Feel no evil. Fear no evil.
Nägin unes, et Inglismaa kuninganna oli mingis Suurbritanniateemalises mälumängus. Aga selle asemel, et normaalse inimese kombel küsimustele vastata, ta ainult kõkutas kogu aeg ja ütles iga piirkonna kohta, et seal elavad ainult päevavargad.
Wtf, kuninganna?
Ja see oleks parim raadio ever. Täna näitan Sandra Nkakét, kelle ma leidsin Grand Corps Malade’i viimaselt albumilt. Igatahes teeb Sandra täiega head muusikat. Vaadake:
Hakkasin eile võtma kapsleid, mis muuhulgas peaksid ka mu mälu parandama. Mul nimelt viimasel ajal probleem sellega, et igasugu pisiasjad kipuvad meelest ära minema. No ja täna ärkasin üles ja avastasin siira üllatusega, et pean täna erandkorras hoopis tööl olema. Õigel ajal tulid said rohud peale vist, sest ma tõesti tunnen, et öötöö + koolistress hakkab mulle kokkuvõttes ikka ajudele, absoluutselt kõik asjad tuleb üles kirjutada, et midagigi meeles oleks.
Ja nüüd hoidke mulle pöialt, mul tuleb oluline kohtumine ja ma tahaks sörvaivida.
P.S. Vaatasin muidu äärmiselt skeptiliselt sellist filmi nagu “Invention of Lying” – ei oodanud ausalt öeldes just eriti palju, sest tavaliselt on Gervais filmides lihtsalt sihuke imelik. Aga see oli täitsa armas film. Etteaimatav muidugi, aga täitsa nunnu. Nii et kui tahate midagi nummit vaadata, siis miks mitte.
P.P.S. Nagu te ilmselt viimaste päevade korduvatest vihjetest aru olete saanud, siis pildil on minu uus boyfriend.
Kuna hiljuti zen teemaks oli, siis miks mitte seda edasi arendada. Ma olen ammu juba märganud, et see pole täies ulatuses minusugusele inimesele väga loomuomane (ja kogu selle point peakski ju teoreetiliselt olema, et sinu tõeline mina tuleb esile). Et natuke rahulikum võiks ju olla küll, endal on lihtsam, aga ma ei näe väga põhjust, et nüüd selle poole otseselt püüelda. Seda enam, et sisemuses mingil omapärasel moel on ta mul täiesti olemas. Kui on elus parajasti mingi pa probleem, siis vahutan veidi sõpradega (sest asjade läbiarutamine on minu jaoks oluline) ja tõmblen ringi, aga masendusest olen ma puutumata. Ilmselt seetõttu, et mul ei ole mingit illusiooni sellest, et asjad üldse võiksid või peaksid kogu aeg hästi olema. Nii et ma ei kurda.
Aga eile üks tuttav, kel muidu olemas bioloogilised ja kultuurilised eeldused (no ma ei hakka otse ütlema ju – ja kui sina, Siil, jälle kõva häälega “kili” karjud, saad vastu kukalt) selleks päris zeniks, ja kes on mind ikka rabanud sellega, KUI rahulik ja keskendunud on võimalik olla, mainis eile muuhulgas, et vahel tundub talle, et Eesti hävitab ta sisemise rahu. Mina muidugi rõõmustasin. Sest see tähendab, et asi pole minus, vaid Eesti on lihtsalt selline koht, kus klimaatilistel ja kultuurilistel põhjustel pole see just kõige toimivam ellujäämisstrateegia. Siinne elu eeldab üsna suurt proaktiivsust (või vastupidi, talvist letargiat).
Täna rääkisin jälle ühe eestlasest sõbraga (ma olen sotsiaalselt nii aktiivne, et ise ka ei usu) ja jõudsin järsku äratundmisele, et meil on zen täiesti olemas, lihtsalt meile sobivamas variandis. Ehk siis lühidalt kokku võttes:
Aasia:”Elu on kannatus, kannatuse põhjuseks on iha, surume iha alla, keskendume ainult hetkele ja kõik on chill ju.”
Eesti:”Kõik on pask, tibulinnu.”
Ja kõik. Sellega Eesti variant lõppebki. Meil savi, kust see kannatus täpselt tuleb, olemas ta on ja mis siin siis ikka liigselt vinguda. Põhjuste otsimine pole meie stiil, sellest vabaneda üritamine pole ka meie stiil, sest kannatus õilistab. “Kõik kannatame ära”, teate küll. Ja pole küll päris usklikunaeratust* kogu aeg näos, aga hea rahulik on olla, sest see, et kõik on sitt, tähendab ainult seda, et kõik on nii, nagu peab, ja maailm pöörleb jätkuvalt ümber oma telje.
