Käisin täna Tallinnas. Rääkisime Annikaga saates Publikumärk meie näitusest ja üldse Eesti mustlasest. Ikka väga imelik on oma häält raadiost kuulata (seda saab teha siit) – suutsin praegu ühe lause välja kannatada, siis panin kinni ära, sest nii võõras on. Aga Jüri Aarma oli väga tore, oskas niimoodi väga meeldivalt ja sujuvalt suhelda.
Tallinn ise nii tore ei olnud. Vastikult märg ja ligane. Kummikuid polnud mul muidugi meeles jalga panna, nii et mina ise olin ka varsti märg ja ligane. Sinnasõidupileti olin ette ära ostnud, aga tagasisõidupiletit mitte, kuigi pidin hiljemalt poole kuueks tööle jõudma, sest a) ma ei teadnud, kaua meil läheb ja b) ma ei arvanud, et keskpäevased bussid laupäeval välja müüdud võiksid olla. Aga võta näpust, olid küll. Suisa kolm tükki järjest.
“Aga pole hullu,” mõtlesin mina. “Ma lähen siis häälega.” Sest ma unustasin, et see on Tallinn ja seal ei ela inimesed, vaid tundetud ja südametud robotid. Nii et passisin tükk aega tühja, samal ajal kui minust möödusid ühtse voona inimesed, kes mõttes arvutasid, kui kaua veel kodulaenu maksma peab, ja mõtlesid, mida toredat järgmiseks osta võiks, enne kui mul lõpuks siiski ühe bussi peale mahtuda õnnestus.
Nii et oli ette teada, et jään tunnikese tööle hiljaks (ma olen ka teadupärast üks neist inimestest, kes kultuuri palgatöö kõrvalt teeb) – k.k.p.s., kes mind asendama pidi, karjus telefonis minu pihta roppusi. St tegelikult küll mitte roppusi, aga see oli ilmselt tingitud ainult sellest, et ta nendeni lihtsalt ei jõudnud, sest ma panin enne toru ära, et meie igavene sõprus tema mõtlematute sõnade pärast kannatama ei peaks. Kui tema mulle kehvema riivi ostis, sest vihastas poes müüja peale, sest see kuulas raadiot, siis mina küll ei sõimanud teda, vaid ütlesin lihtsalt normaalse inimese kombel netis Rayle, et k.k.p.s. on ikka täitsa hull. Ray, kuradima šveits, nagu ta on, vastas diplomaatiliselt, et tema meelest oleme me mõlemad ühtviisi hullud ja ega me muidu sõbrannad ei oleks. KAS RASKE ON ALATI MINU POOLT OLLA VÕI? See oli retooriline küsimus, kõik teavad, et tegelikult ei ole.
Ja ei, ma tegelikult ei ole halvas tujus. Isegi sokid on juba kuivad, nii et saan rahulikult pärast tööd jooksma minna ja need uuesti märjaks teha. 😀 Kas võimlete enne seda minuga koos? Ka sina võid ühel päeval oma varbaid puudutada!
Pärdikute päevaraamat 