Mul on nüüd dilemma. Peaks nagu vahelduseks PÄRIS elust kirjutama, sest meil oli siin vahepeal eriti glamuurne üritus. Ja kui ma ütlen ‘glamuurne’, mõtlen ma, et kaks blogijat said kokku ja jõid end täis. No mitte päris nii, me oleme tegelikult ometigi mõlemad viisakad inimesed. Nii et viisakas oleks ometi sellest natukene kirjutada. Aga Printsess muidugi tutvustas mind kohe kui Eesti parimat blogijat (true dat), mis tähendab, et tõenäosus, et keegi mu välja guugeldab, on natuke liiga suur. Nii et valime hoolikalt.
Tegelikult alustas Printsess tutvustamist sellest, et ma olen KA blogija. Mina tõmbasin muidugi joogi kurku paljast mõttest selle peale, et nüüd inimene mõtleb, et ma kirjutan ka internetis oma seksielust, ja ruttasin selgitama, et mitte SELLINE blogija. Ikka teistsugune. Väga teistsugune. Et minu praivät on ikka praivät*. Tüüp küsis selle peale muidugi täiesti tõsiselt, et kas praiväti jaoks on mul siis eraldi blogi. 😀 Kahjuks siiski mitte, minu 69 varjundit jääb kirjutamata.
Muidu oli same old, same old (vaata üles). Süüa oli ka. Salsa ei ole jätkuvalt minu maitsemeeltele mõeldud, aga iseenesest oli tore seltskond ja viisakad inimesed, mis sellest, et nad hirmsasti tantsida tahtsid. Ütleme nii, et Printsess tantsib täpselt nii, nagu tema blogi põhjal arvata võib, pidin tema au (höhöhöhö) kaitseks ühele mehhiklasele küünarnukiga virutama, kui see kommenteeris midagi teemal, et John vist mitte ainult ei skoori täna, vaid on juba sellega algust tegemas. Aga ööklubid ei ole päris minu teema, nii et ma vabandasin end viisakalt ja ütlesin, et lähen koju. Mida ma tõesti plaanisin ka, ma olen loomu poolest aus inimene. Aga no juhtus lihtsalt nii, et mu kodutee viis Zavoodist mööda. St tee läks mööda, aga mina läksin siiski sisse, sest ukse peal olid mu ühika elanikud, kes mulle innukalt kinnitasid, et ma olen jätkuvalt nende lemmikadministraator, nii et eks ma muidugi ostsin suurest härdameelsusest lastele mõned õlled selle peale. Hästi veits oli mark, kui sünnipäevalised tunni või paari pärast samuti sinna jõudsid.
Õhtu lõppes nii, et üks tudeng otsustas, et ta peab ilmtingimata mu koju ära saatma. Sama tudeng, kes oli mulle tunnikese eest öelnud, et ma peaksin midagi ette võtma, sest ma näen välja nagu raamatukoguhoidja (mine pekki, see krunn oli täiega äge!). Ma ei tea, miks ta nii galantne olla tahtis, ma tegelikult ei olnud sugugi Stewie, aga no edu talle. Mõned on tegelikult ka päriselt lihtsalt viisakad.
Kokkuvõtvalt – tore oli. Aga terve eelmine nädal kokku mõjus mulle nii, et ma loen nüüd taas raamatut “Zen Mind, Beginners Mind” (Karel miskipärast arvas, et see võiks mulle kasulik olla, ja ega ta ilmselt väga mööda ei pannud) ja mõtlen, et hakkan paremaks inimeseks, kes on emotsionaalselt stabiilne. Jah, ma juba näen, kui hästi see õnnestub. Peaks ehk igapäevase meditatsiooni hobuserahustitega** ühendama.
* Niivõrd-kuivõrd, õhtu lõpus kurtsin juba Zavoodis Piretile ja Serafimile oma rasket elu, aga no vähemalt ei pannud internetti kirja. Seegi on omamoodi win, eks?
** AbFab? Aitad?
Pärdikute päevaraamat 
Miks sa ei taha näida raamatukoguhoidjana?
See peaks ju küll austusväärne amet olema.
Ja seksiblogija sa ka ei taha olla.
Mida sa siis üldse tahad?
Ma pole öelnud, et MINA ei taha näida raamatukoguhoidjana. Ma ütlesin, et teine inimene avaldas arvamust, et peaksin midagi muutma, et mitte sellena näida. Naine, kus on su funktsionaalne lugemisoskus?
