Jätkuvalt head muusikat (King Prawn)

No kas pole toredad poisid? Nagu pildist aru saada, on tegu nii vana bändiga, et isegi normaalseid pilte pole eriti saada, sest tollal ei teinud igaüks neid oma ifööniga söögi alla ja söögi peale. Aga oma ajas (st 90ndatel) oli tegu väga innovaatilise bändiga.

Miks sõbrad on olulised

Nagu te ehk mäletate, viisin oma orhideed talveperioodiks AbFabi juurde hoida.

Vestlus:

AbFab: Kuule, mul on üks hea ja üks halb uudis.

Rents: Mhh?

AbFab: Hea uudis on see, et MINU orhideedel läheb täiega hästi.

No miks nad küll orjanduse keelustasid?

Kui nad poleks seda teinud, poleks ma elu sees palunud vanematel endale joogatrenni kinkida. Oleksin hoopis tellinud jõuludeks ühe neist (mitte esimese, aga muidu pole ma valiv):

Multi Purpose Chemical

Nagu te olete märganud, on mul hetkel palju tööd. See tähendab, et ma olen möödas etapist, kus ma unistasin sellest, et ma olen zen, kuulasin vihmasabinat ja üritasin end motiveerida. Nüüd ma olen leppinud sellega, et tulemusi toob ainult räige distsipliin ja enese piitsutamine. Seoses sellega on muusikamaitse ka hetkel taas tiba karmim (see käibki mul kuidagi lainetega). Nii et minu tänase päeva lemmikbänd (sa oled vist vana, kui su lemmikbändid on kõik umbes kümme aastat tagasi juba tegevuse lõpetanud – või uuesti kokku tulnud):

vestleme lugejatega

Mul on head lugejad. Õppimisvõimelised. Keegi pole näiteks küsima tulnud enam, kuhu see või too postitus kadus. Stalkerid ilmselt teevad varakult koopiad endale huvitavast materjalist, et minu eraelust rääkivat raamatut välja anda, kui minust Eesti esimene naispresident saab. Või noortele tüdrukutele suhteõpikut pealkirjaga “Lugege mu vigadest ja jätke need ise tegemata”. Hmm, huvitav, kas selle viimasega võiksin ma ise raha teenida? Sel juhul paneks hiljutiste sündmuste põhjal sinna juurde ka peatükid:

a) “Koeraarmastajad ja puhtusefriigid ei saa koos mängida” ja

b) “Padukristlastega kaasneb padukristlus ja muid pisikesi tähelepanekuid”

Muuhulgas tunnen ma, et ma sobiks praegu suurepäraselt elama kommuuni, kus mul oleks omaette tuba. Sel viisil saaksin ma oma tuppa ära minna ja samas tunneksin end siiski inimestest ümbritsetuna. Täna mind häirib natuke üksi olemine (mis mulle muidu väga meeldib, üksi elada on hea rahulik), aga ma ei taha reaalselt kellegagi KOKKU SAADA, sest siis peaks ju suhtlema, mida ma ei taha. Ma tahan lihtsalt tunda, et keegi on lähedal ja mul soovi korral oleks võimalus suhelda, mis sellest, et ma seda tegelikult teha ei taha. Mine või empsi juurde ja koli kolmeks päevaks oma vanasse tuppa. 😀

Aga tegelikult ei kirjuta keegi teine nagunii midagi, nii et tahtsin vahelduseks küsitlust teha. Kui üks täiesti suvaline 27aastane eestlanna, kes lisaks eesti keelele räägib inglise, prantsuse ja hispaania keelt ja kellel ei ole minuga mitte mingit seost, tahaks igaveseks Eestist põgeneda, soovahetusoperatsiooni teha ja uut elu alustada, siis millist sihtkohta te talle soovitaksite? Põhjendage. (Ja seejuures pange tähele, et see mainitud kangelanna, kellel minuga mitte mingit seost ei ole, reisiks koeraga, st näiteks Austraalia poleks hea valik)

Muuhulgas tervitan oma ANDUNUD (te olete kõik andunud, kui ma teid teistele kirjeldan) lugejat, kes mulle Zavoodis tere ütles.

Spordisõltlaste raske elu

Nagu te ehk mäletate või ei mäleta, on mul mäluprobleemid (juba võtan vitamiine), nii et ega ma ei tea, kui palju ma teile viimasel ajal trennist rääkinud olen, aga TEINUD olen ma seda palju. Sporti, mitte sellest rääkimist. Just vaatasin oma trennipäevikust (jah, mul on trennipäevik), et viimase kolme nädala jooksul on mul olnud umbes üks trennivaba* päev nädalas, ühel nädalal ununes see üldse vahelt ära. Ma ei oska öelda, kas ma end nüüd märgatavalt tugevamana ja tervemana olen tundnud selle aja jooksul, pigem olen ma oma tavapärase seljavaluga ära harjunud, see on kuidagi tuimaks ja vaikseks muutunud. Või olen ma ise Ramboks muutunud ja see tundub tuim ja vaikne.

Igatahes, seda, et hädasti oleks massaaži vaja, olen ma ka juba pea kaks nädalat tundnud, sest selle rabelemise tulemusena on lihased tõesti KOGU aeg pinges. Aga sellega on jälle see jama, et kui vallalised (ent vaesed) neiud tahaksid massaaži saada, on terve ilm täis inimesi, kes tahaksid seda pakkuda (ma ei pea küsimagi, mulle vaadatakse otsa ja öeldakse, et ma näen välja, nagu ma oleks pisut pinges), rõõmsalt rõhutades, et “MUIDUGI see oleks AINULT massaaž, kelleks sa mind pead,” ja ise samal ajal juba end mööda pinki lähemale nihutades. Nii et sellega on nagu on.

Aga see nädal meil spordiklubis trenne ei toimu, nii et mõtlesin, et teen siis ka jõulude puhul suisa kaks PÄRIS spordivaba päeva, esmaspäeva hommikul isegi ei plänkinud mitte. Noh, et öeldakse ju, et vahel peab keha puhkama ka, nii et mõtlesin, et küllap ta tänab mind selle eest. Aga sittagi. Juba teisipäeva pärastlõunal oli kõik nii imelikult kange ja liigutamine nii raske, et pidin end igat pidi väänama hakkama. Öösel käisime koertega rannas, tahtsin seal nalja pärast lõuga tõmmata (no ma viimasel ajal ikka mõned korrad jaksan) – ja ma vaevaga üldse vedasin end üles, kätes lihtsalt ei olnud absoluutselt jõudu. Muid lihasharjutusi ka lihtsalt ei jaksanud teha, Atlase tunne tuli peale, nagu maailma raskus oleks seljas.

Öelge mulle, mis toimub? Kas mu steroidid vedasid mind alt? Kas mu hobisportlase elul on nüüd kriips peal? Täna kavatsen ma igatahes jõudu teha ja jooksma minna, sest nii see elu igatahes jätkuda ei saa.

* Trennivaba päev – päev, mil ei käida jooksmas, ujumas või ronimas; hommikuvõimlemist (st üldisi lihasharjutusi) teen ikka ja enne magamaminekut venitan.

Pühadeaegne unenägu

Nägin unes, kuidas üks äärmiselt kaunis daam tegi plaane (igati rõõmsa õhinaga), et end pea ees hooga vastu laudaseina lennutada – lootuses, et kaotab teadvuse ja upub sinna kõrvale virtsalompi suuremate probleemideta. Tal oli naine ja lapsed ka, need suhtusid sellesse ka nii, et no tal on plaan, tore ju. Ja ei olnud isegi kuidagi häiriv see uni, lihtsalt huvitav.

Mis ma oskan öelda, häid jõule. Ilmselt Zavoodis kohtume.

  • Rubriigid