Mul on hetkel kaks asja, mis mind insta närvi ajavad. Esiteks see kuradima lootoseasend (vaata pilti). Iga kuradima video algab lausega “Ja nüüd võtame sisse lootoseasendi”, nagu see oleks maailma kõige lihtsam asi. Ma enda meelest paindun päris hästi, aga no ma EI suuda. Saan aru küll, mida kõike see sümboliseerib, ja et on oluline, et vasak jalg oleks parema peal, aga samal ajal ka parem vasaku peal, sest see on nii sigadiip, aga no raske on. Nii et nüüd ma iga päev venitan ekstra selle nimel, et seda ühel heal päeval teha suudaksin. See on märk, kui juba jooga ka närvi ajab, on aeg palderjani osta.
Ja teiseks. Mis mõttes on nii, et ma juba maksan TYSK-is ronimise eest, aga kui ma tahaksin sealt natukene joogat ka juurde võtta, peaksin ikkagi maksma kuus tervelt 30 eurot (või 7 eurot kord), et seda teha, sest fitness klubi on eraldi? Kust see raha võetakse? Ja miks keegi mulle ei taha tasuta joogatrenni anda, et ma sellest videoblogi teeksin, nagu Merje? Mulle ju meeldib jooga ja ma natuke ikka olen liigutanud ka ja mu selg täiega tänaks mind selle eest. Häda ja viletsus.
* usklikunaeratus – kergelt lollakas õnnelik igikestev irve
“Ah Mihkel Kunnus, see ei oska ju Nietzscheta kuselgi käia.”
Ma ikka PÖFFihundin, kuigi väga omas tempos ja rahulikult, sest elu. Üks neist, mida ma vaatasin, oli “Suurmeister“, film Ip Mani elust. Oli selline kung fu mees, treenis mingil ajal Bruce Leed ja ühendas Põhja ja Lõuna omavahel. Integreeris madistamist ühe sõnaga, rõhudes rohkem sellele, et vahet pole, mis stiili sa täpselt kasutad, suhtumine on see, mis loeb.
Neile, kes madinat armastavad, see film tegelikult väga palju ei paku, ilmselgelt on põhirõhk rohkem koreograafial – kuigi väga efektsed on need stseenid küll. Aga tegu on väga ilusa (kuigi kurva) ja ilmselgelt kunstilise eeldusega filmiga. No ja huvitav oli tglt küll. Film oli kusjuures alguses neljatunnine ning sellest oli siis pool maha nüsitud, vahepeal paistis välja ka see, et mõnda asja oleks võinud rohkem seletada, aga mulle täitsa meeldis.
Ahjaa, selline väikese silmaringiga eestlase mure oli mul ka, et mulle tunduvad aasialased kõik ühte nägu, nii et ma muudkui vaatasin ja mõtlesin ja olin segaduses, sest ajasin neid näitlejaid omavahel segamini ja ei saanud kunagi aru, milline neist oli Ipi naine ja milline see keevavereline kaklejatüdruk. Piltidelt ei tundu nad isegi nii sarnased omavahel. Tony on õnneks nii kuulus, et tema nägu on isegi mulle meelde jäänud.
Aga soovitaksin ainult neile, kellel on mingigi huvi selle kultuuri vastu, või kellele meeldib selline rahulik aeglane kulgemine. Mulle täitsa meeldis, aga saan aru, et paljude jaoks ei pakuks see lihtsalt mitte midagi. Nii et olge hoiatatud, ma otseselt ei soovita, niisama arutlen siin. Loobun kogu vastutusest, nagu mulle kombeks.
Nagu meie viimast terve mõistuse kantsi hiljuti Facebookis tituleeriti. Aga tõsi ta on, et suhted on viimasel ajal kirevad. Mul on mõned põhimõtted. Teate küll, kus ma töötan. Minu loogika ütleb, et üks mõistlik hunt töö juures ei murra, sest no kellele seda jama vaja. Aga ma töötan välismaalastega ja klassifitseerun neist enamiku jaoks lahtrisse “piisavalt blond ja piisavalt sõbralik” nii et ütleme nii, et tähelepanupuuduse üle kurta ei saa (kuigi julgen küüniliselt arvata, et suurem osa neist ei unista mu käe hoidmisest, vaid need unenäod on pigem sellised, millega käed teki peal ei magata). Ma ei tee muidugi saladust ka sellest, et siinsete elanikega ma ometigi kohtama ei läheks (väljastpoolt maja olen ikka mõnega käinud), aga ega see muidugi ei takista neid üritamast – eriti kui vahel harva minuga juhuslikult samal ajal baari satutakse.
Igatahes. Eile öösel veetis üks NELI tundi, rääkides mulle sellest, et ma olen küll ilmselgelt dominantne (ise oled, kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen äärmiselt tagasihoidlik tütarlaps), aga tal pole selle vastu midagi, ta suisa armastab väljakutseid, nii et tuleb ainult kohtumiseks sobiv päev valida. Minu töökohateemaliste protestide peale leidis ta, et need ei puutu üldse asjasse – sest ega me ju ometi TÖÖ JUURES seksima ei hakkaks! (Mis mõttes? Alles käis jutt ainult väljaminekust ju? Kuidas me juba sinna jõudsime?) “No ja mis mõttes lähed hoopis teise poisiga välja? Ühel hetkel sul ikka temaga metsa läheb, siis oled sa pettunud ja ongi vaja, et keegi lohutaks!” Kõige lõpuks käidi lauale ka rassikaart:”Võin kihla vedada, et minu värvi sa veel proovinud pole, ja luban, et kui proovid, siis teisi peale minu enam ei taha.” Meelitav, indeed, ei oskagi nagu kohe midagi kosta nii hea pakkumise peale. Eeldusel, et me jätame kõrvale selle, et ma olen kokku umbes pool aastat Pariisis veetnud – ja kui prantsuse poisid ise eriti kenad ei ole, siis ilusate mustanahaliste osas on see täielik Rootsi laud, kui huvi on, siis võta aga. Ja ei oleks seda muret, et ma sama tüüpi veel hiljem töö juures nägema pean, kui nädala pärast selgub, et igavene armastus osutus taas kord tavaliseks kepiks. Neli tundi ütlesin ei, siis loobusin ja ütlesin, et ma mõtlen selle peale. Sellega jäi ta vist enamvähem rahule, blond on sama hästi kui kotis juba ju. Õigus oli mu isal, kui ta kunagi ütles, et naiste sebimiseks on ainult järjekindlust vaja. Oh elu elukest.
Ja et spordiosa täiesti puutumata ei jääks (kuigi selline flirt on juba iseenesest paras sport), küsin ka siin Naise blogis kõlanud küsimuse:
See üks lõuatõmme – see oleks päris lahe tegelikult.
Aga ma ei tea, kuidas treenida end tegema midagi, mida ma üldse ei suuda. Ettekujutus, kuidas 25 kätekõverduse pealt 50-ni jõuda, oli mul olemas. Kuidas teha ära üks lõuatõmme, kui ma suudan end praegu vaid 4-6 cm rippudes kergitada käte abil, seda ma paraku ei tea.
Ehk siis lühemalt – kuidas treenida lihast, mis tundub olematu olevat?
Foto on Little Shao autoportree. Ta teeb palju ägedaid asju, üldiselt tantsijaid pildistades (kes tahab näha, kuidas baleriin kükitab? aga naerab?), aga see pilt meeldib mulle selle pärast, millise pilguga ta oma naist vaatab. Sellise pilgu nimel võiks tappa, kui see õigelt mehelt tuleks.
Käisin Mehhiko filmi vaatamas. Kolm Guatemaala teismelist otsustavad USAsse (ehk kuldsesse puuri) putkata. Juan, Juani göölfrend Sara ja kolmas tüüp, kelle nime ma ei mäleta. Ühel hetkel aga hakkab neil järel jõlkuma indiaanlane Chauk, kes küll sõnagi hispaania keelt ei räägi, aga kellega Sara (Juani kurvastuseks muidugi) kohe suureks sõbraks saab.
Tiinekate armuelu pole tegelikult muidugi üldse filmi point. Point on ikka see teekond USA-sse, mis sugugi kerge ei ole, ja mille jooksul kogu maailm üritab neilt kümmet nahka nülgida, mõni rohkem, mõni vähem õnnestunult. Täpselt nii, nagu see seal päriselt ongi, kellele see passita immigrant ikka kaebama läheb. Noored elavad muidugi ühe päeva kaupa, aga mõni päev on ikka päris kehv ja sõbrad kuluvad hädasti ära.
Mis mulle filmis miskipärast hetkel kuidagi silma jäi, oli see tendents, mida päris eluski üsna tihti kohtab – indiaanlane oli küll ilmselgelt nii mitmeski osas teistest targem/sobivamate elukogemustega, aga ei näidanud välja mitte mingeid juhiomadusi, vaid eelistas teistel sõbralikult sabas sörkida. Osaliselt ilmselt ka selle pärast, et ta sai aru, et hispaania keele oskust on kuskile kohale jõudmiseks vaja, aga suures osas lihtsalt seetõttu, et tahtis kampa kuuluda. Juan jällegi oli kohati suht lammas, aga kaasasündinud liidriomadustega. Ikka vedas tema vajadusel teisi järel, mitte teisipidi. Mitte et keegi neist halb oleks olnud. 16aastased on nagu nad on.
