Kiisu-kiisu-kiisu

Vahel harva mõtlen isegi mina, et mul võiks kass olla – eelkõige selle pärast, et nad on nii naljakalt ennasttäis. Aga siis meenub mulle, et nad on nii ennasttäis, et ma tegelikult ikka ei taha kassi.

Käisin mina eile öösel koeraga jalutamas ja tulin kodu poole. Koer oli lahtiselt, sest öö oli, kedagi polnud ja tänav oli hästi valgustatud. Ja järsku tuli meile vasakus teeservas vastu kass. Esmalt digimuutus ta meid nähes automaatselt lõviks, aga sai üsna kiiresti aru, et ka sel viisil on ta potentsiaalsest vaenlasest mitu korda väiksem, ja litsus end hoopis vastu maad. Mina ei viitsinud koera rihma panna, nii et andsin Atule käega märku, et möödugu kassist paremast teeservast. Mida väiksemaks jäi vahemaa, seda lapikumaks muutus kass.

Nii. Atu jõudis kassiga kohakuti ja möödus temast, ilma et oleks minipuumast väljagi teinud, sest noh, ei olnud ju nagu põhjust välja teha ja mina käskisin ju teise teeserva minna ja üldse oli tal ülipõnev oks, mille kojutassimisele ta keskenduma pidi. Ja kass tegi ainult üheks sekundiks rõõmus-hämmeldunud näo, sest õnnestus ometigi võitluseta pääseda – kohe pärast seda ilmus näkku parastav võidurõõm, mis inimkeeles kõlaks umbes nii:”Hah, see loll ei märganudki mind, ma olen ilmselgelt maskeerimiskunn. Või märkas, aga hakkas lihtsalt kartma. Hah, raudselt märkas. Jookse koju jah, tropp! Doggy!”

Ja selle suhtumise pärast mulle kassid meeldivad.

6 kommentaari

  1. Sulle meeldiks siis meie kass. Ta on parajalt ennasttäis, nagu kassile kohane, arvates, et kogu see melu ümberringi toimub ainult tema pärast, aga samal ajal on ta sõnakuulelik ja äärmiselt lähedust otsiv nagu koer.

  2. Minu kassil oli uskumatult lauge ‘learning curve’ õppimaks, et koerad ei ole enamasti sõbrad. Oli see nooruse naiivsus või lihtsalt siiras hing, aga õues koera või teist kassi kohates eeldas ta, et võõras soovib temaga sõbralikult nuusutada või mängida.
    Üks kord päästsin ta üsna napilt end peremehe käest lahti jooksnud hundikoera lähenevate lõugade eest (kui suur koer hakkab ootamatult rabelema, ei jõua käsi seda plastmassist sanga kinni hoida aga kui latakas rihm on ümber käe varre, siis on teine asi). Pärast seda ehmatust ta enam ise koertele ei lähenenud aga vaatas neid heatahtliku ja mind ettevaatlikuks tegeva huviga. Mitmed kassidki andsid talle üle küüru kui Miku mängulisi katseid tegi aga osad mängisid ikka kaasa ka🙂

  3. Tahan täna kassi, homme ei taha kassi? ..Mul pole sõbraks koera ega krokodilli. Ja tõesti, miks peakski mul mingi loom teki all kaisus olema? Kas neid metsas veel vähe on?

  4. Minu kass paneb koera eest kohe paaniliselt jooksu ja koer sellisel puhul…

    Aga teil seal on ilmselgelt elukoolituse karmid eksamid läbinud kassid, peamiselt. Teised on välja surnud või toas kinni.

    • Minu koer reageerib käsklusele “stopp”. Ka jooksva looma puhul. Korra on (rihma otsas olles muide, ega mina ei näinud esimese hooga, mida ta seal põõsa all nuusib) käskluse “sülita” peale näiteks elusa linnupoja välja sülitanud – käratasin piisavalt kiiresti, lind läks omal jalal põõsasse peitu.

      • Äratab aukartust. Isegi koera suust läbi käinud lind kuuletub sulle.😛


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid