Feel no evil. Fear no evil.
Ma ei viitsi pikalt kirjutada, saate ise ka aru ju, et prantsuse bänd. Ainult et tegelikult ei ole, inglased on. Aga noh, prantsuse keel ikka, mis siin pirtsutada. Ma olen liiga väsinud hetkel, et näituse avamisest kirjutada, kui üles ärkan, siis kirjutan.
Ehk siis Ghinzu. Olen seda laulu varemgi näidanud, aga ega küll küllale liiga ei tee.
Kui ma veel noorem olin, oli meie seltskonnas üks punkar, tüdruk, kes nüüdseks on surnud. Igatahes hakkas ta alati ühte Vennaskonna laulu kuuldes nutma, öeldes ise, et ega ta ei tea, miks ta nutab, et tal ei seostu selle lauluga mitte mingeid mälestusi vms, aga lihtsalt nii kurb on. Mind päris nutma ei aja, aga see laul sama moodi puudutab midagi kuskil, täiesti ilma põhjuseta.
On üks selline film, kuhu on kokku pandud kaks naistelemmikut, Ewan McGregor ja Ryan Gosling. Aga kui Ryan mängib tavaliselt karme vaikseid mehi, kes igas olukorras ainult kelmikalt naeratavad, siis siin on ta hullumeelne, kes on otsustanud end laupäeval ära tappa. Ewan on tema arst, kes tahaks, et ta seda ei teeks, sest tal on endal niigi muresid küllaga. Seda enam, et ega ta isegi just maailma kõige selgem mees ei ole. Ja siis veel jama nende kunstnikega, sest filmis kõlavaks ideeks on, et “un suicide élégant est l’ultime oeuvre d’art” (“elegantne enesetapp on ülim meistriteos”).
Kui seda filmi peaks ühe sõnaga kirjeldama, oleks see ilmselt “häiriv”. Aga tegelikult olid kõik need killud väga hästi kokku sobitatud, see moodustas lõpuks väga ägeda terviku. Seda võiks mõni teine kordki veel vaadata.
Vahel on tõesti nii, et kus hunti kutsud, seal hunt tuleb. Rääkisin mõne päeva eest koertekojas seoses võlgnikega loo ühest Kristelist, kes minuga koos kunagi ammu karatetrennis käis, ja kes laenas mult mitme aasta eest augustis 300 krooni, lubas paari päeva pärast ära maksta ja edasi ma siis iga kuu helistasin ja tuletasin seda võlga talle meelde, kuni ta detsembris mu käest küsis, kas ma siis ometigi aru ei saa, et tal on vaja lastele jõulukingitusi teha. Ja ma polnud sellest ajast saadik Kristelit mitte kordagi näinud, kuigi elame ometi samas linnas – ja eile põrkasin temaga täiesti juhuslikult Konsumis kokku. Tema loomulikult mind ära ei tundnud/tegi nägu, nagu ei tunneks, nii et ega mina ka juttu puhuma ei hakanud. Seda enam, et ta oli koos mehega, kellel olid jalas plätud ja sokid. See ei saa ometi oktoobri lõpus teadlik moevalik olla? Sellise mehega avalikus kohas olemine on juba piisav karma tööhoos, nii et ma arvan, et selle raha võib rahuliku südamega korstnasse kirjutada.
Muidu tahaks öelda, et külmaks läks. Märkasite, jah? Kütta pole enam mõtet, nagunii on homme jälle külm. Kui nii edasi läheb, jääb sellest seljasoojendajast väheks, pean endale talveks ka küljesoojendaja vaatama. Heh-heh-heh.
Tegime Maarjaga filmi- ja söögiõhtu. Suurepärane koduperenaine, nagu ma olen, tegin ma kartulivormi (sest kuidagi tuleb need kartulid ju ära süüa, ma ostsin suure hurraaga terve koti augustis, nüüdseks on selgunud, et üksi elades ei ole kartul sugugi mu lemmiktoit). Hea oli, on siiani ja välja näeb selline (juust teeb kõike paremaks).
Aga film, mida me vaatasime, oli lihtsalt täiesti haige. Ma ei oska seda lihtsalt mitte kuidagi teisiti kirjeldada. Imelik, haige, kohati täiesti absurdne, natuke hullumeelne (sest umbes pooled inimesed on seal peast segi). Mulle see meeldis, kogu aeg oli huvitav, aga seda on väga raske spoilimata kirjeldada. Aga kui teil kaks tundi üle on, siis soovitan vaadata küll. Võite näiteks esimesed tund aega kihla vedada, mis TEGELIKULT toimub.
Meespeaosas oli Antonio Banderas, kes näeb jätkuvalt uskumatult hea välja. Just saying.
Sest mina küll ei tea. Ma tean, millist funktsiooni see peaks täitma, aga mitte mis asi see olla võiks. Ma olen nimelt ammu kurtnud, et selg on mul nõrk koht. Nii et eelmisel talvel jooksmas käies mässisin lihtsalt õhukese salli ümber alaselja, et see külma ei saaks, kuigi mu vest on nii pikk, et katab ka kanni ära – mul on lihtsalt vaja, et midagi ka tihedalt vastas oleks. Aga see on ikka parajalt ebamugav, kinnita seda iga kord. Nii et nüüd ma mõtlen, mis muud variandid mul oleksid?
a) kududa soonikus (st veniv) piisavalt pikk ja lai jupp, mille otstesse panna tõmblukk, nii et ma saan selle nagu seeliku endale ümber alaselja panna (tavalise särgi peale, siis ei sügele ka). Samas see on ikkagi natukene liig ja siis ma juba higistan ilmaasjata, tahaks lihtsalt midagi, mis oleks ümber, et mul oleks hea ja mõnus.
b) osta – mis? Ei taha ju kogu aeg ilma põhjuseta elastiksidet kanda. pikk aluspesu, mis katab ka terve kõhu? Või on eraldi seljale ka selliseid asju?
c) Pildil on tegelikult vormiv aluspesu, st korsett, aga kas tehakse selliseid korsette ka, mille eesmärk on sooja hoida, mitte mind seksikaks teha? St see, kui ajaks talve ilma külmetava selja ja põieprobleemideta läbi oleks juba parajalt seksikas.
Et siis mis saab?
Ma olin eile nii erakordselt tubli, et võin endale lubada ühe lihtsalt pläkutamispostituse. Räägin teile oma nunnust. Eelmisel nädalal (või oli see üle-eelmisel, ma ei tea, sest ajataju mul ei ole) küsis üks Sirgi sõber öömaja ja mina ütlesin lahkelt, et saab ikka, kui ta on nõus põrandal magama. Sest ilmselgelt voodisse ei mahu ju. Samas, ma vajan suht palju isiklikku ruumi ka, ei suudaks olla pooltuttavatega niimoodi küünarnukkipidi koos.
Aga kirjutada tahtsin ma hoopis sellest, et kui me Supilinna kolisime, kutsus AbFab meid jooksma. Mina ütlesin nukralt, et Atu on juba nii vana, et teda pole mõtet kaasa võtta. Ja ei olnudki. Juba siis, kui ma veel Karlovas elasin ja lühikesi jooksuringe tegin, oli ta selline, et kui ta jooksma kaasa võtsin, ei jõudnud ta lihtsalt joosta, tahtis jalutada ja nuuskida ainult. Supilinnas elame kolmandal korrusel, ta võttis trepist ronides puhkepause. Ja eile, kui ma lausa tunniajase ringi tegin, avastasin järsku, et ta on ju terve selle aja ka muudkui hoogsalt ringi jooksnud ja ei tundu sugugi väsinud. Ja tõesti, kui ma mõtlema hakkan, siis tundub ta üldises plaanis hulga võimekam. Trepist käib vabalt, jookseb ja lippab nagu noor koer ja mingeid jaksuprobleeme ei ole. Ei tea, kas asi on selles, et ta hakkas siin pikemaid jalutuskäike saama ja treenituseaste paranes, või lihtsalt selles, et stressitase langes üksi elades (kas siis sellest, et tal on tegelikult teise koerata rahulikum või sellest, et mina ise olen nüüd rahulikum ja ei ole kogu aeg mingit jama) ja ta tunneb end nüüd igas mõttes mõnusamalt. Päris tore igatahes, erinevus juulikuise koera ja oktoobrikuise koera vahel on mäekõrgune. Nii et kui mul alguses olid süümekad selle pärast, et koerad nüüd eraldi peavad olema, siis vähemalt Atule on see muutus hästi mõjunud.
