Kas teie teate, mida mul vaja on?

Sest mina küll ei tea. Ma tean, millist funktsiooni see peaks täitma, aga mitte mis asi see olla võiks. Ma olen nimelt ammu kurtnud, et selg on mul nõrk koht. Nii et eelmisel talvel jooksmas käies mässisin lihtsalt õhukese salli ümber alaselja, et see külma ei saaks, kuigi mu vest on nii pikk, et katab ka kanni ära – mul on lihtsalt vaja, et midagi ka tihedalt vastas oleks. Aga see on ikka parajalt ebamugav, kinnita seda iga kord. Nii et nüüd ma mõtlen, mis muud variandid mul oleksid?

a) kududa soonikus (st veniv) piisavalt pikk ja lai jupp, mille otstesse panna tõmblukk, nii et ma saan selle nagu seeliku endale ümber alaselja panna (tavalise särgi peale, siis ei sügele ka). Samas see on ikkagi natukene liig ja siis ma juba higistan ilmaasjata, tahaks lihtsalt midagi, mis oleks ümber, et mul oleks hea ja mõnus.

b) osta – mis? Ei taha ju kogu aeg ilma põhjuseta elastiksidet kanda. pikk aluspesu, mis katab ka terve kõhu? Või on eraldi seljale ka selliseid asju?

c) Pildil on tegelikult vormiv aluspesu, st korsett, aga kas tehakse selliseid korsette ka, mille eesmärk on sooja hoida, mitte mind seksikaks teha? St see, kui ajaks talve ilma külmetava selja ja põieprobleemideta läbi oleks juba parajalt seksikas.

Et siis mis saab?

Treenime koera (ja ennast)

Ma olin eile nii erakordselt tubli, et võin endale lubada ühe lihtsalt pläkutamispostituse. Räägin teile oma nunnust. Eelmisel nädalal (või oli see üle-eelmisel, ma ei tea, sest ajataju mul ei ole) küsis üks Sirgi sõber öömaja ja mina ütlesin lahkelt, et saab ikka, kui ta on nõus põrandal magama. Sest ilmselgelt voodisse ei mahu ju. Samas, ma vajan suht palju isiklikku ruumi ka, ei suudaks olla pooltuttavatega niimoodi küünarnukkipidi koos.

Aga kirjutada tahtsin ma hoopis sellest, et kui me Supilinna kolisime, kutsus AbFab meid jooksma. Mina ütlesin nukralt, et Atu on juba nii vana, et teda pole mõtet kaasa võtta. Ja ei olnudki. Juba siis, kui ma veel Karlovas elasin ja lühikesi jooksuringe tegin, oli ta selline, et kui ta jooksma kaasa võtsin, ei jõudnud ta lihtsalt joosta, tahtis jalutada ja nuuskida ainult. Supilinnas elame kolmandal korrusel, ta võttis trepist ronides puhkepause. Ja eile, kui ma lausa tunniajase ringi tegin, avastasin järsku, et ta on ju terve selle aja ka muudkui hoogsalt ringi jooksnud ja ei tundu sugugi väsinud. Ja tõesti, kui ma mõtlema hakkan, siis tundub ta üldises plaanis hulga võimekam. Trepist käib vabalt, jookseb ja lippab nagu noor koer ja mingeid jaksuprobleeme ei ole. Ei tea, kas asi on selles, et ta hakkas siin pikemaid jalutuskäike saama ja treenituseaste paranes, või lihtsalt selles, et stressitase langes üksi elades (kas siis sellest, et tal on tegelikult teise koerata rahulikum või sellest, et mina ise olen nüüd rahulikum ja ei ole kogu aeg mingit jama) ja ta tunneb end nüüd igas mõttes mõnusamalt. Päris tore igatahes, erinevus juulikuise koera ja oktoobrikuise koera vahel on mäekõrgune. Nii et kui mul alguses olid süümekad selle pärast, et koerad nüüd eraldi peavad olema, siis vähemalt Atule on see muutus hästi mõjunud.

Pildi tegi k.k.p.s., kes tuli mulle külla ja keeras end mu tugitooli kerra, nagu ta pidevalt teeb. Mis ma muud siis teha oskasin, kui ronisin teki alla ja mõtlesin ka magama minna. Selle peale ärkas ta muidugi üles, hakkas fotokat näppima ja otsustas siis, et tahab ka koeraga pilti teha. Aga koer, kurat, jooksis eest ära. Tema vajab ka palju isiklikku ruumi. Nii et oma pildi sai k.k.p.s. kätte juustu abiga:

P.S. Ma vaatasin täna Kodutunde saadet. Tavaliselt ma seda ei tee, sest esiteks ma ei vaata telekat, teiseks näitab seal tavaliselt lausa masendavaid inimesi, kes nelja aasta pärast lihtsalt neli last juurde on teinud, ja kolmandaks on see saatejuht jube põhupea. Selles osas suutis ta näiteks 15aastase poisi käest küsida, kas ta ikka PÄRISELT KA VÄ oskab süüa teha (ei, tegu ei olnud puudega noormehega, vaid tavalise 15aastase lapsega, oleks imelik ka, kui inimene selles vanuses süüa ei suudaks teha) ja “Kui sa meile kirja saatsid, kas sa siis lootsid ka, et me siia tuleme?” – ei, nalja pärast saatsin, ei olnud midagi targemat teha parajasti. No mida sellise küsimuse peale üldse vastata saab? Ja loomulikult tüdrukule suunatud küsimus selle kohta, kuidas ta ikka jalgpalli mängib, sest “see pole ju väga tüdrukute ala”. No mida?