Kannatus või igavus?

Teate, mulle meeldib, et MM tagasi on. Igas õukonnas peab alati olema ka üks juba aastatuhandete eest purunenud illusioonidega kojanarr, kelle narrused mitte sugugi alati naerma ei aja, vaid tihtipeale hoopis valusalt muigama panevad. Nii et käituge kenasti ja ärge omavahel tülli minge, vägivaldurid saavad tsenseeritud (see käib sinu enda kohta muidugi ka).

Tahtsin teile trennist kirjutada. Ma ikka hoian vahepeal inimesi kursis sellega, et ma jätkuvalt arenen. Ise ka ei tea, miks ma üldse pean vajalikuks teile sellest kirjutada (vahel ikka mõtlen, kas see tunnustusevajadus on nature või nurture, sest kuigi mul öeldi kodus alati, et tuleb teha nii hästi, kui oskad, oli samas alati tuntav ka see, et kui EI oska, on ikka pahasti küll, ja et on teatav latt, mille alt läbi pugemine ei tuleks kõne allagi), aga no teid ju kindlasti huvitab see, et nii mõnus on joosta, kui väljas on juba piisavalt jahe, et maapind jäässe tõmbuks, ja sokid ei saagi enam märjaks. Ja et eile jooksin mõnuga 70 minutit ära ja olin ise megarahul. Ja et mul on siiski mingid sisemised püüdlused, kuigi ma pigem väldin konkreetseid eesmärke. Hakka või uskuma, et Kauril on õigus ja saabki mind veel ühel hetkel maratonil ka näha.

Aga MM püüdis ühe lausejupiga (ilmselt tahtmatult) mu tähelepanu, nii et ma tahaks vahelduseks üles aetud pulsist kaugemale vaadata ja kirjutada hoopis sellest, MIKS ma trenni teen. Ma nimelt EI tee trenni selleks, et saada ilusat keha – kui see mu põhieesmärgiks oleks, teeksin pilatest ja peaksin dieeti. Mõjub kiiresti ja on väga efektiivne, aitab soovitud lihasgruppe kenasti välja joonistada. Aga seda ma ei tee, sest mul on muud eesmärgid. Osaliselt võib vist öelda, et ma ajan taga funktsionaalsust, sellest ka mu huvi jooksmise ja kaljuronimise ja hea painduvuse vastu – ma tahan keha, mida annab päriselt kasutada, väänata ja pöörata, mis areneb praktilisemaks, mitte lihtsalt ilusamaks

See ei seleta muidugi midagi, MIKS-küsimus jääb ikka õhku. Miks mulle keha, millega vajadusel kivi otsa ronida, kui ma võiksin teleka ees istuda ja hõõgveini juua? MM jäi mu pähe seekord kinni varastatud lausejupiga – Madame de Stael on tõesti öelnud, et siin elus on valida ainult kannatuse ja igavuse vahel. Küllap ta Buddhast ikka kuulnud oli, selles ma ei kahtlegi, aga see lähenemine näitab ilmekalt seda, kuidas eurooplased budistlikku kultuuri mõtestavad.

Igatahes ühendas mu aju sel hetkel lõpuks selgelt ära selle, mida ma olen mitu korda MM-i tekste lugedes tunnetanud, aga pole siiani kuidagi formuleerida osanud – meid ärritab sama asi. Meid ärritab müra. See, et kogu maailm meie ümber on täis pidevat sahinat, white noise’i, millel pole mitte mingit mõtet. Inimesed söövad, paljunevad, surevad ja täidavad kogu oma igapäevaelu pisikeste asjadega, et neid asju huvitavamaks teha – kas süüa süsivesikuid või rasva, mida sobib titele kinkida, kas sinine müts tüdrukule on liig, kas onu August tuleks ka matustele kutsuda jne jne jne, kuni sa ise ka tunned, et tahaks oksendada – aga midagi muuta ei saa. Ja inimesel tekib miskipärast põhjendamatu illusioon, et kuskil selle taga peaks ju ometigi olema PÄRIS elu. Miski, mis ei ole pinnapealne, mis on oluline ja tõsiseltvõetav. Ja et ta näeks seda, kui õnnestuks ainult korraks see kuradima müra välja lülitada, mis keskendumist takistab.

