Lihtsalt umbes miljon inimest on internetis vingunud, kuidas neil on sügismasendus ja kuidas pimedus ja ilm ja kõik muu selline neid täiega õnnetuks, uimaseks ja lihtsalt mittetoimivaks teeb. Minule just TÄIEGA meeldis see ilm. Täpselt selline, et öösiti oli mõnus jooksmas käia, isegi kui tiba mingit uduvihma tuli. Valgust oli jõe ääres täpselt parajalt, et hämaras ikka natukene näha oleks, temperatuur oli selline, et higistama eriti ei ajanud. Nii et mina olin väga rahul.
Olin. Eilseni. Kuni Alaska kohale jõudis. No mis kurat see on? Nii külm on, et ei taha randa minnagi. Me ikka muidu käime seal Atuga öösiti, ma saan toru küljes rippudes unistada sellest, kuidas ma ühel ilusal ööl ühe korra lõuga jaksan tõmmata (“Alustage väikestest eesmärkidest”) – Atu muidugi väga ei hinda seda, tema üritab mind sealt toru küljest alla sikutada, kui vähegi lubatakse. Aga eile öösel jaksasin ainult kiigeni ja tagasi jalutada, sest nii hirmus külm oli lihtsalt. Ja ega enam paremaks ei lähe, hullemaks ainult. Nüüd tahaks teada, kaua läheb, enne kui ma aklimatiseerun. Parem oleks kui mitte üle kolme päeva.
Pärdikute päevaraamat 