Tegin täna esimest korda elus ise ahjuõunu., nii tavalisi kui kohupiimatäidisega (maasika ja kardemonimaitselisega). Kuna ma tegin samal ajal ka pastat toorjuustuga, sai kõht nii täis, et sööma pidin Indreku kutsuma. 😀 Kõik teised on kuskil ära, tundub, et ma olen ainus, kes veel nädalavahetusi Tartus veedab, muidu oleks teistelegi pakkunud. Välja nägid küll sellised, nagu peaksid, ja ma ühte ikka tiba mekkisin ka, oli tõesti päris hea. Loodan, et neid ikka tohib soojendada, sest ma kardan, et ega nad külmana päris nii mõnusad ei oleks. Ma ei viitsinud pilti teha, aga eks nad suht sellised on, nagu Pireti retseptiblogist laenatud pildil.
Kuna ma ühel hetkel hakkan nagunii seda blogi lappama, et näha, kui mitu aastat juba lumi maas on, et ma teaksin, KUI suur kannataja ma ikka olen, siis olgu öeldud, et täna oli nii ilus ilm, et sai lühikeste pükste ja maikaga jooksmas käia ja suisa rannas venitada, ilma et lihased hetkega maha jahtuks. Muidugi mitte enam pea obstsöönselt lühikeste pükstega, põlvpükstega ikka, aga asi seegi. Mõnus ilm oli.
Ja näete – ma olen õppimisvõimeline. Jooksen jätkuvalt, aga olen õppinud sellest blogis mitte kirjutama, sest ma tegelikult saan aru, et kedagi ei huvita. Ma olen viimasel ajal päris tubli olnud, minu põhieesmärk on see, et ma saaksin paari nädala pärast AbFabiga koos jooksma minna, nii et ma maha ei sureks. Ei tundu nagu üle jõu käiv eesmärk, ma arvan, et võiksin kenasti hakkama saada.
Jah, kogu mu elu on võistlusmomendile üles ehitatud. Üritasin siin Sirgit ka veenda, et ta peaks ka hakkama mõnda sarja vaatama, et sellega oma aega sisustada, mitte muudkui saavutada ja saavutada igasugu asju. Aga Sirks ütles selle peale, et:
Nii et mis mul üle jäi, pidin ise ka jälle tööle hakkama.
Pärdikute päevaraamat 