Aga miks sa siis ei tänanud komplimendi eest vaid ta pekki saatsid?
Funktsionaalset lugemisoskust ma hoian tähtsamate tekstide jaoks ja ei raiska seda blogide peale
Ma olen kirjutanud siin terve postituse sellest, et mulle ei meeldi see, kui võõrad mehed targutavad ja mind õpetada üritavad. Ta ei öelnud ju:”Oi, sa oled nagu raamatukogutädi.” Ta ütles:”Sa peaksid oma soengut muutma, et sa EI oleks nagu raamatukogutädi.”
Raamatukogutädid on seksikad, aga kui võõras inimene tuleb elama õpetama ja totaalseid muutumisi soovitama, siis see on nüüd vashtik küll. Sellised soovitajad tulebki saata sinna, kus on pime ja päike ei paista.
Väga vinge pidu oli! 🙂 Eile oli mul veel tunne, et ei jaksa üldse enam kõndida, sest jalad valutasid tantsimisest, aga nüüd on juba täiesti normaalne olla. Peab teine kord seda kordama!
Kas ma saan õigesti aru, et Rents on oma boyfrendiest (tõelisest mehest) lahku läinud ja jookseb nüüd mööda suvalisi baare-tutvusi nagu kõik naised, kellel on kõrgharidus aga mitte ühtegi ideed, mida selle haridusega peale hakata?
Mad Max
Muuseas, see ei ole solvang vaid ideoloogiline väljakutse. Kuidas siis?
Kas Rents vajab meest, et elada? Ilma meheta on Rentsi elu mõttetu?
Ma alles mõne postituse eest kirjutasin, et tegelikult käin ma väga harva baaris, tavaliselt kindlasti vähem kui kord nädalas (ja tihedamal trenniperioodil võin küll sõpradega baari sattuda, aga joon hoopis kalja või mahla, et organism ikka taastuda jaksaks) – kas sa tõesti arvad, et ma valetaksin sulle? 😛 Poisid on hoopis eraldi teema, nende leidmiseks ei pea ma baari minema ja kui nad juba leitud on (mis leitud, nad tulevad otsimata), siis esimesi kohtinguid ma kindlasti baaris ei tee.
Teiseks on muidugi väga üllatav, et SINA (of all the people) leiad, et igapäevaselt baarist baari jõlkudes on elu mõttetu – ma arvasin alati, et sa oled seda meelt, et just pidevas vines olemine aitab seda mõtet paremini leida.
Kolmandaks olen ma juba korduvalt väljendanud ideed, et elu ongi mõttetu. Kas ta nüüd just kannatus on, aga elu mõtet ei anna kindlasti ei mees, lapsed ega haridus, sest elul lihtsalt ei ole indiviidi jaoks olulist mõtet. Söömine ja paljunemine on bioloogiline sund, mitte mõte. Mis ei tähenda, et söömine ja paljunemine mõne jaoks elu tunduvalt mõnusamaks ei teeks, aga sellel pole mõttega mitte midagi pistmist.
Mina (of all the people) olen nüüd aru saanud, et ka enda üle irvitamine on mõttetu. Sigida ja süüa teha on mõttetu aga ka baarist-baari on alati mõttetu olnud. Lihtsalt enne tundus see olevat mässamise vorm, vastuhakk vähemalt sel tasandil, et – suren küll, aga naeran selle üle (musketärid).
Nüüd olen aru saanud, et see indiviidi naer surma hetkel ei lähe samuti – eelkõige endale – vähimatki korda. Ma teadsin seda juba varem, aga nüüd – 43 aasta vanusena – ma TUNNETAN seda, kuidas kõigel on järjest vähem tähtsust.
Käin nüüd jälle tööl ja saan päris head palka aga – mingis mõttes on kõik nagu muutunud. Võiks luua palju kasulikke tutvusi aga – milleks? Kõik on juba olnud. Hea töö. Toredad kolleegid. Nauditavad nädalavahetused. Palk, mille eest nänni osta.
Kõik on juba olnud.
Ainuke huvitav asi on tulla koju, lülitada sisse arvuti ja loota, et lõpuks, et lõpuks on keegi kirjutanud midagi sellist nagu “elu ongi mõttetu”.
Pärast selle lugemist on juba parem tunne. Et midagi võib veel juhtuda.
