Seisin mina täna pärast trenni vannitoas, lasin soojal veel oma alasti keha hellitada ja mõtlesin Pulleritsule. No ikka selle pärast, et meil praegu temaga sarnased kogemused, mina tundsin ka jõusaalis, et krt, seljaga vist juhtus midagi. Mitte et ma seal oluliselt rabeleks, mulle isegi ei meeldi jõusaal, olin seal lihtsalt Indrekul kaasas*, sest täna seina peale ei saanud (hästi natuke tegin traaversit seal all ja harjutasin liputamist, sest neid ongi hea teha, kui keegi kannatamatult sul selja taga ei passi). Nii et vahtisin ringi ja tegin üht ja teist. Lõuga tõmbasin ka, sest ma olen avastanud, et jaksan nüüd päris ausalt umbes 1.5-2 korda ära tõmmata, nii et ma teen neid rõõmuga sada aegluubis seeriat, sest Indrek jaksab ühe käega ka karniisi küljes rippuda ja ma tahan ka. Jah, just nii oligi. Kõik äärmiselt rahulikus tempos, vahele lakkamatu vadin, ühe sõnaga täpselt selline inimene, kes seal kõiki teisi närvi ajab ja tavaliselt välja visatakse, aga täna õnneks ei olnud pea kedagi, kõik tähistasid kuskil adventi vist. No ja seal ei tundnud mitte midagi peale selle, et kõhulihaseid ei saa IKKA veel normaalselt teha (eelmisel pühapäeval tegin neid natuke ja pm siiani on tundlikud, ma ei tea, kaua nad viitsivad), aga pesema minnes avastasin, et alaselg annab kuidagi tunda. Nagu otseselt ei valuta, aga ma tunnen ta olemasolu. Väänasin teda veits siia ja sinna, otsest valu nagu ei ole, laseb end kasutada küll.
Nii et ma elan nüüd lootuses, et homme enam ei tunne, ja et ma tegelikult ei pea tervet talvehooaega Pulleritsuga teleka ees õlut juues veetma. Logistiliselt oleks küll päris mugav, ta elab minuga ühes kandis, aga mul on ometigi teised plaanid. Nii et hoidke mulle pöialt, et mu selg taipaks, et targem on minuga koostööd teha, kui ta ei taha teada saada, mida rooskamine tähendab. Sest ta ei tunne mind veel, aga kui vaja, saab ta mind tundma!
Aga ma ei tahtnud tegelikult üldse trennist kirjutada, vähemalt mitte otseselt. Tahtsin kirjutada sellest, et mõne inimese jaoks tundub areng olevat sirgjooneline trepp. Minu oma on pigem sihuke ring, kuigi tahaks loota, et iga järgmine keerd ikka tiba kaugemale viib. Aga nüüd kordan ma kõike seda, mida ma tegelikult juba eelmisel aastal kirjutasin. Pool ajast on nii, et kaks sammu edasi, üks tagasi – või kehvemal juhul isegi Tootsi sammuga. Ja ma ei mõtle nüüd ilmtingimata akadeemilist rada või trenni vms, vaid ka üldist ellusuhtumist. Nii et rääkisin täna Rayle**, et peaksin ikka laskma endale kuskile tätoveerida lause “Keeruliseks ära sina ise oma elu ela”, sest mul läheb see kogu aeg meelest ära – teen näiteks kogu aeg otsuseid, mille kohta tean ise ka, et need toovad pikemas perspektiivis ainult jama, aga otsene tagajärg on see, et natuke aega on tore ja mõnus. Ray pakkus abivalmilt, et sobiv lause võiks sel juhul olla “Ära kuse püksi” (“Don’t pee your pants” kõlaks ehk paremini?), sest selline käitumine olevat täpselt nagu püksikusemine, on küll alguses soe ja mõnus, aga igaüks teab, et üsna varsti on külm, vastik ja haisev ja hiljem mõtled ise ka, et kas oli seda jama nüüd vaja.
Rayl on ikka annet lühivormidele, ma kogu aeg mõtlen, miks ta ometi Eesti oma twitteristaar ei ole.
P.S. Andestage mulle see, kui palju kordi käesolevas postituses on kasutatud verbi “tundma”.
* Indrek nimelt kasvatab parajasti lihasmassi. Ostsime selle nimel isegi poest proteiinipulbrit. Müüja vaatas pika pilguga ja küsis, kas ta ikka teab, et seda trenni AJAL juuakse. Kui pärast seda koos valgusfoori taga seisime ja kolm politseinikku meie taha astusid, värises poiss nagu haavaleht, sest olgem ausad, Ott Kiivikase kotis ei ärataks see mingit kahtlust, aga kilone kott valget pulbrit temasuguse käes tekitab teatud küsimusi.
** Ta on väga hea kuulaja, erinevalt teistest meestest ei ürita ta pidevalt lahendusi pakkuda, vaid ütleb toetavalt näiteks “Miks sa ometigi arvad, et see mind huvitab?” ja “Ma olen sada korda öelnud, et ei taha seda teada.”
Pärdikute päevaraamat 