See, kes seda ütles, pole näinud mind kingi ostmas. Kingad pole muidugi asjad, need on puhas ilu, ja ilu teeb igatahes õnnelikuks. Mitte küll niimoodi pikemas perspektiivis nagu armastus vms, aga natukeseks küll. No umbes nagu alkohol, aga pohmakata. Või nagu hea seks, aga ilma kaasneva emotsionaalse koormata.
Täna oli see päev, kus sain kingituse maailma kõige paremalt eksämmalt. Esmalt hakkasin juba karpi nähes rõõmust kiljuma. Siis tabas mind teadmine, et see võib olla lõks – selle karbi sees võib olla näiteks lõng + vardad + kiri teemal “õpi parem kuduma”, nii et küsisin K käest ettevaatlikult, kas selle karbi sees on tõesti Iron Fisti jalatsid. 😀 Ja siis kogusin julgust, enne kui ükskord karbi lahti tegin, sest no mõtle, kui tulemus on hirmus. Ei olnud hirmus, äge oli. Mida oli muidugi ka arvata, sest come on, Iron Fist. Tema kusjuures ei teadnud firmast üldse midagi, lihtsalt vaatas, et ägedad. Ja tõsi ta on, tõesti on imelised. Ma pilti ei pane, sest see oleks liig, niigi olen iseenda kohta haruldaselt emotsionaalne.
Dylan on minust isegi klipi teinud, kes pole veel näinud, võib vaadata:
Pärdikute päevaraamat 