Kas ma rääkisin teile, et mu uude korterisse oleks kardinapuud vaja? Raudselt rääkisin. Ja osa iseseisvast elust on see, et inimene hangib ise endale asjad, mida tal vaja on ja suudab selle kardinapuu ise üles panna. Nii et ilmselgelt helistasin ma k.k.p.s.-ile, kes ütles, et totter oleks kulutada tervelt seitse eurot uue kardinapuu peale, kui on võimalik selle asemel kulutada umbes 300 tundi oma elust vana kordategemisele. Õige kah, ei pea kogu aeg tarbima.
Aga ega see lihtne ei olnud. Esmalt pidime me var leidma vana kardinapuu. See ei olnud sugugi kerge, aga igasugune sport, ka selline, mis hõlmab öist üle aedade ronimist, tuleb tervisele ainult kasuks. K.k.p.s. ilmselt ei nõustuks, tema tõmbas oma õla ära ja röökis nagu ratta peal.
Teiseks pidin kardinapuu ära värvima, sest see oli kulunud ja mitte just kõige esteetilisem. Otse öeldes – see oli kulunud ja kole nagu öö. Nii et pidin tegema süüdlaslikku nägu sel ajal kui k.k.p.s. seda värvis. Veel hullem, teise kihi pidin suisa ise värvima, sest mul on ka südametunnistus. Ja noh, tema oli maal ja tegi seal maa-asju, kündis põldu vms, ega ma ei küsinud, mis tänapäeval talus naistetöödeks on.
No ja kardinapuu paigaldamine oli juba käkitegu. See töö lausa lendas tal käes, isegi jalus vedelevad juhtmed said nagu naksti eest ära võetud – juba augusti algusest saadik mõtlesin, et peaks ehk need kuskile ära panema. Kardinapuu konstruktsiooni vaatasin hiljem suisa oma silmaga üle, et ei olnud sugugi keeruline konstruktsioon.
Seda, milline ta mul nüüd on, näete pildilt oma silmaga. Aga ma ütlen, kõik on ainult julge pealehakkamise taga kinni – tulemus sai ju lausa suurepärane.
Pärdikute päevaraamat 