Saatsin eile öösel vintis peaga laiali järgneva videolõigu. Projektijuhtidele. Las mäluvad:)) Aga nüüd üles ärgates leian, et kõik on õige. Muusika kummitab. Elu tühjus kummitab. Ja erutav mõte, et võibolla on kõike veel võimalik muuta. Näib lihtne. Et kõike muuta, on vaja muuta üksnes mõnd pisikest mõtet peaajus.
(loodetavasti läheb mängima 6 min 8 sek koha pealt nagu mõeldud, vaata nats edasi, seal tuleb point pärast võitlust:)))
vähemalt ma arvan, et tuleb
P.S. ma ei arva, et Rents ei võiks baarides käia või juhuslikke suhteid luua. Trollisin sel teemal, et ega polegi muud teha vist. Vaadates inimkonna ajalugu – kunagi me vähemalt püüdsime jõuda jumala juurde või vallutada kosmost, aga nüüd… valimislubadused on nagu loomaaias – rohkem süüa, rohkem sigida!
P.P.S. et elu on kannatus, ütles naisterahvas – Madam de Stael – valida on igavuse ja kannatuste vahel.
Ei lähe käima soovitud koha pealt. Keri video 6 min 8 seki peale. Eelnev on piinlik kräpp. Sorri:))
Krt, lõppu on jäetud veel mingit kräppi – i dont belivet ütles ilus tibi – massidele. Ei leidnud puhtamat videot. Lõpp on ikka seal, kui lahinguväli sulgub. The End.
Vastuseks P.S-ile: Ma pole öelnud, et ma iial juhuslikke suhteid ei looks – sel lihtsalt taas pole minu jaoks baaridega midagi pistmist. See, mida inimene parajasti vajab, sõltub ju hetkeolukorrast, iga kord ei tahagi mingit polti, kes teeks pingsalt nägu, et ta kavatseb nüüd elu lõpuni sul kõrval seista. Liiga tõsised püüdlused on enamasti lihtsalt naeruväärsed. Sa ju tead seda kõike.
to Rents
Seda pidasingi silmas – polt. See ongi kogu “elu mõte” kaasaegse kõrgharitud naisterahva jaoks. Et riist oleks ikka füüsiliselt sealsamuses:))
Sellest ka minu põlgus kogu blogimaailma vastu – võtke heaks! Algul tundus lootustandev aga kõik jääb ikkagi arutluste tasemele “Miks mul ühtegi polti jalge vahel ei ole? Kust sellist saada?”
Siin pole ühtegi naist, kes ei vahetaks kohe oma põhimõtteid “hea riista” vastu.
Tõsised püüdlused ei ole naeruväärsed. See, et keegi ei suuda neid ellu viia, ei kahanda nende väärtust. Petr Kukan sai lüüa. Tolokonnikova on vangis. Aga ilusate ideaalide olemasolu on see, mis eristab meid loomadest. Ja eelkõige usk, et ühel päeval oleme me võimelised need ellu viima. Tolokonnikova tõmbas reaalse, füüsilise piiri – vot siit algab inimene, siin olen mina! Ta muutis ennast füüsiliselt. (Olgu seal edevus või mis iganes aga ta astus joonest üle. Meie jäime siia maha ja arutame, kust “polti” saada.)
Paradoksaalne, aga just naisterahvad on alati need, kes ütlevad, et unistajad on naeruväärsed. See tüüp, kes kunagi itaalias oma kuuris mustades tunkedes elektri “võlumisega” tegeles sai pidevalt naise käest sarjata, et miks ta õukonnas endale heapalgalist kohta ei taotle. Näiteks lõhnaõlide valmistajana.
Huvitav, sa oled viimase nädala jooksul mitmes inimene, kes sarnaseid mõtteid väljendab. Kui õpilane on valmis, saabub ka õpetaja? Ja kui õpilane on liiga loll, et aru saada, siis teine ja kolmas? 😀
Aga hea riist ja hea mees on ideaalis küll lahutamata kooslus, aga tegelikult on tihti nii, et mõnele mehele võiks päev otsa naeratades suhu vahtida, aga mingit seksuaalset huvi ta ei ärata. Samas kui mõnega võiks “sporti teha”, aga koju teda nüüd küll ei tahaks, hakkab veel tähelepanu nõudma ja siis pole aega blogida ja muid olulisi asju teha. Põhimõtteid ei pea kummagi pärast muutma, väike vestlus vms on täpselt niisugune aeg, et küllap ma selle muidu kuskile mujale kulutaksin.
