Vana kuld

Ma valmistun välja minekuks, nagu ehk aru saate, Drowning Pooliga (st nende abil valmistun, mitte ei lähe nendega välja). Viimase aja põnevaim muutus on muidugi koosseisus – nagu pildilt näha, otsustasid nad poliitkorrektsuse huvides ühe mustanahalise kampa võtta.

Advertisements

Britid teevad uut saadet

Täpsemalt saadet tsitaatidest. Saatejuhiks on David Mitchell ja püsivateks saatekülalisteks Richard Ayoade (Moss noh) ja Micky Flanagan. Täitsa naljakas on.

Panen ühe tsitaadi teile kohast, kus saatejuht ütleb, et ta sort of suudles ühte tüdrukut, et te usuks mind:

“Can I take this opportunity as one nerd to another, to defend? “Sort of” is good enough.”

– “Sort of” sort of happens and it’s a bloody relief.”

Löön maha!

Rääkige kohe välja, kes kurat mu käerauad tuuri on pannud? Ma mitu nädalat juba otsin neid ja no ei leia mitte kuskilt lihtsalt. Mu eelmine elukoht on muidugi selline ka, et seal on sahtleid ja karpe lihtsalt nii palju, aga ma olen need kõik juba kolm korda läbi vaadanud. Ma tõesti ei saa aru, kas need on kuskile kapi taha kolinud või milles asi. Raputasin täna riideid läbi, sest need olid vanasti mu tagi küljes (st ärge hakake kohe rõvedusi mõtlema – kuigi ega ma keelata ei saa) ja seal need ju kolisevad. Nii et kui sina võtsid, siis ole inimene, tunnista üles ja too tagasi.

Aga selles mõttes ma ei kurda, et leidsin neid otsides ühed kontaktläätsed, mis ma juba aastate eest kadunuks olin tunnistanud, ja mis täpselt neli kuud veel kehtivad (need ainult kuused ongi), ja mitu kuldsõrmust, mille kohta ma ise mäletasin, et need läksid ka kaotsi, kui meile ca viie aasta eest sisse murti. Mitte et ma kulda kannaks, aga no tore ikka.

Ahjaa, kooriv kreem on ka kadunud. Ma tahan näha seda perverti, kes varastab korraga kooriva kreemi ja käerauad. Seda perverti, kes neid omas, olen ma juba ometigi peeglist näinud, nii et ilmselgelt peab varas mu hingesugulane olema.

Bloc Party

Kohe imelik, kuidas mõnel bändil ongi ainult üks hea laul. Aga see on mul päev otsa kummitanud, nii et saagu siis jagatud. Saagu-saagu, ma sajatan.

Välja näevad küll nagu kuradima hipsterid, pole ime, et neil rohkem häid laule pole.

eriti imelik mehetüüp (südamelt ära)

Ma ei tea, kas asi on ainult selles, et olen neid vallalisena rohkem märkama hakanud, aga viimased kuud on andnud mulle palju võimalusi kohtuda ülitarkade meestega. Vähemalt tundub, et nad ise peavad end ülitarkadeks, sest nad oskavad alati nõu anda ja isalikult soovitada, mida sa nüüd tegema peaksid. Oma lõputus tarkuses oskavad nad seda nõu anda absoluutselt iga asja kohta – kus sa elama peaksid (mis sellest, et sa oled elukohaga rahul), millise eriala valida võiks (mis sellest, et üks juba olemas on), kuidas mingit maailma kõige lihtsamat asja paremini teha (kuigi keegi pole abi palunud) jne. Selle järgmine aste ei piirdu nõuannetega, vaid parandab pidevalt kõike, ka asju, mis on oma olemuselt täiesti subjektiivsed – see ei ole punane, see on bordoo (gei oled vä?);  TEGELIKULT vein ei pane kellelgi pead valutama, sulle tundus ainult; normaalne inimene nagunii raha ei laena (wtf); sulle lihtsalt tundub, et su selg on nõrk (jah, ma olengi selles vanuses, et kombeks on õhtuti teleka ees istudes endale erinevaid valusid ette kujutada); need saapad ikka ÜLDSE ei sobi nende teksadega (mis mõttes sa teed selliseid märkusi kellelegi, kes pole su oma naine?).

Kusjuures kõige imelikum on see, et mõni neist meestest on suutnud endale naise leida. Kuidas? On nad siis nii rikkad või kullast varustusega? Minu jaoks täiesti arusaamatu. Ma tean ÜHTE naist, kes hakkas käima tüübiga, kes absoluutselt iga asja kallal targutas – ja sellest naisest sai hiljem lesbi. Ma ei ütle, et üks sitt mees rikkus kogu mee(ste)poti, aga ma ei kavatse ka vastupidist väita. Lihtsalt, väga üldistavalt kokku võttes – sellist pidevalt targutavat meest kannatavad välja ainult madala enesehinnanguga naised. Või kui mees on rikas, siis naised, kes tegelikult seda targutamist ei kuula, sest neid muu peale raha ei huvitagi. Ja siis need targutavad mehed räägivad hiljem jälle avalikult, kuidas kõik naised on litsid – no ei ole, lihtsalt sinusugusel ei jää ju muud üle, kui endale naine OSTA, ja kui sa seda juba teinud oled, siis arvata on, et ta kõrgema pakkumise korral sind välja vahetab. Ehk siis – normaalsetest naistest jääte te ilma, sest ükski neist ei viitsiks pidevalt seda ülienesekindlat möla kuulata.

