Life is messy. Love is messier

Viimase nädala jooksul on nii Murca kui Naine (tema küll tinglikult, aga siiski) armastusest rääkinud. No ja ega minagi saa jätta sõna sekka ütlemata, kui juba nii põneval teemal arutletakse.

Esiteks. “Sest armastus” tundub iseenesest muidugi väga üllas ja tore idee, aga sellega kipub see jama olevat, et nagu pea igaüks, kellel paar purunenud suhet selja taga on, ilmselt kogenud on (vähemalt eeldusel, et ta ka armastust kogeda sai), ei kipu sellest piisama. “Ta pole küll viimase viie aasta jooksul päevagi tööl käinud ja ei plaani minna ka, aga armastus!” või “Ta küll peksab mind täis peaga ülepäeviti, aga armastus!” või “Ta müüs küll kasiinovõla pärast laste talvekombed maha, aga armastus!” võib muidugi romantiliselt kõlada, aga päris elus tekib siiski üsna kiiresti küsimus, kas ennast ei peaks ehk natuke rohkem armastama. Rääkimata sellest, et ka lapsed ei armasta sugugi tingimusteta, kui sa sellist kaaslast välja kannatad, sest armastus!, on tulemuseks tõenäoliselt see, et su lapsed vihkavad tulevikus teid mõlemaid.

Olgu, need on muidugi utreeritud näited, aga armastus ei teki ju tühja koha pealt. On mingi põhjus, miks esmalt just see konkreetne inimene armumise objektiks osutub. Ja kui selleks põhjuseks on eelkõige suured rinnad, siis on selge, et kümne aasta pärast on raske öelda, et “mis sest, et rinnad ära vajusid, sest armastus!” (ja uskuge või mitte, mõni inimene ON võimeline ainult füüsilise kokkusobivuse alusel end veenma, et ta armastab kedagi – ja kui ta ise seda 100% usub, siis vähemalt tema jaoks on see ju tõsi). See on täiesti võrreldav olukorraga, kus naine armub jõukasse meesterahvasse, sest tunneb vajadust turvatunde järele – koos rahaga kaob ka turvatunne, nii et kui mees peaks vaesuma, ongi naisel raske teda edasi armastada. Inimene ju ei kontrolli seda, MIKS ta armub, ta lihtsalt teeb seda.

Teiseks. Ma olen selline kehva iseloomuga inimene. Ei ole võimalik, et mind ei häiriks kellegi haisvad sokid nurgas või see, kui ta väsinuna vinguma kipub. Ma olen valmis seda üldse välja kannatama juhul, kui on see armastus!, millest jutt käib. Või sõbrannadega kooselamise puhul siis tõesti suur sõprus ja teineteisemõistmine, ka hea huumorimeele nimel on võimalik nii mõndagi välja kannatada. See, et mitte miski kohe ÜLDSE ei häiriks, on väga ebatavaline. See, et inimene kogu aeg õndsalt (ehk kõigi teiste meelest veidi lollakalt) naeratades ringi käib, on võimalik ainult siis, kui ta armastab Jumalat.

Siit edasi jõudsin muidugi selleni, et mina räägin ju tingimuslikust armastusest. “Armastan teda, kui …” Tänapäeval ei eksisteeri tingimusteta armastust, enamik meist on seisukohal, et kui ikka kaaslane noaga ähvardab või muul moel terroriseerib, on targem enesealalhoiuinstinktile järele anda ja teda võimalikult kaugelt vaikselt edasi armastada, kuni see rumal tunne ükskord kadunud on. Kui su laps on narkomaan, võid sa teda küll armastada, aga taas, targem on seda distantsilt teha ja loota, et ta ühel hetkel mõistuse pähe võtab. See eelmainitud Jumalaarmastus on selles mõttes erandlik, et usklikud ei oota Jumalalt midagi – ta võib Hiinat nelja maavärinaga raputada, nad ikka armastavad. Ta võib vanaisa supitaldrikusse uputada, nad solvuvad natuke, aga armastavad ikka sama palju.

