Vahel harva mõtlen isegi mina, et mul võiks kass olla – eelkõige selle pärast, et nad on nii naljakalt ennasttäis. Aga siis meenub mulle, et nad on nii ennasttäis, et ma tegelikult ikka ei taha kassi.
Käisin mina eile öösel koeraga jalutamas ja tulin kodu poole. Koer oli lahtiselt, sest öö oli, kedagi polnud ja tänav oli hästi valgustatud. Ja järsku tuli meile vasakus teeservas vastu kass. Esmalt digimuutus ta meid nähes automaatselt lõviks, aga sai üsna kiiresti aru, et ka sel viisil on ta potentsiaalsest vaenlasest mitu korda väiksem, ja litsus end hoopis vastu maad. Mina ei viitsinud koera rihma panna, nii et andsin Atule käega märku, et möödugu kassist paremast teeservast. Mida väiksemaks jäi vahemaa, seda lapikumaks muutus kass.
Nii. Atu jõudis kassiga kohakuti ja möödus temast, ilma et oleks minipuumast väljagi teinud, sest noh, ei olnud ju nagu põhjust välja teha ja mina käskisin ju teise teeserva minna ja üldse oli tal ülipõnev oks, mille kojutassimisele ta keskenduma pidi. Ja kass tegi ainult üheks sekundiks rõõmus-hämmeldunud näo, sest õnnestus ometigi võitluseta pääseda – kohe pärast seda ilmus näkku parastav võidurõõm, mis inimkeeles kõlaks umbes nii:”Hah, see loll ei märganudki mind, ma olen ilmselgelt maskeerimiskunn. Või märkas, aga hakkas lihtsalt kartma. Hah, raudselt märkas. Jookse koju jah, tropp! Doggy!”
Ja selle suhtumise pärast mulle kassid meeldivad.
Pärdikute päevaraamat 