Nahk, milles ma elan (La piel que habito, 2011)

Tegime Maarjaga filmi- ja söögiõhtu. Suurepärane koduperenaine, nagu ma olen, tegin ma kartulivormi (sest kuidagi tuleb need kartulid ju ära süüa, ma ostsin suure hurraaga terve koti augustis, nüüdseks on selgunud, et üksi elades ei ole kartul sugugi mu lemmiktoit). Hea oli, on siiani ja välja näeb selline (juust teeb kõike paremaks).

Aga film, mida me vaatasime, oli lihtsalt täiesti haige. Ma ei oska seda lihtsalt mitte kuidagi teisiti kirjeldada. Imelik, haige, kohati täiesti absurdne, natuke hullumeelne (sest umbes pooled inimesed on seal peast segi). Mulle see meeldis, kogu aeg oli huvitav, aga seda on väga raske spoilimata kirjeldada. Aga kui teil kaks tundi üle on, siis soovitan vaadata küll. Võite näiteks esimesed tund aega kihla vedada, mis TEGELIKULT toimub.

Meespeaosas oli Antonio Banderas, kes näeb jätkuvalt uskumatult hea välja. Just saying.

  • Kategooriad