Keeruline küsimus

Kui üks äärmiselt osav poiss (ei, ma ei vahtinud PÄRIS suu ammuli) ei tule minuga teisipäeval baari, sest “teisipäeval*ju ei käida baaris”, siis kas inimesel on tõesti mingid põhimõtted või I just got denied? Ma nädalavahetustel olen tööl ju, selge see, et käin baaris siis, kui saan.

* Taas kord sai tõestatud, et eelmise postituse väide “tänapäeva naised alustavad joomist juba kolmapäeval”, ei pea paika.

29 kommentaari

  1. Jah nad alustaks juba teisipäeval kui vaid saaks…..

    • Mis mõttes KUI saaks? Ega ma siis selle pärast minemata ei jätnud ometigi, et tema tulemata jäi.

  2. Kohtusin hiljuti poes paari koolõega. Neil oli korv õllepudeleid täis. Küsisin muidugi, et mis toimub ja plikad teatasid, et neil on täna naistega saunaõhtu. Mina läksin lihtsalt poekotiga koju pere juurde.

    Naised on jah hakanudend end tasapisi meheks jooma.

  3. Milles ta osav on?

    • Tegi pärast trenni trikke posti otsas. Mitte nagu postitantsija omi, aga akrobaatikat.

  4. Kusjuures äkki ta mõtleski seda tõsiselt. Mina tean ka lapsepõlvest peale, et kes enne kella kuut (st 18.00) alkoholi joob, see on joodik. Ja ma päriselt tunnen psühholoogilist survet selle kellaajani oodata, enne kui pudeli lahti rebin. Mis tähendab ka seda, et kui keegi näiteks pool kolm päeval mind jooma kutsub, siis ma tõenäoliselt teataksin sama süütult, et ei saa, sest kes siis päevasel ajal joob? Vaat, kuidas võib mõjuda kasvatus.

    • OK, kui homme tööl olema ei peaks, siis ootaks 18.01 ja kallan 0,5L viina põske mõne minutiga😀

      • Noh, oleneb mis tööl ja mis kellaks sa olema peaksid, aga kui sa ennast, ütleme, 18.10 kooma tõmbad ja kohe magama kobid, siis oled sa tõenäoliselt järgmisel hommikul 8.00 üsna töövõimeline. Hambad pese ära ja igaks juhuks võid nätsu ka soetada.😀

        • Ei, tööl olen 18-21, seega 18.10 purjus olla oleks natuke pahasti, kuigi noh pooled kliendid vaevalt midagi aru saaks, aga noh kui peaksin politseile dokumente täitma, siis vaevalt et on kasulik sel ajal aurude all olla, hoolimata, et tekst tuleks sujuvam ja värvikam🙂

          Kohe ikka tuleb meelde legend Ivan:

    • Sellest seisukohast oli terve Lääne-Euroopa kuni 19.sajandi alguseni üks joodikute maa. Ma ise sain hiljuti ahaa-elamuse, kui lugesin just 1825 ilmunud tekstist, kuidas autor imestab, et näe, inglastel on tulnud mood hommikusöögi juurde teed juua ja tee on selles funktsioonis veini praktiliselt välja vahetanud. st ma teadsin küll, et joodi pigem veini kui vett, sest veest kardeti haigusi (ja põhjusega), aga sinnamaani polnud see moodustanud konkreetset kujutluspilti “vein hommikusöögi juurde”.

      • Seda veini ei saanud kindlasti kõik endale lubada.
        Ega vist ka teed mitte.
        Maakad ja proled (olid juba olemas selleks ajaks) jõid ilmselt ikka haljast vett. (Mahla tegemiseks-säilitamiseks vist polnud tehnilist võimekust sel ajal?)

        Aga vot kus see nett on ikka võimas asi. Tütarlaps kirjutab suhteteemalise sissekande ja lõpuks (või siis vahepeal) jõuab arutelu mingi kauge saareriigi toitumisharjumuste ajalooni. Imeline.

        • Nodsu puhul jõuab arutelu alati kuhugi sinnakanti.

        • inglismaal jõid peamiselt õlut, sh proled; Prantsumaal oli arvatavasti vein kättesaadavam. Prolesid sealkandis eriti ei olnud, maakaid kõvasti; ja maakad tegid oma koduaia saadustest veini või siidrit, olenevalt sellest, mis paremini kasvas. Tolle aja vee joomise kätte võis kiiresti kärvata.

          Suure hädaga jõid seda ehk tõesti kohutavas viletsuses inimesed (meenub mingi Dickensi-stseen, kus vaesele perele külla läinud on šokeeritud, et isegi haigele lapsele antakse vett, kuigi juba tema väljanägemisest on näha, et tal oleks hädasti veini vaja).

