Käisin Mehhiko filmi vaatamas. Kolm Guatemaala teismelist otsustavad USAsse (ehk kuldsesse puuri) putkata. Juan, Juani göölfrend Sara ja kolmas tüüp, kelle nime ma ei mäleta. Ühel hetkel aga hakkab neil järel jõlkuma indiaanlane Chauk, kes küll sõnagi hispaania keelt ei räägi, aga kellega Sara (Juani kurvastuseks muidugi) kohe suureks sõbraks saab.
Tiinekate armuelu pole tegelikult muidugi üldse filmi point. Point on ikka see teekond USA-sse, mis sugugi kerge ei ole, ja mille jooksul kogu maailm üritab neilt kümmet nahka nülgida, mõni rohkem, mõni vähem õnnestunult. Täpselt nii, nagu see seal päriselt ongi, kellele see passita immigrant ikka kaebama läheb. Noored elavad muidugi ühe päeva kaupa, aga mõni päev on ikka päris kehv ja sõbrad kuluvad hädasti ära.
Mis mulle filmis miskipärast hetkel kuidagi silma jäi, oli see tendents, mida päris eluski üsna tihti kohtab – indiaanlane oli küll ilmselgelt nii mitmeski osas teistest targem/sobivamate elukogemustega, aga ei näidanud välja mitte mingeid juhiomadusi, vaid eelistas teistel sõbralikult sabas sörkida. Osaliselt ilmselt ka selle pärast, et ta sai aru, et hispaania keele oskust on kuskile kohale jõudmiseks vaja, aga suures osas lihtsalt seetõttu, et tahtis kampa kuuluda. Juan jällegi oli kohati suht lammas, aga kaasasündinud liidriomadustega. Ikka vedas tema vajadusel teisi järel, mitte teisipidi. Mitte et keegi neist halb oleks olnud. 16aastased on nagu nad on.
Film oli igatahes väga hea, mis sellest, et kurb. Jäi lõpuks ajusagarate vahele kummitama, eks näis, kui kauaks täpselt.
Pärdikute päevaraamat 
Kuda teil läheb, mu sõbrad? Ma pole siia tükk aega põiganud. Ikka endiselt filo ja film teemaks? Kus on mu lemmikfotograaf Morgie?
Mis mõttes filo ja film? Alles tituleeriti mu blogi internetis “suhte- ja trenniblogiks”, sest olen viimasel ajal kirjutanud nii sellest, millised mehed mulle ei meeldi, kui sellest, kuidas ma kavatsen trenni tehes nirvaanasse jõuda.