Nagu meie viimast terve mõistuse kantsi hiljuti Facebookis tituleeriti. Aga tõsi ta on, et suhted on viimasel ajal kirevad. Mul on mõned põhimõtted. Teate küll, kus ma töötan. Minu loogika ütleb, et üks mõistlik hunt töö juures ei murra, sest no kellele seda jama vaja. Aga ma töötan välismaalastega ja klassifitseerun neist enamiku jaoks lahtrisse “piisavalt blond ja piisavalt sõbralik” nii et ütleme nii, et tähelepanupuuduse üle kurta ei saa (kuigi julgen küüniliselt arvata, et suurem osa neist ei unista mu käe hoidmisest, vaid need unenäod on pigem sellised, millega käed teki peal ei magata). Ma ei tee muidugi saladust ka sellest, et siinsete elanikega ma ometigi kohtama ei läheks (väljastpoolt maja olen ikka mõnega käinud), aga ega see muidugi ei takista neid üritamast – eriti kui vahel harva minuga juhuslikult samal ajal baari satutakse.
Igatahes. Eile öösel veetis üks NELI tundi, rääkides mulle sellest, et ma olen küll ilmselgelt dominantne (ise oled, kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen äärmiselt tagasihoidlik tütarlaps), aga tal pole selle vastu midagi, ta suisa armastab väljakutseid, nii et tuleb ainult kohtumiseks sobiv päev valida. Minu töökohateemaliste protestide peale leidis ta, et need ei puutu üldse asjasse – sest ega me ju ometi TÖÖ JUURES seksima ei hakkaks! (Mis mõttes? Alles käis jutt ainult väljaminekust ju? Kuidas me juba sinna jõudsime?) “No ja mis mõttes lähed hoopis teise poisiga välja? Ühel hetkel sul ikka temaga metsa läheb, siis oled sa pettunud ja ongi vaja, et keegi lohutaks!” Kõige lõpuks käidi lauale ka rassikaart:”Võin kihla vedada, et minu värvi sa veel proovinud pole, ja luban, et kui proovid, siis teisi peale minu enam ei taha.” Meelitav, indeed, ei oskagi nagu kohe midagi kosta nii hea pakkumise peale. Eeldusel, et me jätame kõrvale selle, et ma olen kokku umbes pool aastat Pariisis veetnud – ja kui prantsuse poisid ise eriti kenad ei ole, siis ilusate mustanahaliste osas on see täielik Rootsi laud, kui huvi on, siis võta aga. Ja ei oleks seda muret, et ma sama tüüpi veel hiljem töö juures nägema pean, kui nädala pärast selgub, et igavene armastus osutus taas kord tavaliseks kepiks. Neli tundi ütlesin ei, siis loobusin ja ütlesin, et ma mõtlen selle peale. Sellega jäi ta vist enamvähem rahule, blond on sama hästi kui kotis juba ju. Õigus oli mu isal, kui ta kunagi ütles, et naiste sebimiseks on ainult järjekindlust vaja. Oh elu elukest.
Ja et spordiosa täiesti puutumata ei jääks (kuigi selline flirt on juba iseenesest paras sport), küsin ka siin Naise blogis kõlanud küsimuse:
See üks lõuatõmme – see oleks päris lahe tegelikult.
Aga ma ei tea, kuidas treenida end tegema midagi, mida ma üldse ei suuda. Ettekujutus, kuidas 25 kätekõverduse pealt 50-ni jõuda, oli mul olemas. Kuidas teha ära üks lõuatõmme, kui ma suudan end praegu vaid 4-6 cm rippudes kergitada käte abil, seda ma paraku ei tea.
Ehk siis lühemalt – kuidas treenida lihast, mis tundub olematu olevat?
Foto on Little Shao autoportree. Ta teeb palju ägedaid asju, üldiselt tantsijaid pildistades (kes tahab näha, kuidas baleriin kükitab? aga naerab?), aga see pilt meeldib mulle selle pärast, millise pilguga ta oma naist vaatab. Sellise pilgu nimel võiks tappa, kui see õigelt mehelt tuleks.
Pärdikute päevaraamat 
