Ma ei tea, kas asi on ainult selles, et olen neid vallalisena rohkem märkama hakanud, aga viimased kuud on andnud mulle palju võimalusi kohtuda ülitarkade meestega. Vähemalt tundub, et nad ise peavad end ülitarkadeks, sest nad oskavad alati nõu anda ja isalikult soovitada, mida sa nüüd tegema peaksid. Oma lõputus tarkuses oskavad nad seda nõu anda absoluutselt iga asja kohta – kus sa elama peaksid (mis sellest, et sa oled elukohaga rahul), millise eriala valida võiks (mis sellest, et üks juba olemas on), kuidas mingit maailma kõige lihtsamat asja paremini teha (kuigi keegi pole abi palunud) jne. Selle järgmine aste ei piirdu nõuannetega, vaid parandab pidevalt kõike, ka asju, mis on oma olemuselt täiesti subjektiivsed – see ei ole punane, see on bordoo (gei oled vä?); TEGELIKULT vein ei pane kellelgi pead valutama, sulle tundus ainult; normaalne inimene nagunii raha ei laena (wtf); sulle lihtsalt tundub, et su selg on nõrk (jah, ma olengi selles vanuses, et kombeks on õhtuti teleka ees istudes endale erinevaid valusid ette kujutada); need saapad ikka ÜLDSE ei sobi nende teksadega (mis mõttes sa teed selliseid märkusi kellelegi, kes pole su oma naine?).
Kusjuures kõige imelikum on see, et mõni neist meestest on suutnud endale naise leida. Kuidas? On nad siis nii rikkad või kullast varustusega? Minu jaoks täiesti arusaamatu. Ma tean ÜHTE naist, kes hakkas käima tüübiga, kes absoluutselt iga asja kallal targutas – ja sellest naisest sai hiljem lesbi. Ma ei ütle, et üks sitt mees rikkus kogu mee(ste)poti, aga ma ei kavatse ka vastupidist väita. Lihtsalt, väga üldistavalt kokku võttes – sellist pidevalt targutavat meest kannatavad välja ainult madala enesehinnanguga naised. Või kui mees on rikas, siis naised, kes tegelikult seda targutamist ei kuula, sest neid muu peale raha ei huvitagi. Ja siis need targutavad mehed räägivad hiljem jälle avalikult, kuidas kõik naised on litsid – no ei ole, lihtsalt sinusugusel ei jää ju muud üle, kui endale naine OSTA, ja kui sa seda juba teinud oled, siis arvata on, et ta kõrgema pakkumise korral sind välja vahetab. Ehk siis – normaalsetest naistest jääte te ilma, sest ükski neist ei viitsiks pidevalt seda ülienesekindlat möla kuulata.
Lisaks. Sihukeste meeste ühiseks jooneks on liiga tihti see, et kui neile viisakalt öelda, et tegelikult pole nende abi absoluutselt vaja, sest ma tean ise, mida ma teha tahan, siis nad ignovad seda informatsiooni ja ketravad seda lihtsalt edasi – ja kui lõpuks öelda mitte enam nii viisakalt, siis solvuvad. Paremal juhul solvuvad, kehvemal juhul vihastavad ja hakkavad sul nelja jalaga seljas elama, sest ainuüksi selle pärast, et üks saabas on otsustanud, et just sina väärid seda, et tema oma ülimusliku mõistusega sind päästab, peaks tähendama seda, et sa oled selle eest megatänulik.
Ligiajamise puhul on veel okei. Saadad korra pikalt ja teise ja kolmanda. Lõpuks ikka aru saavad. Blogis kannatab ka veel kuidagi välja, kommentaare loed ju paar korda päevas ja võtad siis lihtsalt teatavaks, et seda inimest ei saa tõsiselt võtta, sest tal on napoleonikompleks. Aga hulluks läheb asi siis, kui sa oled sunnitud sellise inimesega koos töötama ja ta keeldub lihtsalt aru saamast, et tegelikult ta ei ole su ülemus ainult selle pärast, et tal juhtumisi peenis küljes on ja ta ise end hirmus targaks peab. Ja siis tuleb talle üle päeva erinevas viisakas sõnastuses öelda, et ta võib oma ülihea nõu endale kuskile siirdada, sest ma teen oma tööd siiski oma äranägemise järgi. Seda enam, et mu töö on suures osas seotud kas kunstilise või intellektuaalse eneseväljendusega – see on ju MINU kunstiline või intellektuaalne eneseväljendus, selge see, et ma ei saa siin lasta end liiga palju lükata-tõugata.
Ma ei oska ise ka öelda, miks ma sihukesi ligi tõmban. Ehk selle pärast, et ma viitsin nendega vaielda ja see mõjub neile lammastele nagu mesi kärbestele. Minul endal tuleb aga selline tunne, nagu ma püherdaksin sigadega koos poris. Neid ma nagunii muuta ei saa, pean järelikult õppima paremini ignoma lihtsalt, et mitte mõttetult ressursse raisata.
P.S. Lugesin praegu postituse üle ja avastasin, et ei ole erilist pointi siin peale selle, et “küll on imelikke inimesi ilmas”. Jah, seda ma öelda tahtsingi. Küll on imelikke inimesi ilmast. Mõnda lihtsalt ei tahaks lähedalt näha. Või kui, siis läbi puurivarbade või turvaklaasi.
Pärdikute päevaraamat 