Nii et mõtlesin välja, et tegelikult oligi armastuse osas varem rohi rohelisem, sest armastuse definitsioon oli ju teine. Abielu oli nagu vahetuskaup. Mingeid eeldusi ja ootusi ei olnud. Kui mees ei peksnud ja raha maha ei joonud ja naine tõesti oskas süüa teha ja viitsis laste ning maja eest hoolitseda, oli juba paremini läinud kui nii mõnelgi teisel, no mis seal viga sellist naist/meest armastada. Selle erinevusega, et me ei räägi siin muidugi leegitsevatest tunnetest, luuletusi kirjutati ikka armukesele, oma abikaasa oli muudel eesmärkidel. Nietzschegi on öelnud, et õnnetud abielud ei tule mitte armastuse vaid sõpruse puudumisest – sest armastust ei peetud lihtsalt kooselu oluliseks koostisosaks. Loogiline ka, sest sellist armastust!, kus sind ei häiri isegi tema pideva peeru sündroom vms, on distantsilt hulga kergem säilitada, kui on ikka vahepeal võimalik värsket õhku hingata. Seetõttu on ka sõbrannaga kooselu pilvitum, erilisi ootusi ei ole. Või võtame näiteks need sugulased, kes on sedasorti inimesed, kellega päris elus iial mingit sõprust ei tekiks, aga kellega me täiesti normaalselt läbi saame, sest nad on ju ometi sugulased, me oleme otsustanud nendega läbi saada ja võtame neid sellistena, nagu nad on. Vahepeal ikka annab mulle paar tomatit ja mina annan talle oma aiast korvitäie õunu ja … Noh, vanasti oli abielu selline. Teiseks on sellist rahulikku ootusteta armastust hulga lihtsam säilitada – no vahepeal peaks muidugi seksima ka, sest kuidas muidu neid lapsi saadakse, aga ka sellesse suhtuti vanasti hulga ratsionaalsemalt. Abieluinimesed peavadki seksima, siin ei ole mingit “kui sa küüslauku sööd, siis täna minu voodisse ei saa” tsirkust.

Aga tänapäeval (vähemalt nö Esimeses maailmas) ma ei näe lihtsalt sellist romantilist armastust massiliselt toimimas. Inimestel on ikka mingid eeldused. Kasvõi truuduse, puhtuse, toiduvalmistamise jms osas. St neist ei mõelda sellises olukorras tihti mitte võtmes “ei tea, kas X süüa ka teeb,” vaid “Miks X laseb mul üksi koristada/süüa teha, kas ta ei näe, et mul on raske? Ta ilmselt üldse ei hooli, istub seal teleka ees, vaatab jalgpalli ja VIHKAB MIND.” Ja lõpuks karjub naine nuttes, et mine siis minema, kui ma nii tülgastav olen – ja mees pilgutab ehmunult silmi ja mõtleb, et ei tea, kas riskiks üle ta õla piiluda, kurat, Bulgaaria lööb kohe värava ja äkki ei näegi ju …

No ja ela siis sellisega, eks. Kaua see armastus! aitab, kui mees ikka ei tule ja ei kallista ja ei ütle, et savi see kõrbema läinud brokkoli, lähme hoopis välja sööma. Ehk siis me jõuame ikka selle sotsiaalse kapitalini, et kui me pidevalt anname (vähemalt enda arvates), tahame me ka midagi vastu saada (kasvõi süüa tehes näha, et teisele maitseb või et ta hindab seda, et ma viitsisin selle brokkoliga vaeva näha). Ja paratamatult on ka mul nii, et kui ma tunnen, et teine annab mingil põhjusel üksi (kasvõi lõunasöögi ajal oma tähelepanu, aga mina ei suuda vestluselegi keskenduda, sest mõtlen homsele eksamile) , pean ma varsti midagi vastu ka andma, et mitte mölakas olla, sest kes see siis mölakat lõputult armastada suudaks. Seda enam, et mina olen küll nii mõnegi inimese aja jooksul maha kandnud, kui on selge, et ta mulle ikka mitte ühelgi tasandil midagi ei paku – kunagi pakkus, aga enam ei paku, kahju küll. Alguses ikka natuke pingutad, aga kaua sa üksi viitsid. Nii sõprus- kui romantilistes suhetes. Ja tõsi ta on, et kui mingil põhjusel on mõnda aega tähelepanu jagamise defitsiit olnud, annab ühe šokolaadikoogiga nii mõndagi ära teha, kuigi püsivalt selle najal ei ela.

Et siis minu miljon dollarit nende sentidele lisaks.

Advertisements

21 kommentaari

  1. Kogu see tingimusteta armastuse jutt on pullikaka juba seetõttu, et armastama HAKKAMISEKS on niikuinii vaja, et oleks täidetud teatud tingimused. Objekti näilinegi sobivus, vastavus mingitele standartitele, või lihtsalt force majeure nagu nt (bioloogiline) põlvnemine või muu juhus. Igatahes, alguses on TINGIMUS.

    Nüüd, kui tingimused, olud ajas muutuvad, siis see võib armastust ohustada küll, paraku. Eriti, kui vastavus nõuetele oli vaid teeseldud.

    Teine vigur on, et armastus ei jää lõputult kestma, kui see pole kahepoolne, aga vastastikkuse armastuse puhul peavad mõlemad pooled teineteisega arvestama ja tegema otsuseid, mis on kasulikud mõlemale, mitte ainult ühele teise arvelt.

    • Ma pole päris nõus, et ühepoolne armastus ei jää kestma. On küllalt näiteid, et kestab ja kuidas veel. Aastakümneid.

  2. Kas sa paned nüüd blogi kinni? Sest sul on ju ette võetud Maailma Kõige Keerulisem Teema ja edasi saad sa ainult manduda.
    😦

    Ausalt, see on nagu maailmaruumi lõpmatuse teema, millest on parem üldse mtite mõelda, kui päris loliks ei taha minna.

    Igatahes, et see suure tähega ja hüüumärgiga kaldkirjas armastus meid kõiki nii ehk nii mingi aja tagant tabab, siis peaks seda võetama nagu näiteks hambaaukusid. Mõni hambaauk paneb kisama ja pead kohe hambaarsti juurde saama, teisega elad elupäevade lõpuni – natukene kannatad, aga elad üle. 😀 Sõltub inimese üldisést tervislikust seisukorrast, konkreetsest juhtumist (närvide paigutus jms) ning valu talumise võimest ja sado-maso-kalduvustest. 😀

    * Miks ikkagi seda hüüumärgiga armastust nii sageli sissekolimisega ja lasanje tegemisega seostatakse, aru ma siiani ei saa… Et käib kõhu kaudu või?

    ** Ja kuidas mingi armastus saab üldse olla kahepoolne, on ka müstiline minu jaoks. Kuidas inimesed seda teevad, et nad jagavad oma aju teise inimesega ära, on täiesti müstika. Ma tean, et kuidagi nad seda lavastavad. Aga kas see on neil lihtsalt oskus endale illusioone luua või vastastikune oskus vastastikku illusioone luua või oskus ühiselt ühesugust illusiooni luua, või äkki päriselt midagi, mida mina ei oska näha nagu daltoonik ei näe rohelist värvi punasel taustal, seda ma ei tea. Ega saa mitte kunagi teada ilmselt…:(

    RENTS, SUL VEAB! Sina pole armastus-daltoonik vähemalt. 😀

    • Kahepoolne v vastastikune armastus ei ole teps mitte aju ärajagamine, see ongi bartertehing – sina meeldid mulle, mina meeldin sulle, me meeldime üksteisele väga, hakkame kokku/sõpradeks/suhtesse…
      Elud jagatakse kahe peale ära, ajud jäävad ikka omad. Või noh, peaksid jääma. Kui ei jää, siis on pahasti, sest siis hakkab ikkagi üks pool domineerima.