Film oli igatahes väga hea, mis sellest, et kurb. Jäi lõpuks ajusagarate vahele kummitama, eks näis, kui kauaks täpselt.
Teate, mulle meeldib, et MM tagasi on. Igas õukonnas peab alati olema ka üks juba aastatuhandete eest purunenud illusioonidega kojanarr, kelle narrused mitte sugugi alati naerma ei aja, vaid tihtipeale hoopis valusalt muigama panevad. Nii et käituge kenasti ja ärge omavahel tülli minge, vägivaldurid saavad tsenseeritud (see käib sinu enda kohta muidugi ka). Loe edasi “Kannatus või igavus?”
Mul on nüüd dilemma. Peaks nagu vahelduseks PÄRIS elust kirjutama, sest meil oli siin vahepeal eriti glamuurne üritus. Ja kui ma ütlen ‘glamuurne’, mõtlen ma, et kaks blogijat said kokku ja jõid end täis. No mitte päris nii, me oleme tegelikult ometigi mõlemad viisakad inimesed. Nii et viisakas oleks ometi sellest natukene kirjutada. Aga Printsess muidugi tutvustas mind kohe kui Eesti parimat blogijat (true dat), mis tähendab, et tõenäosus, et keegi mu välja guugeldab, on natuke liiga suur. Nii et valime hoolikalt.
Tegelikult alustas Printsess tutvustamist sellest, et ma olen KA blogija. Mina tõmbasin muidugi joogi kurku paljast mõttest selle peale, et nüüd inimene mõtleb, et ma kirjutan ka internetis oma seksielust, ja ruttasin selgitama, et mitte SELLINE blogija. Ikka teistsugune. Väga teistsugune. Et minu praivät on ikka praivät*. Tüüp küsis selle peale muidugi täiesti tõsiselt, et kas praiväti jaoks on mul siis eraldi blogi. 😀 Kahjuks siiski mitte, minu 69 varjundit jääb kirjutamata.
Muidu oli same old, same old (vaata üles). Süüa oli ka. Salsa ei ole jätkuvalt minu maitsemeeltele mõeldud, aga iseenesest oli tore seltskond ja viisakad inimesed, mis sellest, et nad hirmsasti tantsida tahtsid. Ütleme nii, et Printsess tantsib täpselt nii, nagu tema blogi põhjal arvata võib, pidin tema au (höhöhöhö) kaitseks ühele mehhiklasele küünarnukiga virutama, kui see kommenteeris midagi teemal, et John vist mitte ainult ei skoori täna, vaid on juba sellega algust tegemas. Aga ööklubid ei ole päris minu teema, nii et ma vabandasin end viisakalt ja ütlesin, et lähen koju. Mida ma tõesti plaanisin ka, ma olen loomu poolest aus inimene. Aga no juhtus lihtsalt nii, et mu kodutee viis Zavoodist mööda. St tee läks mööda, aga mina läksin siiski sisse, sest ukse peal olid mu ühika elanikud, kes mulle innukalt kinnitasid, et ma olen jätkuvalt nende lemmikadministraator, nii et eks ma muidugi ostsin suurest härdameelsusest lastele mõned õlled selle peale. Hästi veits oli mark, kui sünnipäevalised tunni või paari pärast samuti sinna jõudsid.
Õhtu lõppes nii, et üks tudeng otsustas, et ta peab ilmtingimata mu koju ära saatma. Sama tudeng, kes oli mulle tunnikese eest öelnud, et ma peaksin midagi ette võtma, sest ma näen välja nagu raamatukoguhoidja (mine pekki, see krunn oli täiega äge!). Ma ei tea, miks ta nii galantne olla tahtis, ma tegelikult ei olnud sugugi Stewie, aga no edu talle. Mõned on tegelikult ka päriselt lihtsalt viisakad.
Kokkuvõtvalt – tore oli. Aga terve eelmine nädal kokku mõjus mulle nii, et ma loen nüüd taas raamatut “Zen Mind, Beginners Mind” (Karel miskipärast arvas, et see võiks mulle kasulik olla, ja ega ta ilmselt väga mööda ei pannud) ja mõtlen, et hakkan paremaks inimeseks, kes on emotsionaalselt stabiilne. Jah, ma juba näen, kui hästi see õnnestub. Peaks ehk igapäevase meditatsiooni hobuserahustitega** ühendama.
* Niivõrd-kuivõrd, õhtu lõpus kurtsin juba Zavoodis Piretile ja Serafimile oma rasket elu, aga no vähemalt ei pannud internetti kirja. Seegi on omamoodi win, eks?
** AbFab? Aitad?
Pärdikute päevaraamat 