Probleem on meil seega sama, aga lahendus ilmselgelt erinev. MM on korduvalt rääkinud sellest, kuidas alkohol on hea, sest alkohol hägustab. See aitab pidevat müra summutada – mis sellest, et see summutab samal ajal ka kõik muu. Pidev hägu on parem, kui telepilt, mis sulle ei meeldi. Mina olen valinud teise tee ja üritan oma isiklikku pilti selgemaks saada. Alkohol häirib mind. Selles mõttes, et see on vahel hea, kui on soov mingeid piire natukeseks maha võtta, aga üldiselt see väsitab mind, sest sellest saadav tundub olevat täpselt vastupidine sellele, mida ma saada sooviksin. Mul on tunne (ilmselt ekslik), et ma mäletan minevikust aegu, mil pea poleks nagu kogu aeg vatti täis olnud, mil sada erinevat emotsiooni ei takistanud keskendumist sellele, et ma tegelikult OLEN ELUS. Ja ma oskan päris hästi ette kujutada, milline see tunne on, sest vahepeal õnnestub mul seda natukeseks veel praegugi saavutada. Lääne inimene on harjunud tugevate emotsioonidega, seega tundub neist hoidumine neile automaatselt igavusena, aga tegelikult ei tähenda see sugugi emotsioonide puudumist (st võib tähendada, aga mitte et ma teisse ei usuks, aga ma arvan, et meiesuguste ellujäämisele orienteeritud eestlaste puhul ei arene see kunagi nii kaugele), vaid lihtsalt seda, et veepinda on tunduvalt raskem virvendama lüüa, emotsioonid on ikka alles, pole lihtsalt vajadust pidevalt “õumaigaad” karjuda ja ebaolulised detailid ei hägusta pidevalt tähelepanu.

Nagu te märganud olete (või ei ole, sest teil on 21. sajandi lugejale lugejale omane keskendumisvõime), on kõige sagedasem kategooria siin blogis “anna kannatust”. See on mu igikestev mantra mõlemas mõttes – esiteks on tõesti vaja palju kannatust, et leppida sellega, et elu ongi kannatus, sest ta lihtsalt on. Ja teiseks on ka seda sama kannatust vaja, et meil oleks meeles, et selle kannatuse aluseks on meie enda ootused – ja maailma me muuta ei saa, oma ootusi aga küll. Läbi kannatuse tunnetamise saame me aru, et me ei pea kannatama. Tundub loogiline?

Siin tuleb mängu see, miks ma näiteks enne tööle hakkamist tihti mediteerin – see aitab pead tühjaks saada ja kasvõi natukeseks tunda seda, et kõik ei kohisegi. Et ajutiselt on kõik täiesti vaikne ja sa saad sinna midagi täiesti uut juurde panna. Sellises passiivses olekus on muidugi üsna lihtne vaikust leida – aga minu isiklik definitsioon ütleb, et inimene ei ole passiivseks mõeldud (targemad ütlevad seda sama, kui see peaks oluline olema). Selleks, et olla inimene, pead sa midagi tegema, sul peab olema huvitav ja ideaalis võiksid olla isegi mingid eesmärgid. Aga selleks, et säilitada vaikust, ei tohi tegelikult neile eesmärkidele keskenduda. Ma saan aru, et ma tegelikult muudkui kordan iseennast, ma lihtsalt üritan kuidagi näidete varal selgitada seda, et läbi duaalsuse jõuame me arusaamiseni, et maailm tegelikult ei ole duaalne – mida on alguses väga raske mõista.

Umberto Eco vist on öelnud, et tõeline kangelane on alati kangelane puhta juhuse läbi – tegelikult tahaks ta lihtsalt argpüks olla, nagu kõik teised. Mina tahan ainult inimene olla, mitte midagi enamat. Probleem tekib sellest, et ma defineerin inimest ilmselgelt teisiti, kui paljud mind ümbritsevad. Kui ma näiteks mööduksin nutvast lapsest, ei oleks ma inimene, seega ei ole mul tegelikult valikut. See võib tunduda paradoksaalne, sest ma just ütlesin, et kannatus ongi ju elu osa (ja see tõesti on lõputu), aga samas tuleb siiski võimaluse korral aidata seda vähendada, et üldse inimene olla. Lihtsalt mäletsevaid idioote, keda eristab lehmast ainult see, et neil on Ray Bani päikeseprillid ees, on meil niigi piisavalt.

Ja selle pärast ma jooksen. Sest mul on tunne, et minu sees elab mingi paks laisk loom, kes üritab pidevalt mingisse letargiasse vajuda – ja ma pean end ületama, et tal turjast kinni võtta, teda natuke raputada ja talle meelde tuletada, et ma tegelikult olen inimene. No umbes nagu selles Oatmeali koomiksis kirjeldatakse, suht täpselt sama tunne ongi, et sa saavutad mingi kontrolli oma keha üle ja seeläbi kontrollid paremini ka muud osa (tema ütleb, et tal on muu ikka tegemata, aga mina küll tunnen, et mulle on sellest kasu). Ja selle pärast jooksen ma ka ilma muusikata, et alguses on pea igasuguseid järjest tulvavaid mõtteid täis, aga jooksed ja jooksed ja lihtsalt hingad ning ühel hetkel avastad, et pea on tühi. Mõnus on, päriselt.