      Ainult et, kuni on hormoonitulvas pulbitsevad tunded või kui juba on harjumusest tekkinud kiindumus, siis kiputakse ka asjade hapuks minnes teisele poolele rohkem krediiti andma, kui normaalses bartertehingus mõistlik oleks. Ja ma ei räägi sotsiaalsest solidaarsusest või vääramatu jõu tagajärgedest, ma räägin suhtumisest, seep see suhtekapital on.

  3. Ma ütlen sulle, et kommenteeridagi nad sellist teemat ei julge. Su truud lugejad, ma mõtlen. Nad on muidugi rohkem nagunii raamatuleinetel, ainult Morgie elab meil päriseluga kontaktis veel. Ära looda, et keegi su armastusest või su lasanjest hoolib… 😛

    • Misasja, mina päriseluga? Nalja teed. Ma lugesin selle kohta kusagilt… novaatorist või. Hormoonidest oli ka juttu.
      Muide, oksütotsiin ei teegi ainult õnnelikuks, ärevile ajab ka, oled ikka kursis? Teooriaga kursis, mitte päriseluga. 😛

      • Novaatorist? Misasja? Delfist ikka äkki? Või Perekoolist, kus ju kuupvõrrandeid ka lahendatakse. 🙂

  4. Et kustmaalt kooselus lõppeb armastus! ja algab bartertehing? See küsimus või?

  5. Mõnes mõtes on murcal õigus ka – see armumisefaas on ikka täiega mõnus ja tõesti lepid saja asjaga siis.
    Alles hiljem tuleb vastu see “krt, liiga palju jama, et lihtsalt armastusest välja kannatada!”-sein ja peab hakkama tõsisemalt poolt- ja vastuargumente kalkuleerima.

    • Hormoonid, hormoonid. Kahjuks aju ei jaksa neid hormoone lõputult toota, kui need otsa saavad, tuleb argipäev ja kainenemine.

  6. Niinii! Sekkun väga loidu armastuseteemalisse vest… em, vaikusse avastusega, et ka Mati Hint on eile sel teemal sõna võtnud ja tema polemiseerib nii minu kui Rentsiga tuliselt ja kirglikult!

    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19123%3A2013-08-29-13-20-13&catid=9%3Asotsiaalia&Itemid=13&issue=3453

    • 1. Ilmselgelt oleme meie sinuga kirjanduslikud prostituudid, järgime teemavalikus trende, mis siis, et alateadlikult.

      2. Ma olengi ilmselgelt nii labane ahv, et ma tegelikult väga ei mõista seda tohutut armastust, millega üldse seksi jms ei kaasne.

      • Hint annab väga elegantselt mõista, et hästi äge on jagada maailm kaheks (armastuse poolt ja armastuse vastu) ja mingit sellist värki nagu mõistete evolutsioon, diskursuste erinevad nüansid või arusaamade ilma miinusmärgita muutumine pole vaja mängu tuua – vanasti olid ikka üllad väärtused, nt armastus, aga nüüd on promiskuiteet ja üheöösuhted.

        Ma ei tunne end väga õnnelikuna, et ma olen nüüd korraga sattunud kuskile sinnapoole rindejoont, kus on süüdimatu kepp, sõna “armastus” asendub sõnaga suhe ja noorus on hukas täiesti enneolematul määral. Kuigi mina saan seksivabast ihalemisest päris hästi aru, see on dopamiinisõltuvus ja igavese armumise mudel töötabki just siis, kui selle objekt annab pidevalt lootust, aga kätte mitte ilmaski.
        Mul tuli selle artikli peale hoopis tunne, et kodanik Hint peab miksipärast väga pahaks tooniks väärtuste üle mõtlemist. Tahab küll seista aususe, armastuse ja ustavuse eest, aga kuidagi seisab hoopis mõtlemise vastu. Sest noh… Hint tõdeb mornilt: “Tundeline küsimus „Kuhu kadus kõik see armastus?” kõlaks tänapäevaste nooreestlaste asjalikus keeles „Miks see suhe lõppes?””

        Ja jumala eest, mina küsiksin ka nii. Sest sel moel sõnastades on lootust leida tulevases elus samade vigade tegemise tõenäosust vähendavaid vastuseid. Aga küsida “Kuhu kadus kõik see armastus?” on lihtsalt poeetiline õhkamine, mõneks ajaks võib-olla mõnusvalus tee end välja elada, aga absoluutselt mitte konstruktiivne.