Kui rääkida tõsiselt sellisest mehest, kelle vastu oma põhimõtteid vahetada, tekib paradoks – selline mees, kes pälvib piisavalt huvi, et oleksin valmis tema nimel midagi ohverdama, oleks enivei selline, kes ei eeldagi mingeid ohverdusi. Vähemalt nii on see siiani olnud ja mul on üsna raske uskuda, et ma nüüd järsku armuksin kellessegi, kes eeldab siiralt, et ma tema nimel õhtuid pliidi ees veetma hakkan.
to Rents
Nojah, sa ei viitsigi enam vaeva näha, et natukenegi raskemaks teha seda asja. Selle viimasega polegi miskit vaielda.
Jah, kallis! Ma lähen valitseja juurde ning räägin, et oskan “armujooki” valmistada. Saame laste jaoks rohkem raha.
Mkm, sa ei saa aru. Mees, kes mulle nii ütleks, ei armastaks ju tegelikult mind. Talle meeldiks ehk mu blond lokk või heas vormis keha, aga isegi kui ta arvaks, et see ongi armastus, ei saaks mina enam teda armastada. Sest just sellega, et ta on nõus minu nimel oma ideaalid hülgama, ei ole võimalik teda enam armastada.
Ma proovin sulle seletada. Ma ei tea, kui väga sa oled kursis klassikaliste tragöödiatega. Igatahes on neis tihti nii, et tänapäeva lugeja vaatab ja ei saa mõhkugi aru, sest no kui on armastus nii suur, miks nad siis koos ära ei jookse lihtsalt. No miks Romeo ja Julia peavad surema? Mingu ja tehku sugu ja saagu neid palju, eks? Tegelikkuses ei käi see nii. Juba põgenemisega rikuvad nad oma soost tulenevaid reegleid, nad kaotavad oma au – ja tegelikult on ütlematagi selge, et ilma auta ei oleks inimene enam armastusväärne. Seega on sellises olukorras lahenduseks ainult surm või pidev kannatus. Surm on vähemalt õilsam.
Sama lugu ka sinu kirjeldatud kooseluvormiga. Kui keegi loobub oma ideaalidest, kaotab ta ka oma au. Mis tähendab, et ta ei ole enam see inimene, kellesse (osaliselt ehk nende samade ideaalide pärast) armuti.
to Rents
Selle kõigega nõus. Aga tahaks natuke edasi minna. Õigemini – tagasi.
Sa tood eeldusena sisse “armastuse” ja seal on see needuspunkt. Sa eeldad, et elad selle jaoks, et tunda “armastust”.
See pole vale ka minu arvates aga selle mõiste defineerimine on vale. Tegelikult ei lähe arusaamise piir mitte meeste-naiste vahelt vaid mujalt.
“Armastus” ja Armastus tegelikult kattuvad enamuse jaoks ning üliraske on piiri tunnetada. Nüüd võtke mind nagu hullu kes ma muidugi olen, aga on suur erinevus selle vahel mida armastuseks peetakse ja selle vahel, mis see tõeliselt on.
Täitsa p…:)))
Aga ei ole ju armastus, vähemalt mitte kirg, kui inimesed on valmis aastakümneid elama selleta, et säilitada oma au (ja seega ka platoonilist armastust). See tähendab, et au, sisemine tõde jms (mis suures osas eksisteerib ju ainult peeglis) on ikkagi mõõtmatult palju väärt. See kõlab ju päris uhkelt, kas pole?
to Rents
Nüüd ma üldse ei vaidle, sest armastuse-teemat ma poleks pidanud julgema tõugata:)) Nagu ütlevad hiinlased – seda ei saa selgitada, seda peab tundma.
Ma jätan armastuse nende jaoks, kes on piisavalt targad või piisavalt lollid, et uskuda, nagu oleks neil kogemus.
Teemavahetus (Rentsi blogis seda tegelt pole. Teema on alati “Rents”:)))
Kokkusaamine, millest räägid, tuletas meelde, et blogija Printsess on ju see tüdruk, kes Kanal 12 öösiti chat-saadet peab. Ta on ise avaldanud selle. Olen vaadanud pärast seda, kui sain teada, et blogija on eetris.
Ma vaatan ja mõtlen. Ma jään vahest pikalt vaatama. Saan aru, et neil on vist enam-vähem kõike lubatud rääkida, peaasi, et “klikke tuleks”. Nii on meil kõigil töö juures tegelikult.
