anna kannatust

kultuurilised eripärad

Kuna hiljuti zen teemaks oli, siis miks mitte seda edasi arendada. Ma olen ammu juba märganud, et see pole täies ulatuses minusugusele inimesele väga loomuomane (ja kogu selle point peakski ju teoreetiliselt olema, et sinu tõeline mina tuleb esile). Et natuke rahulikum võiks ju olla küll, endal on lihtsam, aga ma ei näe väga põhjust, et nüüd selle poole otseselt püüelda. Seda enam, et sisemuses mingil omapärasel moel on ta mul täiesti olemas. Kui on elus parajasti mingi pa probleem, siis vahutan veidi sõpradega (sest asjade läbiarutamine on minu jaoks oluline) ja tõmblen ringi, aga masendusest olen ma puutumata. Ilmselt seetõttu, et mul ei ole mingit illusiooni sellest, et asjad üldse võiksid või peaksid kogu aeg hästi olema. Nii et ma ei kurda.

Aga eile üks tuttav, kel muidu olemas bioloogilised ja kultuurilised eeldused (no ma ei hakka otse ütlema ju – ja kui sina, Siil, jälle kõva häälega “kili” karjud, saad vastu kukalt) selleks päris zeniks, ja kes on mind ikka rabanud sellega, KUI rahulik ja keskendunud on võimalik olla, mainis eile muuhulgas, et vahel tundub talle, et Eesti hävitab ta sisemise rahu. Mina muidugi rõõmustasin. Sest see tähendab, et asi pole minus, vaid Eesti on lihtsalt selline koht, kus klimaatilistel ja kultuurilistel põhjustel pole see just kõige toimivam ellujäämisstrateegia. Siinne elu eeldab üsna suurt proaktiivsust (või vastupidi, talvist letargiat).

Täna rääkisin jälle ühe eestlasest sõbraga (ma olen sotsiaalselt nii aktiivne, et ise ka ei usu) ja jõudsin järsku äratundmisele, et meil on zen täiesti olemas, lihtsalt meile sobivamas variandis. Ehk siis lühidalt kokku võttes:

Aasia:”Elu on kannatus, kannatuse põhjuseks on iha, surume iha alla, keskendume ainult hetkele ja kõik on chill ju.”

Eesti:”Kõik on pask, tibulinnu.”

Ja kõik. Sellega Eesti variant lõppebki. Meil savi, kust see kannatus täpselt tuleb, olemas ta on ja mis siin siis ikka liigselt vinguda. Põhjuste otsimine pole meie stiil, sellest vabaneda üritamine pole ka meie stiil, sest kannatus õilistab. “Kõik kannatame ära”, teate küll. Ja pole küll päris usklikunaeratust* kogu aeg näos, aga hea rahulik on olla, sest see, et kõik on sitt, tähendab ainult seda, et kõik on nii, nagu peab, ja maailm pöörleb jätkuvalt ümber oma telje.

Mul on hetkel kaks asja, mis mind insta närvi ajavad. Esiteks see kuradima lootoseasend (vaata pilti). Iga kuradima video algab lausega “Ja nüüd võtame sisse lootoseasendi”, nagu see oleks maailma kõige lihtsam asi. Ma enda meelest paindun päris hästi, aga no ma EI suuda. Saan aru küll, mida kõike see sümboliseerib, ja et on oluline, et vasak jalg oleks parema peal, aga samal ajal ka parem vasaku peal, sest see on nii sigadiip, aga no raske on. Nii et nüüd ma iga päev venitan ekstra selle nimel, et seda ühel heal päeval teha suudaksin. See on märk, kui juba jooga ka närvi ajab, on aeg palderjani osta.

Ja teiseks. Mis mõttes on nii, et ma juba maksan TYSK-is ronimise eest, aga kui ma tahaksin sealt natukene joogat ka juurde võtta, peaksin ikkagi maksma kuus tervelt 30 eurot (või 7 eurot kord), et seda teha, sest fitness klubi on eraldi? Kust see raha võetakse? Ja miks keegi mulle ei taha tasuta joogatrenni anda, et ma sellest videoblogi teeksin, nagu Merje? Mulle ju meeldib jooga ja ma natuke ikka olen liigutanud ka ja mu selg täiega tänaks mind selle eest. Häda ja viletsus.

* usklikunaeratus – kergelt lollakas õnnelik igikestev irve

43 kommentaari “kultuurilised eripärad

  1. Tänan, Rents!
    Nüüd ma enam ei põe, et ei suuda lootoseasendit võtta.
    Ma muidu paindun päris hästi, aga seda pole suutnud saavutada.

  2. Selle lootoseasendiga pidi nii olema, et soojades maades on inimesed aegade algusest ja sünnist saati maas istunud. Meie siin põhja pool aga nii lihtsalt ei pääse – istmik jäätuks maa külge ära, eksole. Seega istume meie ammustest aegadest ja sünnist saadik tooli peal. Nii siis olevatki juba luustiku tasemel meie vaagnaluu lootoseasendiks palju sobimatum, kui neil, kellel selline maas istumine “veres” on. Nii vähemalt rääkis kord üks asjalik inimene, kes sedalaadi asju pikemat aega uurinud on.

    1. Usu mind, mina kui moeblogi pidaja ütlen kohe ausalt ära, et see on ainult hea, kui mulleti jaoks raha ei jätku. See pole enam maitseküsimus.

  3. Üksikpilet on jah 7, aga 10 korra pääse – 35 €, kehtib 60 päeva alates ostukuupäevast. Vaatasin järele, sest tulen ehk ise ka harrastama mõnd graatsilist ja äärmist esteetilist rahuldust pakkuvat ala nagu seljatreening või terapeutiline võimlemine.

  4. Hah. Ma ei paindu ÜLDSE, ainus asi, mida ma saan vaevata teha, on see lootoseasend 😀 Kui väiksem olin, siis toetasin veel käed maha ja hüppasin nendel edasi. Mis muidugi pole eriti meditatiivne, aga see-eest lõbus.

  5. Siin blogis on varemgi loetud halvustavaid postitusi aga kas seekord liiale ei lähe ? Ei arva need eestlased sugugi, et kõik on pask. Või kui arvavadki siis see on meie tuleviku väetis nagu suurmees on öelnud.

    P.S. mis värgi sa siia oled istutanud, et neid ükssarvikuid iga natukese aja tagant näitab ?

    1. Minu arust ei lähe liiale. Alati kui ma meid, eestlasi, normaalsete rahvastega võrdlen, tuleb tahtmine enekas teha, või siis vähemalt oma äng blokki valada, no tõesti. Loe sissekannet VEEL KORD ja mõtle kaasa ja kas on midagi, mis EI OLE NII??? Vot, eksju!

      1. Kaur, mis kämarat sa ajad?!! Kes need “normaalsed rahvad” sinu meelest on? Prantslased-sakslased-inglased? Need värdjad, kes on anastanud, tapnud, röövinud ja hävitanud kogu oma eksistentsi jooksul kõike ettejäävat?!! Kelle ainus leiutis on sõda ja vägivald? Kes rõhuvad ja koloniseerivad ning on selle kõige üle uhkedki? Nende “kultuur” on vaid abitutelt kokkuröövitud rahaga ehitatud ebajumalad…

        Või võrdled sa end hoopis vadjalastega? Ma ei tea ju…

        1. Pagan, ainult üks vastus, ma olen trollina ikka täielik äpard ja newbie. Lähen mõnda vähemglamuursemasse blogisse harjutama. Vabandust,

    2. Ma ei ole ju öelnud, et eestlased on õnnetud – mina vähemalt ei ole ja nii mõnigi veel ei ole. Mina olen enda arvates suisa õnnelik inimene. Aga see ei takista mind nägemast, et maailma aluseks on entroopia, mitte lilled ja liblikad ja ükssarvikud. 😀

  6. tegelikult pole mul midagi asjalikku öelda siia, lihtsalt käin ja loen ja uurin elu vahepeal aga.. kas see on mingi wordpressi jama täna, et ükssarved ringi lendavad? kuskil mujal jäi ka silma aga siis oli tegu sellise roosa blogiga, ei tundunud nii kahtlane..

  7. Oi, lugesin kommentaare ja näen, et siin räägitakse ükssarvedest. Mulle on ka mõned inimesed öelnud, et nägid täna minu blogis ükssarvi, aga ma ei jäänud neid uskuma, sest mina neid ei näinud. Nüüd aga sinu omas näen… Mulle vist ei valetatudki, tundub, et blogiomanik ise neid ei näe.

    Kuidas need blogidesse tulevad? Tõesti imelik värk, ma ütlen.

  8. It’s a free country, the last time I checked – ütlen mida tahan. Ja sa ei ulata võmmima. Nikastad vaid selja ära ja siis on krõška.

