dogs

jälle need koeraomaniku mured

Minu elu käib ikka seda sama sissetallatud rada. Ei ole inimestele vahepeal kombeid kasvanud. Seekord lausa kaks juhtumit ühe päeva jooksul.

1. Seisan mina Oskariga poe ees ja ootan. Trammi. Lähevad mööda kaks purjus noormeest. Ja JÄRSKU kummardab üks poiss täpselt meie kõrval alla, et koerale pai teha. Ma käratasin täiesti automaatselt:”Ei käpi!” Hiljem oli endal natuke kahju ka, sest poiss ilmselgelt oli tegelikult heatahtlik, nägi kutsut ja tahtis teha pai, aga purjus inimesed on teatavasti etteaimamatud, ei tea ju, mis sellisele pähe tuleb. Oleks viisakalt küsinud ja seejärel minu valvsa pilgu all pai teinud, oleks teine asi.

2. Jalutame meie, taas Oskariga. Tuleb väike laps (maksimaalselt kahene, ilmselt noorem) ja vajub sõna otseses mõttes Oskarile selga. Topib talle sõrmi suhu jms. Ema ainult naeratab õndsa näoga. Mina mainisin viisakalt, et meie oma on küll sõbralik, aga iga koer ei pruugi olla, tasub edaspidi sellise asjaga ettevaatlik olla ja eelkõige – VIISAKALT LUBA KÜSIDA. K mainis seda sama tunduvalt kurjemal toonil, kohmas midagi selle kohta, et selline asi on ohtlik, meie oma on sõbralik, aga mõni teine koer võib ta lapse ära süüa selle peale.

Panite tähele? Kumbki meist last vägisi ära ei võtnud, last ei keelanud ja me MÕLEMAD rõhutasime seda, et meie koer on sõbralik. Aga tädi läks selle peale, et teda kritiseeriti, täiesti lukku ja hakkas rääkima sellest, et MEIE koer peaks suukorviga olema. No tule taevas appi, sai ju öeldud, et meie oma on sõbralik ja meie lubame teda silitada, aga selge on see, et igaüks saab vastutada ainult end ümbritseva eest. Mina saan vastutada oma koera eest, tema saab vastutada oma lapse eest – aga süüdimatute koeraomanike ega hulkuvate (või just see üks kord juhuslikult lahti pääsenud kurjade) koerte eest ta ju vastutada ei saa. Nii et targem on ikka enda last kasvatada nii, et ta terve näoga üles kasvaks, mitte loota, et kogu ülejäänud maailm maagiliselt vastutab. Seda enam, et hammustada (kuigi mitte nii ohtlikult) saab ka suukorviga ja suurt kasvu koer võib väikese lapse soovi korral lihtsalt ümber lükata.

Ole inimene, tule ja küsi – ja ma luban sul oma koera paitada. Aga ära lase oma lapsel talle lambist selga karata ja ära tee seda ise. Ei sobi niiviisi.

prantsuse keel

Prantsuse keel ja komad

September ju, ei ole vara nende teemade juurde tagasi pöörduda. Nimelt on prantslaste jaoks kirjavahemärgid suisa omaette teadus, minu meelest topivad nad neid igale poole. Näiteks järgmine lause: “Ainsi, la virgule sert à séparer, dans une phrase, les éléments semblables, c’est-à-dire de même nature ou de même fonction.” Tõlkes siis, et “Nii eraldab koma ühes lauses sarnaseid elemente, teisisõnu samalaadseid või sama funktsiooniga elemente.” Nägite jah, eesti keeles kulus ainult üks koma. Prantslastel läks aga vaja nelja.

Täna leidsin aga hea ülevaatliku lehe, kus lühidalt selgitatakse, kuhu siis igatahes koma käib. Nii et huvilistele kindlasti kasulik, seda enam, et neil tuleb tihti ette see, et komade kasutamine või mitte kasutamine annab tekstile hoopis teise varjundi anda – ja sugugi mitte nii ilmselgelt, kui meile tuntud “Tappa, mitte armu anda.” Toon näite:

1) Mes élèves, qui écoutent, aprennent facilement.

2) Mes élèves qui écoutent aprennent facilement.

Eesti keeles oleks mõlema lause tõlkevasteks, et “Mu õpilased, kes kuulavad, õpivad kergesti.” Aga prantsuse keeles antakse esimese lausega mõista, et KÕIK mu õpilased kuulavad, ja teisega vihjatakse, et osad on mul klassis ikka loodrid ka, kellel see asi sugugi nii hõlpsasti ei edene.

Noh, kas õppisite kõik midagi?