Kohustuslik septembrikirjand “Minu suvi”

Tere, õpetaja!

Loodan, et Teie suvi möödus hästi ja tänan Teid selle originaalse teema eest. Mul on aga selline niru lugu, et mul on viimasel ajal mälu üsna kehva, ega ma neid vanu asju niimoodi ei mäleta ja … Tegelikult olid mul juuni ja juuli üsna kehvad ka, no ei taha väga rääkida sellest. Nii et ma kirjutan hoopis teemal “Minu tänane päev”. Ja kui Te jälle mulle teemast möödarääkimise eest ühe panete, lähen ma nuttes õppealajuhataja juurde ja küll ta siis Teile jälle ütleb, et tüdrukutega tuleks ikka natuke leebem olla.

Igatahes. Päev hakkas kohe väga hästi. Vat me läheme Atuga iga päev Kartuli tänavat mööda hommikusele jalutuskäigule ja seal elab üks eriti nõme tiibetlane. Ta alati varitseb, kuni me juba aia ees oleme ja siis hakkab ootamatult haukuma, nii et Atu ehmatab. Tal ju hommikul pea laiali otsas ka, et saab lõpuks välja mängima ja tore ja vahva jne. Täna hommikul tegi ta muidugi seda sama. Ja tuleme meie siis mõne aja pärast jalutamast tagasi ja mida mina näen – põrsas on aia äärde magama jäänud. Jäin muidugi kohe seisma ja näitasin Atule ka. Ta on mul ikka hea koer, lausa loeb mu mõtteid. Sai kohe aru, milles kühvel. Hiilis vaikselt-vaikselt lähemale ja kui tiibetlasel otse kõrval oli (teisel pool aeda muidugi), pani röökima, nii et see kargas püsti ja ei taibanud suure ehmatusega isegi vastu haukuda. Ja siis jooksime irvitades minema. St mina irvitasin, Atu oli niisama rahulolev. Paras tollele, mis ta ise on siis sihuke tropp*.

Seejärel läksin ma linna. K.k.p.s. rääkis mulle, et Eedeni keskuses on väga tore kellassepp. Ma ostsin kunagi ammu, eelmises elus, Pariisist kaks taskukella. Ühe K-le kingiks, teise endale. Ma ei mäleta, kas ma olen neid teile näidanud või mitte, nii et näitan ühte uuesti, tõesti on armsad. Minu oma on muidugi nunnum ja naiselikum, sest ma ise olen selline õrn printsess, seda, mis pildil on, reklaamiti samuraipildiga. Igatahes lõpetasid mõlemad suht ühel ajal töötamise, nii et ma eeldasin, et vast ikka ei läinud korraga katki, vaid sai lihtsalt patarei tühjaks. Nii et läksin sinna, eeldades, et ma kohtun toreda 60aastase papiga – tegelikult oli teisel pool letti noor mees. Aga tõesti oli kuidagi väga meeldiv teenindus, seletas väga toredasti jne. Nii et mul pole õrna aimugi, kas ta reaalselt midagi teha ka oskab, sest mul oligi vaja ainult patareisid vahetada, aga klient sai igatahes nii toredasti teenindatud, et ma olen valmis teda kõigile teistele ka soovitama. Tundus, et ta on üldse popp poiss, sel ajal, kui mina seal olin, inimesi muudkui vooris.

Seejärel läksin ma kesklinna, sest üks mu sõbranna oli oma koeraga seal agilitys võistlemas. Nägin esmakordselt oma silmaga ära karmikarvalise hollandi lambakoera (mulle meeldib ikka tavaline, aga ehk on Rebane oma iludustega mu nägemismeele lihtsalt ära hellitanud) ja otsustasin sõbrannale mitte liigselt pinda käia, sest ta ei ole just parima stressitaluvusega enivei ja siis oleme me nädal aega tülis, nii et kumbki pole tegelikult päris kindel, mille pärast. Kellele seda jama vaja. Nii et ostsin hoopis wrapi kana ja fetajuustuga (“võite juustu kohe rohkem panna”), istusin Kaubamaja juurde maha ja vaatasin, kuidas teevad võimlemiskavasid noored 10aastased tüdrukud, kelle kehal pole kübekestki rasva, kes ei tea, mis asi on tselluliit ja kellel on alles terve elu ees. Mõtlesin, et vähemalt saan mina rahus õgida, nemad on järgmised kümme aastat pideval dieedil. Siis istus üks neist pitsaga minu kõrvale, Ma ei ütle, et ma nutsin, aga päike paistis väga eredalt silma ja taskurätikuid kulus palju.

Tüdrukud olid tegelikult päris ägedad, kuigi minu jaoks on selge vahe, kas lihtsalt tantsitakse/tehakse võimlemiskava või on pool sellest kavast üles ehitatud nii, et muudkui raputatakse oma veel olematut (ja sellel erialal elu lõpuni üsna ahtakeseks jäävat) bootyt. See viimane on minu jaoks ikka kuidagi rõve. Ma saan aru, et tants ongi oma olemuselt (st tiba vanemate tüdrukute puhul) juba olemuslikult sensuaalne tegevus ja võibki olla võrgutava eesmärgiga, aga kui on näha, et need liigutused on kümneaastasele lihtsalt selgeks õpetatud, ei ole see minu jaoks tore. Õnneks oli seal ainult üks raputaja (ma ei saa öelda, et tissiraputaja, sest antud hetkel raputas ta oma õlgu, sest selles vanuses ei ole lihtsalt muud raputada) ja no ega see tema süü ei ole, kui talle selline kava ette antakse. Ütleme siis nii, et feminist minus möllas pisut, aga üldmulje oli tore ja mul õnnestus ta kanarulliga maha rahustada.