        • Ma imestasin selle Hindi artikli puhul, et haritud inimene ja puha, aga räägib romantilisest armuõhkamisest, justkui oleks Vanal Ajal alati niiviisi olnud – samas kui “Noor Werther” oli oma ilmumise ajal hull trendiraamat ja kehastas just uue põlvkonna uusi väärtusi – mida vanem põlvkond, muide, pahaks pani. Vanem põlvkond – nagu ridamisi põlvkondi enne neid – oli hulga pragmaatilisema suhtumisega. Pragmaatilisuse poolest pigem nagu meie, ainult et neil ei olnud rasedusvastaseid vahendeid, DNA-teste ega mitmesuguseid sotsiaaltoetusi, järelikult tuli hoolitseda, et lapsed, kes niisugustes oludes kergesti tulema kippusid, sünniks piisavalt respektaablist ja legaalsest suhtest.

        • Pagan, käisin nüüd uuesti lugemas ja ei saa üle sellest, et kas ta tõesti ei ole romantismiajast vanemat kirjandust lugenud? või vähemalt selle aja kultuurilugu?

        • Ma arvan, et on, aga ta jättis selle kõrvale, sest see ei sobinud ta argumentidega.

        • Võib-olla ei käinud isegi teadlikult. Ma olen ka muidu tähele pannud, et “vana aeg” ja “traditsioonid” võrduvad õudselt paljudel inimestel 19. sajandiga. Mis on naljakas, sest just siis läks progressiusk õieti lahti.

  7. Reena, su kaks viimast punkti tõid mulle meelde, mis William Margold ütles, kui jutuks oli John C. Holmes: “He was just a little boy with a big dick who found a pot of gold at the end of his zipper.” Huvitav, paljud meievanused ja nooremad Holmes’i üldse teavad?

  8. Lisan oma sendid.

    1) Suur lollus on segi ajada armastust ja armumist ja lihtsalt meeldimist. Võib juhtuda, et inimene meeldib, st. ongi see “meeldimine”. Armumist isegi pole, aga teine tundub apetiitne. Tahaks kaisutada ja suudelda ja seksida ja koos teed juua, aga see hajub paari nädalaga ära. Kui siis inimesed oskavad õigesti laiali minna, jääb ilus mälestus kõigile ja saab sõpradena edasi minna.

    2) Tingimusteta armastus kõlab tõesti kummaliselt, või noh, seebikatest pärinevalt. Mingi asi peab esiteks inimeses huvi äratama, jutt või huumorimeel või mingi ühine joon (näiteks vaatad, et ohoo, kena poiss ja ohoo, kui ilusasti ta oma koeraga mängib seal jalutusplatsil, läheme teeme sõprust). Ja see asi, mis huvi äratab, ei pruugi seda huvi üldsegi hoida. Ei ole ju nii, et vaatad inimesele otsa ja ongi plõks, mingisugune armastus (füüsiline atraksioon küll), mida ei sega enam mitte miski.

    3) See füüsiline atraktsioon, mis otsa vaatamisest tekib, on mul kogetud, aga kui sellele peaks järgnema näiteks ajuvaba jutt stiilis: “Kenad tissid sul!” või midagi, siis see ka hajub. Noh, nagu öeldakse, et ilus tüdruk, kuniks vait on…

    4) See armastuse teema on kohati nii ülepolemiseeritud ja ärahingestatud mingite lendlejate ja ulmitsejate poolt, et justkui piinlik on öelda, et armastus on nagu leek, mis kestab, kuniks puid – tahad, et säiliks, viska aegajalt hagu juurde, aga esimene süütamine lõppeb ikka sellega, et leek põleb kuniks on puid, kui puud otsas, on järel ainult tuhk ja põletatud maa ja pole enam seda soojust ja valgust.

    • Täpselt, kui inimesed ikka ei suhtle ja armastusse ei investeeri, siis kauaks seda armastust.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid