Lõpetasin eilse õhtu sellega, et vihastasin äärmiselt täiskasvanulikult ühes titeblogis (kuhu ma poleks sattunudki, kui Telc poleks seda mulle linkinud), sest mimm kirjutas täiesti siiralt, et vanasti olid moekad ikka ilu- ja meigiblogid, nüüd aga järjest rohkem tite- ja pereblogid “ja muu huvitav”.
No antagu mulle andeks, aga see kõlab minu jaoks täpselt nii, nagu mõni lesbi kirjutaks, et vanasti lugesid kõik ikka homode päevaraamatuid, nüüd loetakse lesbide omi ka, unustades, et tegelikult on nad siiski äärmus ja 90 protsenti inimestest kirjutab ikka heteroblogisid. Ma vähemalt tahaks siiski uskuda, et inimesed, kes esmalt kirjutavad sellest, mida nad igapäevaselt seljas kannavad ja näkku määrivad, et ikka mehele saada, ja hiljem kirjutavad sellest, kuidas ja mitu last nad sellele mehele sünnitasid ja kuidas nad neid nüüd ainult gluteenivaba toiduga söödavad ja ei saa kümneaastaste kõrvalt tööle minna, sest lapsed ju kannataksid, kui ema ei küpsetakski leiba nullist, on vähemuses. St kirjutajad ehk mitte, iga ahv tahab ikka oma tagumikku näidata, aga palju sellised ikka teisi omasuguseid lugeda viitsivad ju. Ikka ainult nii palju, kui on vaja selleks, et veenduda tehtud valikute õigsuses ja grupikäitumisele kinnitust saada. No ja et oleks lootust huuleläiget või mõnda muud möginat võita. Eks?
Tegelikult on mul vist silmaklapid. Või nagu siin paari päeva eest jutuks tuli, see on taas kord “püksi kusemine” ja reaalsuse ees silmade sulgemine. Sest kasvõi see, kuidas toimib tehnika areng, näitab ilmekalt, et koorikloomad on ülekaalus. Just selle pärast, et maailmas on nii palju inimesi, kes tõsimeeli kirjutavad, et neil oli VAJA poodi minna, sest ei olnud ilusat kaussi, millega kommi lauale panna, oleme me olukorras, kus Alzheimeriravimi loomiseks investeeritakse vähem raha kui nutitelefoni uude mudelisse, millega saaks pealekasvava printsessi ökomähkmest ikka ERITI terava pildi teha. Sest seda massid ostaksid, haige vanaema lükatakse nagunii vanadekodusse ära, tema blogis näitamine ju feimi ei too. Ja meie igapäevane tarbimiskäitumine ongi ju ainus asi, mis mõjutab seda, mida arendatakse ja mida toodetakse, mitte et see hetkel oluline oleks. Igatahes OLI vanasti ju terve rida asjalikke blogisid. Nüüd on … Nirti oma headel päevadel. Naine. Mina muidugi. Konvekablogi (kuigi ka seal igatsen ma vanu häid aegu, aga praegugi on väga häid hetki). Merje, kes küll on selles mõttes igati tubli bioloogiline olend, et põhieesmärgiks on ikkagi mehele saada, aga ta vähemalt kirjutab sellest nii, et mul on naljakas lugeda – miks teie oma tittede gaasivaludest niimoodi kirjutada ei suuda? Mõni on veel, aga suurem osa ikka sellises vinduvas seisus, kord kuus sajab blogija jälle kohale ja teatab, et ei olegi nagu ammu käidud ja mõtlesin, et ütlen tere, aga ma nüüd lähen ja söön jogurtit hoopis. K, thx, bye siis.
Ja KÕIGE HULLEMAD, kõige hullemad on need, kes tunduvad täiesti tõsiselt arvavat, et nad on Blogijad. St kui sa nendega kuskil baaris kokku saad, siis pole mõtet juttu ajadagi, sest nad ütlevad esimese viie minuti jooksul vähemalt korra välja lause:”No sa oled sellest kindlasti juba mu blogist lugenud.” Ei, bitch, kui sa kirjutad vaheldumisi oma kõurikust ja viimastest dieedinippidest, siis ma ilmselt ei ole seda lugenud, ükskõik kui kosmopolitään see sinu arust on ja kui moodsaks sa kujunduse teinud oled. Ja kui ma ka oleksin seda lugenud, siis mis seal vahet on, praegu oleme me ju siin, räägi inimese kombel, ära ütle iga kahe minuti tagant “minu blogi” ja ära ütle päriselt kõva häälega välja asju nagu “LOL” ja “ROFLMAO”, eriti kui sa seda tehes näitad välja umbes sama palju emotsiooni kui laudasein. Sest ei, ma ei blogi sellest järgmisel päeval, sest mind tegelikult ei koti, aga järgmine kord võib juhtuda, et kellelgi pole järsku enam aega välja tulla. Mis sinu seisukohast on muidugi tore, saab jälle teha uue postituse sellest, et ei tea, miks küll keegi ei hooli. Ja siis ütlevad lugejad, et nemad küll TÄIEGA hoolivad ja on alati sulle toeks ja heiters gonna heit.
Blogi ei ole ju elu. Blogi KAJASTAB su elu või mingit osa sellest, aga kui sa tõesti identifitseerid end esmajärjekorras blogijana ja alles seejärel millegi muuna, siis ilmselt ei ole sa selles muus väga osav. Või siis oled sa helikopteripiloot, kes igapäevaselt töötab ka kaskadöörina, aga kuna sa oma tegemisi blogis kajastad, tutvustad end alati siiski blogijana. Või ka mitte. Pigem siiski mitte. No kas on tõesti häbi öelda, et oled “vabakutseline ajakirjanik”? Mõistan tegelikult, isegi Katrin Lust sai kuskile palgale ju, nii et eks see võib valus torge olla küll. Aga võid ju proovida vahelduseks lauset:”Minu lemmikvärv on punane.” Ikka natuke parem. Mina näiteks olen üliõpilane, etnoloog, tõlkija, välismaalaste lapsehoidja, harrastussportlane, raamatusõber, koerandushuviline, frankofiil ja siidrisõber, kes armastab suve ja ploomiveini. Olgem ausad, kõlab ju tiba normaalsemalt?
* Igaüks peale Notsu, kes tsitaadi ära tundis, võib end õnnitleda.
Pärdikute päevaraamat 