Lisaks. Sihukeste meeste ühiseks jooneks on liiga tihti see, et kui neile viisakalt öelda, et tegelikult pole nende abi absoluutselt vaja, sest ma tean ise, mida ma teha tahan, siis nad ignovad seda informatsiooni ja ketravad seda lihtsalt edasi – ja kui lõpuks öelda mitte enam nii viisakalt, siis solvuvad. Paremal juhul solvuvad, kehvemal juhul vihastavad ja hakkavad sul nelja jalaga seljas elama, sest ainuüksi selle pärast, et üks saabas on otsustanud, et just sina väärid seda, et tema oma ülimusliku mõistusega sind päästab, peaks tähendama seda, et sa oled selle eest megatänulik.

Ligiajamise puhul on veel okei. Saadad korra pikalt ja teise ja kolmanda. Lõpuks ikka aru saavad. Blogis kannatab ka veel kuidagi välja, kommentaare loed ju paar korda päevas ja võtad siis lihtsalt teatavaks, et seda inimest ei saa tõsiselt võtta, sest tal on napoleonikompleks. Aga hulluks läheb asi siis, kui sa oled sunnitud sellise inimesega koos töötama ja ta keeldub lihtsalt aru saamast, et tegelikult ta ei ole su ülemus ainult selle pärast, et tal juhtumisi peenis küljes on ja ta ise end hirmus targaks peab. Ja siis tuleb talle üle päeva erinevas viisakas sõnastuses öelda, et ta võib oma ülihea nõu endale kuskile siirdada, sest ma teen oma tööd siiski oma äranägemise järgi. Seda enam, et mu töö on suures osas seotud kas kunstilise või intellektuaalse eneseväljendusega – see on ju MINU kunstiline või intellektuaalne eneseväljendus, selge see, et ma ei saa siin lasta end liiga palju lükata-tõugata.

Ma ei oska ise ka öelda, miks ma sihukesi ligi tõmban. Ehk selle pärast, et ma viitsin nendega vaielda ja see mõjub neile lammastele nagu mesi kärbestele. Minul endal tuleb aga selline tunne, nagu ma püherdaksin sigadega koos poris. Neid ma nagunii muuta ei saa, pean järelikult õppima paremini ignoma lihtsalt, et mitte mõttetult ressursse raisata.

P.S. Lugesin praegu postituse üle ja avastasin, et ei ole erilist pointi siin peale selle, et “küll on imelikke inimesi ilmas”. Jah, seda ma öelda tahtsingi. Küll on imelikke inimesi ilmast. Mõnda lihtsalt ei tahaks lähedalt näha. Või kui, siis läbi puurivarbade või turvaklaasi.

ma tahaks täna lõbusamalt teha neid asju

See tähendab, et kuulame suure töö taha Sexion D’assautti. Ma koristasin juba pool korterit ära ja hakkan kohe üht artiklit kirjutama. Nagu päriselt.

Nagu ma juba Facebookis ütlesin, on siin laulus sõnamäng. Kõik teavad, mis mi amor tähendab, aga mise à mort, mis sarnaselt kõlab, tähendab tapmist.

Ja ma ei saa ütlemata jätta, et Prantsusmaa räpparid käivad küll hulga paremini riides kui nende USA ametivennad, aga kurat, kui edevad nad ikka on. 😀

P.S. Ma sain täna paki, nii tore on. Ma olen nagu Muhv, ise tellin ja siis ise rõõmustan. Ja kunagi ei ole seda muret, et paki sisu ei meeldiks. 😀

P.P.S. Sain lõpuks oma palli ka kätte (tglt vist juba nädala eest?), aga mul on tunne, et mul läheb selle täis saamisega poole kauem aega, kui Telcil selle siia toimetamisega, sest ma ei ole siiani end kokku võtnud, et kasvõi Supilinna sõprade käest küsida, kas keegi rattapumpa saaks laenata. Pooled sõidavad siin rattaga ju, raudselt neil oleks, aga ma pole viitsinud sellega tegeleda.

Vaata, naine

Tänane postitus on pühendatud Väga Naisele. Mul nimelt on uus crush (calm your tits, tal on viis last), ameeriklane nimega Freddie Lee. Ta on selle koolkonna mees, et lihased on töövahendiks, mitte eesmärgiks, eesmärgiks on miski muu ja lihaseid tekitatakse siis vastavalt sellele muule (tema puhul on eesmärgiks kung fu, aga ta räägib ka tantsimisest, ronimisest jms). Igatahes päris huvitavaid harjutusi teeb, näitan kohe videot, loodan, et Väga Naine hakkab ka varsti ainult selliseid kätekõverdusi tegema. Mina ise teen temaga neil päevadel, mil muud trenni pole, hommikuvõimlemise asemel sellist kerget üldist venitust (ja venitan vahel sellega jalgu).

Ütleme nii, et mind motiveerib küll, mulle meeldivad ilusate tätoveeringutega mehed. Kui ta filosoofilisi videosid vaadata, siis muudkui heietab küll (kuigi point on õige, ehk ta on lihtsalt harjunud ameeriklastele kõike neli korda üle kordama), aga eks ma võiksin siis ju noogutada ja naeratada.

  • Kategooriad