Ma vaatan ja mõtlen. Et kui näiteks mul oleks selline vaba eetriaeg öösiti. Et saaks (julgeks) rääkida, mida tahan. Millest ma räägiks?
Või kui näiteks oleks see eetriaeg antud “maailma kõige targemale inimesele”, kes räägiks kogu öö arukat ja sisulist juttu – mis siis?
Ma ei taha halvustada Printsessi. Mind paneb mõtlema demokraatia – blogimine, eetriaeg, sõnavabadus – mida see muudab?
Mida see muudab, et avaldame arvamust?
P.S. tegelikult ongi meil kõigil “vaba eetriaeg”. See on meie elu. Aga millest me räägime?
Max, ma ei julge sinuga enam kõrtsi minna sellise iseloomustuse peale.
Oh, scrap that, mul pole kõrgharidust veel muidugi. 😀
Lugupeetud prl Nirti, te ei öenud midagi selle ülespandud video kohta. Eelkõige lõik 6 min kuni 9 min. Mida sellest arvata?
Panen korra sama asja uuesti. Loodan, et Rents ei pahanda.
Mida arvate inimesest, kes kaotab kõik? See on Jackie Chan.
Kas see raamatukoguhoidjast rääkinud tegelane pidas sealjuures Pratchetti loodud karakterit silmas?
Ahviks nimetasid mind või? St, vabandust, orangutaniks.
Vähemalt mitte pärdikuks.
Või?
Siin on nüüd kõigi weebikujundajate õudusunenägu. Sorr Karel, arvasid, et “lajatad” aga tegelikkus on see, et keegi ei viitsi seda videot lahti võtta kui ta on nii pikk.
Sama käib ka tekstide kohta mis inglise keeles ja copi-paste. Wildikas paistis sellega silma mõnikord.
Oma sõnadega lahti seletatult oleks asi palju ägedam-rajum. Ning video oleks üksnes “maasikas”.
Üks lause omaenda sõnadega Karel palun! Sellel oleks palju kaalu. Meid huvitavad sinu mõtted, mitte dokumentalistide ühenäoline kräpp. Sorri, dokumentaalfilme on niivõrd palju tänapäeval.
Tulles tagasi teema juurde mis posti alguses – PÄRIS ELU – mis see on?
Meil kõigil on aim, et selline asi on olemas, et see on just-just käeulatuses, siinsamas, polegi vaja kuhugi minna, aga…
…kaob käest.
Ning minu viha on alati alguse saanud neist, kes ütlevad – mina elangi päris elu! Vaata, mul on Facebookis pilt, kuidas ma söön itaalia restoranis lõunat ja pärast pesen pesu itaalia korteris itaalia pesumasinaga.
Ma olen 100% nõus selle hiinlasega, keda kunagi nägin, ja kes ütles – tahad teada, mis inimene on? Vaata välimust!
Hiinlane mõtles, et õnnelik inimene “näeb välja õnnelik”. Õnneliku inimese läheduses tahad olla. Temaga aega veeta. Temaga rääkida.
Väsitab see juhmus, millega siin paljud väidavad, et – ma olen küll paks ja lohakas ja istun enamuse ajast arvuti taga või koorin kartuleid, aga – ma olen õnnelik!
Vot see käib mulle iseäranis närvidele. Meil võib olla “aim” sellest, mis on õnn. Me võime selle poole püüelda.
Aga PÄRIS ELU ei ole meil kellelgi. No ei ole. Me kommenteerime, me blogime, me vaidleme, me kritiseerime.
PÄRIS ELU saab meie jaoks alata ainult siis, kui ise tunnistame – see, mis on praegu, ei ole õnn. (Armastus ammugi mitte)
Mina ei tea, mis on PÄRIS ELU, aga ma TUNNETAN, et see on siinsamas, käeulatuses. Lähedal.
…aga tegelikkus on see, et keegi ei viitsi seda kommentaari läbi lugeda, kui ta on nii pikk…
Jah, sul on õigus. NIng isegi kui keegi viitsiks selle läbi lugeda, siis – mida see muudaks? Mis mõtet sel on?
Olen viimased 3-4 aastat mõelnud selle üle, kuidas suren. Ükskõik, kuidas ka ei püüaks – sel pole mingit tähtsust.
Hoian kinni päästerõngast – au.
Nagu teised inimesed hoiavad kinni – lapsed.