        • aa no ja ma arvan, et veini- või siidriajamise üks point oligi see, et seisab paremini kui mahl ja siis on midagi muud juua kui ohtlikku vett.

        • No siis võiks kõike/i metanooliga kostitada, tuleb ju odavam😛 KORDADES.

        • öö, ää, tollal küll mitte, nad olid etanooligi alles hiljaaegu destilleerima õppinud, see oli siuke laborivärk. a veinipunsu võis igaühel toanurgas käia.

        • Ma ei mõista sind nodsu, tundud liiga tõsine. Metanooliga seoses tean toimeaine käitumist väga hästi 15-aastasest peale. Keeletargana väikest M-i ei märganud? Destileerida me oskame: kunagi ju oli vähemalt kaks Eesti vodkat maailma top10s.

        • märkasin-märkasin, aga kättesaadavuse mõttes teeb sama välja. ja Eestist ma ju nagunii ei rääkinud.

        • misasi sul muidu metanooliga odavam pidi tulema? see, mis mul pähe tuleb, oleks veega tglt odavam, kui teistmoodi rakendada.

        • See, mis vajab säilimist, on metanooliga palju odavam. Vesi ei säili -õigus.

        • Dickensi ajal oldi kanget kärakat destilleerima õpitud HILJUTI?

        • Väljendusin lohakalt, ma pidasin silmas, et see oskus ei olnud igameheoskus (nagu tnp, kus vist peagut iga mats oskaks endale ise taburetovkat ajada ja igas kvartalis on korter, kust saab samakat osta). destilleeritud alko ei olnud Dickensi ajaks muidugi iseenesest uus asi, a see kraam tuli apteekritelt ja vabrikutest. suurem osa ajast, mis ta oli käibel olnud, oli ta nagunii rohkem ravumi kui päris joogi eest. ja ega ta söögi allaloputajaks praegusekski saanud ei ole, roll balanseerib ikka ausa narkootikumi, kõhu- või köharohu ja maitseaine-maiustuse vahel.

          Aga vein ja õlu olid ikka täielik meinstriim, mida joodi söögi alla ja söögi peale, ja nagu Dickensist näha, oli neid kiiduväärne ka lastele anda, eriti haigetele lastele; ja pidevat õllejoomist ei peetud üldse mingiks probleemiks või halvaks harjumuseks. just see suhtumine ongi see, mis mulle ahaa-elamusi tekitab: et on olnud aeg – ja mitte väga ammu -, mil peeti normaalseks ja õigeks lastele veini anda ja veinijoomist kohe hommikusöögi kõrvale alustada.

          See tekitab tahtmise fantaseerida või spekuleerida, mismoodi see tolle aja mentaliteeti mõjutas, kui anybody who was somebody oli kogu aeg kerges vines. no ja suure kiusatuse katsetada, et äkki tuleb 19. sajandi kirjanduse õigesse perspektiivi saamiseks sinna juurde veini juua.

        • (“hiljuti” käis selle kohta, millal viinapõletamine apteekrite nokitsemisest tööstuslikuks tegevuseks oli läinud ja siin panin ma tõesti umbes 50 aastaga mööda, ma arvasin, et tööstuslik alkodestilleerimine läks alles 18. sajandi lõpupoole lahti.)

        • Mulle meeldisid ka need lutid, mida imikutele lutsutada anti, et nad kiiremini (või siis üldse( magama jääks, seal siis vahel oli oopiumiekstrakti ja brändit vm head ka sees.

        • Eestis joodi tavalises taluperes vanemal ajal igapäevaselt kas hapupiima (sest värskena ei olnud seda ju kuskil säilitada), kalja või taari. Õlu oli piduline/hoojaalisem kraam. Vett niisama ei joodud, sest kõik teadsid, et veest tulevad haigused.😀

        • Üks asi see, et pidevalt vines, noh tollane lahja alks oli ka tiba lahjem kui praegune õlu-vein-siider, eks mingil määral ka harjutakse ja kandevõime paraneb, aga huvitav kuidas üldse see vedelikutarbimisele ja nt neerudele mõikas kui peamine tarbidav vedelik oli diureetikum?

        • noh, eks vist tuli dehüdratsiooni vastu kõvasti juurde juua.😀

          neerudele mõjumist ei tea, aga see pidi olema üks põhjus, miks tnp eurooplased ja nende järglased mujal maailmas on suhteliselt parema kandmisega kui teised rahvad ja saavad alkoholist väiksemaid kahjustusi: sajandite jooksul kujunes kohastumus, sest kuna veejoomine oli riskantne, siis neil, kes eluaeg lahjat alkot juua kannatasid, oli kaugelt parem elumus.

  5. Osav poiss üritas eile mu pilku tabada. Ma ignosin. Jah. Igal teol on tagajärg. Mind näkku Teate küll, mida konvekablogija kogu aeg ütleb.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid