Pildikesi Tartust

Ajad on sellised, et isegi tsirkust saab ainult siis, kui ise teen. Eile näiteks võis kogu Supilinn näha ja kuulda, kuidas ma rattaga pikali maas olin (seelikuga!) ja ähvardasin oma koera tappa. Nimelt otsustas ta esmalt, et oleks vaja ühe teise koera poole hüpata (ta ei ole seda kordagi varem rattasõidu ajal teinud, kuigi oleme möödunud umbes miljonist koerast), aga minu sõimu peale käitus siiski enamvähem normaalselt ja sõitsime edasi. Ja siis avastasin järsku, et rihm on kuskil kinni ja järgi ei annagi ja kuigi lasin rihmast kohe lahti ja sain enamvähem õnnelikult maandutud, kvalifitseerub see siiski kukkumise alla. Ja mis selle õnnetuse siis põhjustas? No vat ei tea mina, mis sai hakkama sellega, mida 15minutiline jalutuskäik ei suutnud – kas olid põhjuseks minu kurjad sõnad või teise koera kuri pilk, igatahes oli preili otsustanud, et just NÜÜD, rattasõidu ajal, on õige hetk, et järsku pidurid blokki lüüa ja seda suuremat häda tegema hakata. No kujutage ise ette – üleslöödud piff rattaga pikali maas, kõrval sittuv koer. Olustikumaal “Lesiv tüdruk sittuva koeraga” võiks kellelgi seinal olla küll.

Siis läksin ühele konverentsile. Ülemus oli öelnud, et niisama natuke jutustame, selline üsna vaba üritus. Kõik teised olid pidulikes riietes, mina olin vahepeal jooksmas käinud (no ja ei olnud enam väga tahtmist end üles lüüa) ja õnneks päris dressides enam ei olnud ja pesnud olin ka vahepeal, aga no minu casual oli seal teiste kõrval ikka väga silmatorkavalt casual. Nii et ILMSELGELT ma läksin lohutuseks poodi (seda enam, et mul on puhkus ja ma ikka muudkui rabelen iga päev, et lõpuks ometi sihile jõuda) ja ostsin endale lohutuseks ühed kingad. Väga ilusad kingad on. Ja ma kohe TUNNEN, et vat neid kingi hakkan ma päriselt ka kandma, erinevalt kõigist teistest mu kõrge kontsaga kingadest, mida ma vahepeal teatrisse jalga panen.

Aga täna olen ma hoopis Tallinnas. Tööasjad ei läinud küll päris nii nagu plaanitud (“kokkulepe” on mustlaste jaoks üsna voolav mõiste, nad ise teevadki neid tavaliselt stiilis “ma kunagi tulen sinna kanti”, on selline kultuuriline eripära), aga vähemalt saan Sirgile pinda käia ja ta peavalu hullemaks ajada. Miski ei ole mõnusam ajaviide kui teiste närvide saagimine.

13 kommentaari

  1. Nagu sa mingi postitus kuni paar tagasi kirja panid: …on tähtedes kirjas. Eks oli seegi olustikupildike “Daam sittuva koerakesega” tähtedesse talletatud.

  2. Hea tõdeda, et minu koer pole ainus, keda rattasõidu ajal ootamatult ja välgukiirusel sitahäda ründab🙂 Ja kui ma momentaalselt ei reageeri siis lohiseb loom paar meetrit küünteraginal täispiduris järgi sitarada taga😀

    • Sul veab koera kasvu või selle vähesusega vüõi selle suhtega su enda massi. 16 kg sittuvat koera on minu jaoks igatahes blokeerunud pidur. Ja Atu Rentsi jaoks samuti. Aga mul on tglt enam-vähem õnnestunud ettenägelikkus ja ennetav situtamine ja vaid paar korda olen sitapiduri tõttu hullemalt maad kündnud.

      • Mul oli see suisa esimene kord.

  3. Väga ilusa pildikese oled seekord leidnud, süda kohe soojeneb..kah supilinna eluoluga seotud?

    • Mõni arendaja ilmselt.

      • Jah, Marko Pervi Facebooki lehelt varastatud. Kuigi tema on muidugi eilne päev, nüüd teeb juba Roosaar jälle ilma, kuigi mitte nii uhke PR-iga.

        • Mis sa räägid! Kas sina ei usugi, et uutesse korteritesse kolivad inimesed tahaksid ühest toast teise liikuda trepikoja kaudu? Saaks teel käimlasse naabrite kasse silitada ja toita ja muudest Supilinna miljööväärtustest osa saada.😉

        • Olen vist, vabandan, miskit maha magand – kesse Roosaar on?

  4. Maas püherdamine enesest pole teabmis nali, seda oskab iga koer. Aga teema ise on täitsa aktuaalne – casual gypsies!

  5. Mul oli kunagi 35 kg sitapidurit. Tema oli nii lootusetu juhtum, et ennetav situtamine ka ei aidanud. Lõpuks jäigi lahtiselt kõrval jooksma, sest rihmaga ratta või minuga ühendumine oli pooletele väga kahjulik ettevõtmine. Tal õnneks ei olnud rihma sisuliselt vaja kasutada ka, pigem lihtsalt kaaslinlastele näitamaks, et koer ON rihma otsas. Õnneks keegi õiendama ka ei hakanud, kui koer ratta kõrval eeskujulikult lippas (aeg-ajalt järskseisak kergendamiseks). Tüütu oli küll, sest tulemuse peab ära ju igal juhul koristama, aga vähemalt ei kündnud ninaga asfaldit.

    • 35 kg sitapidurit? Loodan südamest, et see massinumber tähistab aegajalt kükitaja kaaluindeksit, mitte igakordset, khm…

      • See oli ikka kükitaja kaaluindeks jah😛


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid