anna kannatust

kultuurilised eripärad

Kuna hiljuti zen teemaks oli, siis miks mitte seda edasi arendada. Ma olen ammu juba märganud, et see pole täies ulatuses minusugusele inimesele väga loomuomane (ja kogu selle point peakski ju teoreetiliselt olema, et sinu tõeline mina tuleb esile). Et natuke rahulikum võiks ju olla küll, endal on lihtsam, aga ma ei näe väga põhjust, et nüüd selle poole otseselt püüelda. Seda enam, et sisemuses mingil omapärasel moel on ta mul täiesti olemas. Kui on elus parajasti mingi pa probleem, siis vahutan veidi sõpradega (sest asjade läbiarutamine on minu jaoks oluline) ja tõmblen ringi, aga masendusest olen ma puutumata. Ilmselt seetõttu, et mul ei ole mingit illusiooni sellest, et asjad üldse võiksid või peaksid kogu aeg hästi olema. Nii et ma ei kurda.

Aga eile üks tuttav, kel muidu olemas bioloogilised ja kultuurilised eeldused (no ma ei hakka otse ütlema ju – ja kui sina, Siil, jälle kõva häälega “kili” karjud, saad vastu kukalt) selleks päris zeniks, ja kes on mind ikka rabanud sellega, KUI rahulik ja keskendunud on võimalik olla, mainis eile muuhulgas, et vahel tundub talle, et Eesti hävitab ta sisemise rahu. Mina muidugi rõõmustasin. Sest see tähendab, et asi pole minus, vaid Eesti on lihtsalt selline koht, kus klimaatilistel ja kultuurilistel põhjustel pole see just kõige toimivam ellujäämisstrateegia. Siinne elu eeldab üsna suurt proaktiivsust (või vastupidi, talvist letargiat).

Täna rääkisin jälle ühe eestlasest sõbraga (ma olen sotsiaalselt nii aktiivne, et ise ka ei usu) ja jõudsin järsku äratundmisele, et meil on zen täiesti olemas, lihtsalt meile sobivamas variandis. Ehk siis lühidalt kokku võttes:

Aasia:”Elu on kannatus, kannatuse põhjuseks on iha, surume iha alla, keskendume ainult hetkele ja kõik on chill ju.”

Eesti:”Kõik on pask, tibulinnu.”

Ja kõik. Sellega Eesti variant lõppebki. Meil savi, kust see kannatus täpselt tuleb, olemas ta on ja mis siin siis ikka liigselt vinguda. Põhjuste otsimine pole meie stiil, sellest vabaneda üritamine pole ka meie stiil, sest kannatus õilistab. “Kõik kannatame ära”, teate küll. Ja pole küll päris usklikunaeratust* kogu aeg näos, aga hea rahulik on olla, sest see, et kõik on sitt, tähendab ainult seda, et kõik on nii, nagu peab, ja maailm pöörleb jätkuvalt ümber oma telje.

Mul on hetkel kaks asja, mis mind insta närvi ajavad. Esiteks see kuradima lootoseasend (vaata pilti). Iga kuradima video algab lausega “Ja nüüd võtame sisse lootoseasendi”, nagu see oleks maailma kõige lihtsam asi. Ma enda meelest paindun päris hästi, aga no ma EI suuda. Saan aru küll, mida kõike see sümboliseerib, ja et on oluline, et vasak jalg oleks parema peal, aga samal ajal ka parem vasaku peal, sest see on nii sigadiip, aga no raske on. Nii et nüüd ma iga päev venitan ekstra selle nimel, et seda ühel heal päeval teha suudaksin. See on märk, kui juba jooga ka närvi ajab, on aeg palderjani osta.

Ja teiseks. Mis mõttes on nii, et ma juba maksan TYSK-is ronimise eest, aga kui ma tahaksin sealt natukene joogat ka juurde võtta, peaksin ikkagi maksma kuus tervelt 30 eurot (või 7 eurot kord), et seda teha, sest fitness klubi on eraldi? Kust see raha võetakse? Ja miks keegi mulle ei taha tasuta joogatrenni anda, et ma sellest videoblogi teeksin, nagu Merje? Mulle ju meeldib jooga ja ma natuke ikka olen liigutanud ka ja mu selg täiega tänaks mind selle eest. Häda ja viletsus.

* usklikunaeratus – kergelt lollakas õnnelik igikestev irve

movies

Suurmeister (2013)

Ma ikka PÖFFihundin, kuigi väga omas tempos ja rahulikult, sest elu. Üks neist, mida ma vaatasin, oli “Suurmeister“, film Ip Mani elust. Oli selline kung fu mees, treenis mingil ajal Bruce Leed ja ühendas Põhja ja Lõuna omavahel. Integreeris madistamist ühe sõnaga, rõhudes rohkem sellele, et vahet pole, mis stiili sa täpselt kasutad, suhtumine on see, mis loeb.

Neile, kes madinat armastavad, see film tegelikult väga palju ei paku, ilmselgelt on põhirõhk rohkem koreograafial – kuigi väga efektsed on need stseenid küll. Aga tegu on väga ilusa (kuigi kurva) ja ilmselgelt kunstilise eeldusega filmiga. No ja huvitav oli tglt küll. Film oli kusjuures alguses neljatunnine ning sellest oli siis pool maha nüsitud, vahepeal paistis välja ka see, et mõnda asja oleks võinud rohkem seletada, aga mulle täitsa meeldis.

Ahjaa, selline väikese silmaringiga eestlase mure oli mul ka, et mulle tunduvad aasialased kõik ühte nägu, nii et ma muudkui vaatasin ja mõtlesin ja olin segaduses, sest ajasin neid näitlejaid omavahel segamini ja ei saanud kunagi aru, milline neist oli Ipi naine ja milline see keevavereline kaklejatüdruk. Piltidelt ei tundu nad isegi nii sarnased omavahel. Tony on õnneks nii kuulus, et tema nägu on isegi mulle meelde jäänud.

Aga soovitaksin ainult neile, kellel on mingigi huvi selle kultuuri vastu, või kellele meeldib selline rahulik aeglane kulgemine. Mulle täitsa meeldis, aga saan aru, et paljude jaoks ei pakuks see lihtsalt mitte midagi. Nii et olge hoiatatud, ma otseselt ei soovita, niisama arutlen siin. Loobun kogu vastutusest, nagu mulle kombeks.