Pildi tegi k.k.p.s., kes tuli mulle külla ja keeras end mu tugitooli kerra, nagu ta pidevalt teeb. Mis ma muud siis teha oskasin, kui ronisin teki alla ja mõtlesin ka magama minna. Selle peale ärkas ta muidugi üles, hakkas fotokat näppima ja otsustas siis, et tahab ka koeraga pilti teha. Aga koer, kurat, jooksis eest ära. Tema vajab ka palju isiklikku ruumi. Nii et oma pildi sai k.k.p.s. kätte juustu abiga:
P.S. Ma vaatasin täna Kodutunde saadet. Tavaliselt ma seda ei tee, sest esiteks ma ei vaata telekat, teiseks näitab seal tavaliselt lausa masendavaid inimesi, kes nelja aasta pärast lihtsalt neli last juurde on teinud, ja kolmandaks on see saatejuht jube põhupea. Selles osas suutis ta näiteks 15aastase poisi käest küsida, kas ta ikka PÄRISELT KA VÄ oskab süüa teha (ei, tegu ei olnud puudega noormehega, vaid tavalise 15aastase lapsega, oleks imelik ka, kui inimene selles vanuses süüa ei suudaks teha) ja “Kui sa meile kirja saatsid, kas sa siis lootsid ka, et me siia tuleme?” – ei, nalja pärast saatsin, ei olnud midagi targemat teha parajasti. No mida sellise küsimuse peale üldse vastata saab? Ja loomulikult tüdrukule suunatud küsimus selle kohta, kuidas ta ikka jalgpalli mängib, sest “see pole ju väga tüdrukute ala”. No mida?
Lihtsalt umbes miljon inimest on internetis vingunud, kuidas neil on sügismasendus ja kuidas pimedus ja ilm ja kõik muu selline neid täiega õnnetuks, uimaseks ja lihtsalt mittetoimivaks teeb. Minule just TÄIEGA meeldis see ilm. Täpselt selline, et öösiti oli mõnus jooksmas käia, isegi kui tiba mingit uduvihma tuli. Valgust oli jõe ääres täpselt parajalt, et hämaras ikka natukene näha oleks, temperatuur oli selline, et higistama eriti ei ajanud. Nii et mina olin väga rahul.
Olin. Eilseni. Kuni Alaska kohale jõudis. No mis kurat see on? Nii külm on, et ei taha randa minnagi. Me ikka muidu käime seal Atuga öösiti, ma saan toru küljes rippudes unistada sellest, kuidas ma ühel ilusal ööl ühe korra lõuga jaksan tõmmata (“Alustage väikestest eesmärkidest”) – Atu muidugi väga ei hinda seda, tema üritab mind sealt toru küljest alla sikutada, kui vähegi lubatakse. Aga eile öösel jaksasin ainult kiigeni ja tagasi jalutada, sest nii hirmus külm oli lihtsalt. Ja ega enam paremaks ei lähe, hullemaks ainult. Nüüd tahaks teada, kaua läheb, enne kui ma aklimatiseerun. Parem oleks kui mitte üle kolme päeva.
Pärast asjade väljavalimist oota vähemalt 24 tundi, enne kui maksma hakkad. Ma siiani ei saa aru, kuidas on võimalik, et mulle tundus eile, et mulle on hädasti retuuse vaja. Mis siis, et need pealuudega olid.
kui ma ütlen, et pool lihakonservist peab homseks jääma:
Pärdikute päevaraamat 