Ei ole sel mingit tähtsust tegelikult. Kommenteerisin just Nirti blogis, et… eee… tuleb uskuda…
Tahaks seista mõõgaga Nirti ja zombiede vahel, aga nagu sa ütled – sisulist tähtsust sel pole.
Isegi, kui Nirti kannatab, saavad tema kannatused nagunii varsti otsa. Kõik möödub. Kõik saab läbi.
Sul on õigus k.k.p-s
Tead k.k.p-s, ma sain just teada, et keegi ikkagi viitsis selle läbi lugeda. See olin mina ise.
Sinu huvi k.k.p-s on selles, et “kui see mul ei õnnestunud, siis ei õnnestu see ka teistel!”
Sa räägid kindlasti ka noortele tüdrukutele, et “nojah, suvalisest idioodist rasedaks jäämine on naise jaoks paratamatu! Vaadake enda ümber” Ning su väide saab tõestust statistikast – nojah, naine jääb ju rasedaks – ta ei saa midagi parata sellesse!” Idioodid käivad ringi, pritsivad spermat ja naised paratamatult lamavad, jalad laiali. Kuradi mehed! Sitapead!
Peaasi, et lapse üles kasvataks. Idioodi sperma, aga – sel pole tähtsust. Laps on tähtis!
Eks ole kena teiste eest mõelda. Ja ma saan aru küll, et ajab hulluks, kui kõiki maailma peasid läbi näed nagu oleksid need klaasist. Ühe lause põhjal ütled, mida inimene noorte tüdrukutega räägib ja kui palju HM-i oigamist ja soigumist välja kannatab. Ent ära unusta, et Indias on katk! 🙂
PÄRIS ELU? Ma just vastupidi mõtlen. Vaatan inimesi enda ümber, kuidas nad pingutavad, et “saan selle, teise, siis saavutan seda ja seda, siis lõpetan selle kursuse/kooli…, ja siis tuleb ELU!” Aga elu juba käib. Praegu siin.
Võibolla tuleb meie erinevus lihtsalt mõistete erinevast tõlgendamisest. Eelmise kommentaari põhjal paistab, et sa võrdsustad elu ja õnne. Mina mitte, elu on see, mille oleme sünniga kaasa saanud. Kas selles elus ka õnne ja armastust kogeda suudame, on juba teine asi.
Mu meelest elan mina küll PÄRIS ELU. Näen päris unenägusid, söön päris kartulit, kohtun päris inimestega (mõni kipub enda päris olemust varjama, aga see on juba tema probleem), matkan päris metsas, kütan päris puudega päris ahju.
Ps. Mina olen see loll, kes loeb ka pikad kommentaarid lõpuni. Kui soovite, võin siin vabalt eikeegi olla.
Ühest asjast olen ma tõesti aru saanud selle blogimise aja jooksul – naised ei unista kunagi millestki. Neil pole unistusi. Neil on vaid üks huvi, õigemini 2 huvi – sperma ja söök.
Mis on üks õige unistus? Mis ei ole ei sperma ega söök? Kas näiteks puunikerduskunsti täiuseni arendamine võiks kõlblike unistuste alla kuuluda?
Puunikerduskunsti täiuseni arendamise ainuke point on tuletada meelde maailma ebatäiust. Aga see vist ongi elu mõte.
Ma tõesti püüdsin, üritasin – kukkus välja nagu tavaliselt.
Ma ei jaksa enam. Ükskõik, vahet pole. Teil on õigus või siis pole teil õigus.
Ma tahan üksnes unustust nagu ütles Callisto. Ma tahan, et see läbi saaks. Lõppeks. Kõik. Lihtsalt lõppeks. Et poleks enam midagi. Mind, maailma, kõike. Et poleks enam midagi.
See on õudne, kuidas piinab see, et ei tea – millal täpselt!
Fakk, kuidas kõik muutub hetkega mõttetuks. Kõik mu kommentaarid siin on mõttetud. Hale katse end elus hoida, surma edasi lükata. Kõik on mõttetu. Isegi need mu “hoolsalt” ülesehitatud vaidlused ja oeh, kõik.” Kõik on üksnes mõttetu pask.
Käisin täna hambaarstil. Pandi vana plommi asemele uus. Miks? Ma ootasin kuu aega järjekorras. Miks?
Homme ja ülehomme on inimestel mõte kuhugi minna. Ma ei oska enam midagi kirjutada. Kõik on alati juba kellegi poolt öeldud (ja trükitud)
Scheisse!