Mul on nüüd dilemma. Peaks nagu vahelduseks PÄRIS elust kirjutama, sest meil oli siin vahepeal eriti glamuurne üritus. Ja kui ma ütlen ‘glamuurne’, mõtlen ma, et kaks blogijat said kokku ja jõid end täis. No mitte päris nii, me oleme tegelikult ometigi mõlemad viisakad inimesed. Nii et viisakas oleks ometi sellest natukene kirjutada. Aga Printsess muidugi tutvustas mind kohe kui Eesti parimat blogijat (true dat), mis tähendab, et tõenäosus, et keegi mu välja guugeldab, on natuke liiga suur. Nii et valime hoolikalt.
Tegelikult alustas Printsess tutvustamist sellest, et ma olen KA blogija. Mina tõmbasin muidugi joogi kurku paljast mõttest selle peale, et nüüd inimene mõtleb, et ma kirjutan ka internetis oma seksielust, ja ruttasin selgitama, et mitte SELLINE blogija. Ikka teistsugune. Väga teistsugune. Et minu praivät on ikka praivät*. Tüüp küsis selle peale muidugi täiesti tõsiselt, et kas praiväti jaoks on mul siis eraldi blogi. 😀 Kahjuks siiski mitte, minu 69 varjundit jääb kirjutamata.
Muidu oli same old, same old (vaata üles). Süüa oli ka. Salsa ei ole jätkuvalt minu maitsemeeltele mõeldud, aga iseenesest oli tore seltskond ja viisakad inimesed, mis sellest, et nad hirmsasti tantsida tahtsid. Ütleme nii, et Printsess tantsib täpselt nii, nagu tema blogi põhjal arvata võib, pidin tema au (höhöhöhö) kaitseks ühele mehhiklasele küünarnukiga virutama, kui see kommenteeris midagi teemal, et John vist mitte ainult ei skoori täna, vaid on juba sellega algust tegemas. Aga ööklubid ei ole päris minu teema, nii et ma vabandasin end viisakalt ja ütlesin, et lähen koju. Mida ma tõesti plaanisin ka, ma olen loomu poolest aus inimene. Aga no juhtus lihtsalt nii, et mu kodutee viis Zavoodist mööda. St tee läks mööda, aga mina läksin siiski sisse, sest ukse peal olid mu ühika elanikud, kes mulle innukalt kinnitasid, et ma olen jätkuvalt nende lemmikadministraator, nii et eks ma muidugi ostsin suurest härdameelsusest lastele mõned õlled selle peale. Hästi veits oli mark, kui sünnipäevalised tunni või paari pärast samuti sinna jõudsid.
Õhtu lõppes nii, et üks tudeng otsustas, et ta peab ilmtingimata mu koju ära saatma. Sama tudeng, kes oli mulle tunnikese eest öelnud, et ma peaksin midagi ette võtma, sest ma näen välja nagu raamatukoguhoidja (mine pekki, see krunn oli täiega äge!). Ma ei tea, miks ta nii galantne olla tahtis, ma tegelikult ei olnud sugugi Stewie, aga no edu talle. Mõned on tegelikult ka päriselt lihtsalt viisakad.
Kokkuvõtvalt – tore oli. Aga terve eelmine nädal kokku mõjus mulle nii, et ma loen nüüd taas raamatut “Zen Mind, Beginners Mind” (Karel miskipärast arvas, et see võiks mulle kasulik olla, ja ega ta ilmselt väga mööda ei pannud) ja mõtlen, et hakkan paremaks inimeseks, kes on emotsionaalselt stabiilne. Jah, ma juba näen, kui hästi see õnnestub. Peaks ehk igapäevase meditatsiooni hobuserahustitega** ühendama.
* Niivõrd-kuivõrd, õhtu lõpus kurtsin juba Zavoodis Piretile ja Serafimile oma rasket elu, aga no vähemalt ei pannud internetti kirja. Seegi on omamoodi win, eks?
** AbFab? Aitad?
Pärdikute päevaraamat 