Seejärel oli sõbranna juba hoopis kadunud ja kui ma talle helistasin, karjus telefoni, et ta vihkab lapsi, nii et otsustasin, et lähen hoopis koju ära ja viin AbFabi jalutama. See oli ka tore, sest jõudsime koju täpselt nii, et kui me üle silla kõndisime, nägime, kuidas eemal vee kohal vihma sajas, aga meie ise olime täiesti kuivad ja muretud. Välja arvatud Atu, kes vahepeal ujumas käis, tema oli lihtsalt muretu. Jõudsin veel ratta korralikult kuuri ära viia, enne kui sadama hakkas. Atu ronis salaja voodisse (pärast ujumist! ennekuulmatu!), aga sai kohe taevaliku karistuse, rahetükk lendas hooga vastu kanni.

No ja siis hakkasin ma igavaid tööasju tegema ja siis tegin ja tegin ja tegin neid. The end.

* Vahel on mul ikka hea meel, et ajalugu on näidanud, et blogi ei ole Eesti Vabariigis arvestatav tõestusmaterjal, aitäh Vendadele Koledatele selle pretsedendi loomise eest.

13 kommentaari

  1. Nummi.
    Sa saad kindlasti hea hinde selle eest!

  2. Teed white dwarfi eest tagasi, jah? Tglt on sul muidugi tuhendeid sõbrannasid, kes agilitys võistlevad, ma tean küll. Mina olen ju superhea stressitaluvusega ja armastan lapsi nii, et musitan iga vastutulevat isendit kuni ta andunult vastu musitab. Eriti meeldib mulle, kui nad kisavad ja end täis situvad, nii et nende emmed peavad kulutama sajandeid nende kasimisele. Ja see on ju nii armas, kui sa saad seetõttu lõunasöögi asemel karjala piruka (ei jõua ju söögisabas seista ega süüa muidu kui jooksu pealt) ning selle õnnetu piruka eest maksmise ajal helistab meie armas Rents, kes ei tea, kui kaugel võistlus parajasti on ja kas ma olen oma jooksu juba maha maganud või mitte. Kusjuures enne seda on helistanud mu ema, kelle poole tunni taguse kõne peale olen vastanud, et ma ei saa rääkida ja et ma kogu tänase päeva olen kinni ega saa telefoniga rääkida.😀 Sellisel juhul hakkab Rents võrduma ema ja ennast täissittunud aastase lapse ristandiga ning igaks juhuks hoiaks jah eemale. /Näljane kilpkonn on automaatselt snapper, liik ja genoom muutuvad hoobilt/

    • Mu blogilugejad ju ei tea, kui palju mul selliseid sõbrannasid on. St siiani ei teadnud.😀

      • Mina aimasin, kellest on juttu… aga uitmõtte kinnitus oli täiesti teretulnud😀

        • Pole anonüümne tegelt, Läti võrk on lollakas….

        • Ära karda, ma teadsin niigi, et sina oled. Rents ilmselt teadis ka.😀

  3. Ka mulle helistas üleeile ema keset võistlust!!!! Ma muidugi ei võtnud vastu, mult oleks ainult kurja turtsumist kuulnud. Aga telefoni välja harutamine – seljakott maha, kõige sisemine sahtel üles otsida, telefon kilest lahti harutada, viimast helistajat vaadata, ja siis see kõik tagurpidi – juba seegi oli liiast.

    Rents, hästi kirjutad, palun veel.
    Kui sa kunagi mõne naisteka mõtled publitseerida, siis ma kohe ostaks.

  4. Mis mttes Crispin sulle ei meeldinud? Ta on üks lahedama välimusega koeri, s.t karmikarvalised hollandlased on. Need, kes on nii koledad, et peaksid 10 punkti saama. Eriti kui nad on kitkumata ja karva kasvanud kuradikesed nagu Kribu praegu oli. Minu arust siledakarvalised on sihukesed tavalised vibalikud ja täitsa igava välimikuga.😀 Sulle ei leedi siis laekenoisid ( http://www.greatdogsite.com/breeds/details/Belgian_Laekenois/ ) ka või? Eelistad malisid väääää?😛

    • Kuna koerateema ja veel “minu tõugudest” siin hargnenud on, siis ma ei saa ikka vaiki olla. Minule, kui belglaste fännile, meeldivad karmikarvalised hollandlased OLULISELT rohkem, kui laekenid. Laekenid on liivakarva helejubedad tuustid, hollandlased ilusad hallid. Lühikarvaliste või pikakarvalistega on teisiti, meeldivad ikka need õiged punast karva loomad. Ma ei tea, kas see on harjumise asi või seal on mingi loogika ka…

      • penipeded😛

      • Mulle meeldivadki tglt jubetuustid vist. Väimuslik ja olemuslik jubetuustlus on (Y) ! Endale ma ei tahaks, vähemalt seni, kui autot ei ole. Sest ühistranspordis peab viks ja klanitud ja heakene välja nägema. Vü tark vähemalt. Või tõuline, Või midagi.😀 Elu nõab kompromisse.😦

        • Düsgraafia pole oma teha ja sõrmed on ajust täitsa lahus. Lahutatud.

  5. Mul hoopis teine teema: kui sa alguses kirjutasid “tiibetlane”, mõtlesin ma kohe budistlikele munkadele😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid