Jätkuvalt head muusikat (King Prawn)

No kas pole toredad poisid? Nagu pildist aru saada, on tegu nii vana bändiga, et isegi normaalseid pilte pole eriti saada, sest tollal ei teinud igaüks neid oma ifööniga söögi alla ja söögi peale. Aga oma ajas (st 90ndatel) oli tegu väga innovaatilise bändiga.

Miks sõbrad on olulised

Nagu te ehk mäletate, viisin oma orhideed talveperioodiks AbFabi juurde hoida.

Vestlus:

AbFab: Kuule, mul on üks hea ja üks halb uudis.

Rents: Mhh?

AbFab: Hea uudis on see, et MINU orhideedel läheb täiega hästi.

No miks nad küll orjanduse keelustasid?

Kui nad poleks seda teinud, poleks ma elu sees palunud vanematel endale joogatrenni kinkida. Oleksin hoopis tellinud jõuludeks ühe neist (mitte esimese, aga muidu pole ma valiv):

Multi Purpose Chemical

Nagu te olete märganud, on mul hetkel palju tööd. See tähendab, et ma olen möödas etapist, kus ma unistasin sellest, et ma olen zen, kuulasin vihmasabinat ja üritasin end motiveerida. Nüüd ma olen leppinud sellega, et tulemusi toob ainult räige distsipliin ja enese piitsutamine. Seoses sellega on muusikamaitse ka hetkel taas tiba karmim (see käibki mul kuidagi lainetega). Nii et minu tänase päeva lemmikbänd (sa oled vist vana, kui su lemmikbändid on kõik umbes kümme aastat tagasi juba tegevuse lõpetanud – või uuesti kokku tulnud):

vestleme lugejatega

Mul on head lugejad. Õppimisvõimelised. Keegi pole näiteks küsima tulnud enam, kuhu see või too postitus kadus. Stalkerid ilmselt teevad varakult koopiad endale huvitavast materjalist, et minu eraelust rääkivat raamatut välja anda, kui minust Eesti esimene naispresident saab. Või noortele tüdrukutele suhteõpikut pealkirjaga “Lugege mu vigadest ja jätke need ise tegemata”. Hmm, huvitav, kas selle viimasega võiksin ma ise raha teenida? Sel juhul paneks hiljutiste sündmuste põhjal sinna juurde ka peatükid:

a) “Koeraarmastajad ja puhtusefriigid ei saa koos mängida” ja

b) “Padukristlastega kaasneb padukristlus ja muid pisikesi tähelepanekuid”

Muuhulgas tunnen ma, et ma sobiks praegu suurepäraselt elama kommuuni, kus mul oleks omaette tuba. Sel viisil saaksin ma oma tuppa ära minna ja samas tunneksin end siiski inimestest ümbritsetuna. Täna mind häirib natuke üksi olemine (mis mulle muidu väga meeldib, üksi elada on hea rahulik), aga ma ei taha reaalselt kellegagi KOKKU SAADA, sest siis peaks ju suhtlema, mida ma ei taha. Ma tahan lihtsalt tunda, et keegi on lähedal ja mul soovi korral oleks võimalus suhelda, mis sellest, et ma seda tegelikult teha ei taha. Mine või empsi juurde ja koli kolmeks päevaks oma vanasse tuppa. 😀

Aga tegelikult ei kirjuta keegi teine nagunii midagi, nii et tahtsin vahelduseks küsitlust teha. Kui üks täiesti suvaline 27aastane eestlanna, kes lisaks eesti keelele räägib inglise, prantsuse ja hispaania keelt ja kellel ei ole minuga mitte mingit seost, tahaks igaveseks Eestist põgeneda, soovahetusoperatsiooni teha ja uut elu alustada, siis millist sihtkohta te talle soovitaksite? Põhjendage. (Ja seejuures pange tähele, et see mainitud kangelanna, kellel minuga mitte mingit seost ei ole, reisiks koeraga, st näiteks Austraalia poleks hea valik)

Muuhulgas tervitan oma ANDUNUD (te olete kõik andunud, kui ma teid teistele kirjeldan) lugejat, kes mulle Zavoodis tere ütles.

Spordisõltlaste raske elu

Nagu te ehk mäletate või ei mäleta, on mul mäluprobleemid (juba võtan vitamiine), nii et ega ma ei tea, kui palju ma teile viimasel ajal trennist rääkinud olen, aga TEINUD olen ma seda palju. Sporti, mitte sellest rääkimist. Just vaatasin oma trennipäevikust (jah, mul on trennipäevik), et viimase kolme nädala jooksul on mul olnud umbes üks trennivaba* päev nädalas, ühel nädalal ununes see üldse vahelt ära. Ma ei oska öelda, kas ma end nüüd märgatavalt tugevamana ja tervemana olen tundnud selle aja jooksul, pigem olen ma oma tavapärase seljavaluga ära harjunud, see on kuidagi tuimaks ja vaikseks muutunud. Või olen ma ise Ramboks muutunud ja see tundub tuim ja vaikne.

Igatahes, seda, et hädasti oleks massaaži vaja, olen ma ka juba pea kaks nädalat tundnud, sest selle rabelemise tulemusena on lihased tõesti KOGU aeg pinges. Aga sellega on jälle see jama, et kui vallalised (ent vaesed) neiud tahaksid massaaži saada, on terve ilm täis inimesi, kes tahaksid seda pakkuda (ma ei pea küsimagi, mulle vaadatakse otsa ja öeldakse, et ma näen välja, nagu ma oleks pisut pinges), rõõmsalt rõhutades, et “MUIDUGI see oleks AINULT massaaž, kelleks sa mind pead,” ja ise samal ajal juba end mööda pinki lähemale nihutades. Nii et sellega on nagu on.

Aga see nädal meil spordiklubis trenne ei toimu, nii et mõtlesin, et teen siis ka jõulude puhul suisa kaks PÄRIS spordivaba päeva, esmaspäeva hommikul isegi ei plänkinud mitte. Noh, et öeldakse ju, et vahel peab keha puhkama ka, nii et mõtlesin, et küllap ta tänab mind selle eest. Aga sittagi. Juba teisipäeva pärastlõunal oli kõik nii imelikult kange ja liigutamine nii raske, et pidin end igat pidi väänama hakkama. Öösel käisime koertega rannas, tahtsin seal nalja pärast lõuga tõmmata (no ma viimasel ajal ikka mõned korrad jaksan) – ja ma vaevaga üldse vedasin end üles, kätes lihtsalt ei olnud absoluutselt jõudu. Muid lihasharjutusi ka lihtsalt ei jaksanud teha, Atlase tunne tuli peale, nagu maailma raskus oleks seljas.

Öelge mulle, mis toimub? Kas mu steroidid vedasid mind alt? Kas mu hobisportlase elul on nüüd kriips peal? Täna kavatsen ma igatahes jõudu teha ja jooksma minna, sest nii see elu igatahes jätkuda ei saa.

* Trennivaba päev – päev, mil ei käida jooksmas, ujumas või ronimas; hommikuvõimlemist (st üldisi lihasharjutusi) teen ikka ja enne magamaminekut venitan.

Pühadeaegne unenägu

Nägin unes, kuidas üks äärmiselt kaunis daam tegi plaane (igati rõõmsa õhinaga), et end pea ees hooga vastu laudaseina lennutada – lootuses, et kaotab teadvuse ja upub sinna kõrvale virtsalompi suuremate probleemideta. Tal oli naine ja lapsed ka, need suhtusid sellesse ka nii, et no tal on plaan, tore ju. Ja ei olnud isegi kuidagi häiriv see uni, lihtsalt huvitav.

Mis ma oskan öelda, häid jõule. Ilmselt Zavoodis kohtume.

aga otsekohesus on ju igav

Tahtsin kirjutada Eveliisi postitusest – ta rääkis mitterääkimise kultuurist ja ma olen selle kõigega seal nii nõus,  et no kohe kutsub sõna võtma. Mina nimelt olen rääkija, sest ma ei näe põhjust elu ise keeruliseks* elada. See tähendab näiteks seda, et kasvõi potentsiaalselt romantilises situatsioonis näitan ma enamasti välja, kas ma olen inimesest huvitatud või mitte. No eestlasele kohaselt muidugi, kaela ei hüppa, kui keegi meeldib, aga välja näitan seda küll – ja kui keegi tundub valesid lootusi hellitavat, mainin ära, et ei ole väga mõtet seda teha. Esimesel juhul kaovad kõik ära, sest no igav ju. Teisel juhul on kõik solvunud, sest KOHANE oleks säilitada selline enigmaatiline olek, et mees saaks kuus kuud mõistatada, kas ta siis meeldib mulle või mitte, enne kui minema läheb ja kõigile räägib, et ma mõrd olen. Või mis siin suhetest rääkida.

Tavaelus on sarnane teema. Ütlen mingi projekti või tegevuse kohta mõtted ausalt välja (kusjuures mitte, et miski on kehv, vaid et kuidas paremini teha) ja siis leitakse, et ma olen NII karm ja otsekohene ja kriitiline. Kusjuures ma jälgin enda suhtlusstiili ja olen vähemalt enda hinnangul veel mitme takti võrra tuttavatest meestest tagasihoidlikum, ERITI kui ma suhtlen teiste naistega, sest ma tean, et mõned neist on õrnad. Aga kuna mina olen naisterahvas, siis eeldatakse ometigi, et ma võiksin kogu aeg kellegi kätt hoida ja õrnalt peale puhuda ja muul moel Buduaari teha.

Nägin alles hiljuti sihukest asja (et nüüd kõik aru saaksid siis see on üldistav näide, võtke seda sellisena, me ei keskendu ühelegi konkreetsele inimesele – selle pärast see ka nii nuditud on, et nagu juba öeldud, naised on õrnad). On üks tüdruk. Megatubli tüdruk. Mitte selline, kes oleks lihtsalt andekas (andekas on ta muidugi ka), vaid selline, kes töötab nagu hull, et oma eesmärkideni jõuda**. Tavaliselt jõuab ka, sest, noh, ta töötab nagu hull. Vahel kulub selleks lihtsalt natuke rohkem aega, kui ta tahaks. Ja on meil poisid. Väga tublid ja abivalmis poisid, kes on konkreetse alaga juba väga ammu tegelenud ja kes on tõesti alati väga toetavad. No isegi siis, kui mina ja Indrek üksteisele mingil põhjusel keerata tahame ja üksteist mõnitame ja demotiveerime, siis nemad annavad ikka nõu, kuidas paremini eesmärgini jõuda jne. No ja tüdruk oli iseenda peale pahane, sest ei suutnud teha midagi, mida ta väga tahtis teha (väga tuttav tunne) – ja talle anti nõu. Aga kuna ta esimese korraga hakkama ei saanud, korrati sama lauset – ja tüdruk vihastas, sest sellega antakse ometigi mõista, et ta on idioot, kes esimese korraga aru ei saanud. Sest arusaamine ja selle info rakendamine on ometigi kaks erinevat asja.

Ja oi kui tuttav tunne see oli, sest ka mul on nii, et ebaõnnestumine ajab mind niigi närvi, nii et ka konstruktiivse kriitika puhul on tihti esiplaanil see, et “maailm näeb parajasti, kuidas ma feilin”. Nüüdseks olen ma õppinud seda mingil määral alla suruma ja ütlema, et “Ei, Reena***, maailm näeb, kuidas sa ARENED.” Olen suisa õppinud ISE abi ja nõu küsima, kui seda vaja on, vahel kulub ikka ära. Aga ei ole see sugugi kergelt tulnud ja ega see praegugi kerge ei ole. Aga on oluline aru saada, et sellises olukorras on otsekohesus eriti oluline, sest ega sa muidu oma vigu ei näe ju. Samas on muidugi oluline ka positiivne tagasiside, et hästi tehtu kiidetud saaks, seda võiks ka vahel teha.

Ja nüüd hoopis teisest teemast.

Olin terve selle Sirbijama ajal vait ja hoidsin suu suhteliselt koomal, sest a) mul oli savi ja b) see, et ma ei hinda Kaur Kenderit kirjanikuna, ei tähenda, et ta ei võiks hästi ajalehte juhtida, aga samas, c) sama loogika järgi oleks võinud panna Sirbi peatoimetajaks ka Jüri Liimi, et no äkki ikka tuleb välja ja las inimene proovib. Põhimõtteliselt mulle ei meeldinud see, et ta peatoimetajaks pandi, aga veel vähem meeldis mulle see, kuidas hakati vastandama mingit illusoorset “päris kultuuri” ja “kah-kultuuri” ja leiti näiteks, et arvutimängud ikka päris kultuur ei ole. Kuule, tädi/onu, kui iga teismeline hoolimata sellest, kas ta on ise ühtki mängu mänginud, saab aru, et printsess võib olla teises lossis ja teab, et sõpradele tuleb kasvõi õun teele kaasa anda, sest it’s dangerous to go alone ja et eksamiperioodil võib tihti juhtuda, et everything is due, nothing is submitted, siis see juba tähendabki seda, et mängud ei moodusta ainult mängurite maailma, vaid need on osa laiemast massikultuurist. Nii nagu sina tsiteerid nostalgilise naeratusega fraase filmist “Siin me oleme”, arvab noor hipster irvitades, et Kender oli hea toimetaja, kuni noole põlve sai.

Miks ma seda kõike täna räägin. Sest sheerisin Facebookis Kenderi viimast kirjutist ZA/UMis (ta räägib muide raamatust, mille netistki hõlpsasti kätte saab) ja mulle tuldi ütlema, et ma peaksin ikka valima veidi, KEDA ma jagan, sest noh, need viimased sündmused ja tiba nagu persona non grata. Sel hetkel tundsin küll, et no ei ole võimalik ju elada nagu istuks mudase veega tiigis, kus ei toimu mitte midagi põnevat peale mingi väiklase näpuga näitamise. Kui sa sellist juttu ajad, ei ole sa mitte lihtsalt vana, vaid tekib küsimus, kas sa oled üldse kunagi noor olnud – kas su elus on kunagi olnud aeg, mil sa polnud lihtsalt konformistlik nahahoidja?

Ah, mida iganes, ma lähen magama. Peace out, kallis maailm, nautigem meie multikultuurset anglitsismiderohket massikultuuri, kuni veel lastakse.

* vähemalt veel keerulisemaks mitte

** Kui mõtlema hakata, on meil selliseid suisa mitu. Äärmiselt motiveeriv keskkond on see.

*** Nii kutsun ma end siis, kui tõsiste asjadega tegu on. Ikka täisnimega.

ohoh

Ma avastasin alles praegu, et meil on tegelikult üks üsna huvitav meesoost dieediblogija/tervisliku elustiiliblogija ka.

Ja kuna ma sain kõik ained tehtud, vaatasin vastutasuks lõpuks Doctor Who sünnipäevaosa ära. Ootasin sellist huinamuinatamist, aga tegelikult mulle täiega meeldis. Elus olen ka. Kui veel midagi on, siis see pole meeles.

Ahjaa, orhideed lähevad talveks talvekorterisse, sest mulle tundub, et neile ei meeldi selline temperatuuri kõikumine, nagu mul siin on.

päkapikukesekene

Rõõmustage koos minuga, sest tegin eile ära oma selle semestri ainsa PÄRIS eksami. Vähemalt väikesed asjad edenevad, siis on kohe tunne, nagu midagi toimuks. Ahjaa, trennis sain pühapäeval peaga näkku. Ja ma veel naersin, kui üks sõber ütles mulle hiljuti, et ronimine on ju ekstreemsport. Muidu ei toimu mu elus mitte midagi põnevat, nagu võikski oodata inimeselt, kes terve oma aja kodus arvutiga veedab.

Ja kuna ma olen end täiesti vaeseks elanud, nagu see vahel märkamatult juhtub, olen ma valmis olema suur sõber igaühega, kes mulle jõuludeks “Matemaatika õhtuõpiku” kingib, et ka minusugune saaks õhtuõhtukooli minna. Pretty please?

  • Kategooriad