  9. Imelik, minul on täitsa vastupidine tunne kogu aeg. Et elu on siin suht zen, või vähemalt on üsna lihtsalt võimalik seda tekitada. Lähed metsa ära korra ja ongi. Aga ma olen muidugi ka SEE eestlane, kes ei saa aru, miks siin ilma pärast niipalju vingutakse ja kelle lemmikaastaaeg on talv.
    Lootoseasend pole vist naljaasi jah, ma isiklikult ei ole väga proovinud teha, aga poollootos tuleb küll kenasti, sellega ajab ka asja ära ju. Mina näituseks istun offisis laua taga kogu aeg poollootose asendis, see hoiab selja sirge ja ei lase ära vajuda. Võibolla aitab, kui proovid, seda venitust.
    Kahtlustan ka, et kuna ma ühelt poolt paindun veidi teisiti kui teiselt poolt, siis ühe jalaga isegi saaks lootose tehtud. Peaks laupäeval pärast bodybalance trenni proovima.

      1. Poollootus on see, kui sa ühe jala paned reie peale nii nagu lootose puhul, kuid teise jätad alla. Pikkade meditatsioonide jaoks väga hea, kui ei ole väga painduv.

  10. Ega siis zen asi iseenesest ei ole. See on lihtsalt budismi üks harusid. See, et antud haru meditatsiooniharjutuste eesmärk on sügava keskendumisseisundi saavutamine, on ainult üks osa kogu õpetusest 🙂
    Kui soovida budistlikku (st ka zen-i) õpetust lühidalt kokku võtta, siis võiks see olla midagi sellist, et kui me mõistame, mis meile kannatusi tekitab ja neid põhjuseid vähendame (viha, liigne iha jms), siis on meil rõõ(m)sam elu. Ja seda saab praktiseerida absoluutselt igal pool – sõltumata klimaatilistest eripäradest.
    Head ilmalikku seletust sellele pakub nt raamat “Sinu aju”.
    Rõõmsad vikerkaared on siin muidu 🙂

  11. See lootoseasend äkki tõesti on anatoomias kinni, umbes nagu täistallal kükitaminegi. Painduvuse üle ei saa kurta ja lootoseasendiga saan kah hakkama, aga see tallad maas kükitamine on füüsiliselt täiesti võimatu sooritus.

  12. Vikerkaaretus ja ükssarvikud on ka Rayle kõik läinud. minule ei anta. 😦 Ma pole piisavalt zen nende jaoks.

    Ent Eesti hävitab nii mõndagi. Ma olen hakanud mõtlema Tallinna kolimise peale, et Eestist pääseda. 😛

    “Ommmmmmmmm!”

    1. Ja mina põlistallinlasena ( neljas põlv) olen kogu aeg ekslikult arvanud, et ma elan Eestis.
      Kust see Eesti siis täpselt algab?

    1. Anna andeks, see jäi mul kuidagi kahe silma vahele. Ma teen tervet rida harjutusi.
      a) Tavaline jooga (eelistan näiteks power yogat, balance yogat jms, aga üritan võimalikult palju erinevaid asju teha, et kehal ka ikka põnev oleks) alustuseks, sellega saab lihased lahti ka ja on lihtsam edasi teha midagi.
      b) istun maas, jalatallad kokku surutud, kannad võimalikult keha lähedal ja surun põlvi allapoole.
      c) istun maas ja väänan jalgu ükshaaval igale poole, nii et põlv liiguks erinevates suunades ja nii, et surve erinev oleks (st muudan teise jala asendit, kallutan end vahepeal ette jne)
      d) võtan poollootose asendi, aga jätan teise jala ette sirgeks ja siis väänan seda lootoses olevat jalga
      e) olen selili, toon ühe jala kõverdatuna üles (nagu paneks seda lootosesse) ja teise (sirge) jala toon vastu seda, nii et põlv jääb lootosesse mineva jala kanna vastu – nüüd saan põlvega suruda seda jalga, mis ideaalis ükskord lootosesse võiks jõuda.
      f) kasulik peaks olema ka see (st seda ma tavaliselt ei tee), kui oled kõhuli nii, et jalad on nö konnaujumisasendis, st põlved kehast eemale surutud võimalikult palju ja jalatallad vastamisi.

      Enamus neist harjutustest on esindatud siin ja siin.

      1. ahah, siis see konnavenitus, mis on loogiline ka.

        mul on lootost tehes olnud põhiprobleem, et jalalabad, mis teise jala reiele toetuvad, teevad reiele hirmsasti haiget, eriti pahkluu. ma ei oska öelda, kas mul on pahkluu liiga väljas või paraneks asi ka siis, kui neidsamu konnakõõluseid rohem venima saada (sest siis seisaks labajalg ise ülespidi ja ei püsiks reie peal ainult hõõrdejõuga).

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.