Antiprokrastineerimisspetsialistid

Taas jutt, mida ma enda meelest kirjutan korra nädalas uues kuues, aga see on ometigi minu jaoks oluline teema, sest prokrastineerijate seas on rebimine tihe. Esikohal olen: mina. Aitäh-aitäh, võite lilli saata. Mul on tunne, et Naisele võib julgelt teise koha medali anda. Mõni, keda tunnen, on üldse omaette liigas, kui minu ja Naise paneb paanika ühel hetkel nuttes tööle, siis üks mu sõber prokrastineerib viimse hetkeni ja seejärel murdub tegemist ootavate asjade surve all, tulistab inimesi näkku (kujundlikus tähenduses, tegelikult hüsteeritseb tiba ja saadab kõik pikalt), läheb koju ära ja ei tule teki alt välja enne, kui kõik inimesed, kes midagi tahtsid, minema on läinud.

Detsembris on see teema muidugi eriti esil, viimased projektid vaja ära lõpetada, aasta alguses antud lubadused täide viia jne. Alles kirjutas üks saatusekaaslane sel teemal päris asjaliku (piltidega!) postituse, aga ma olen neid aastate jooksul lugenud vist miljon. Lihtsalt kui kunagi kahekümnendates avastad, et tööharjumust ei ole, on päris raske seda tegema õppida. Ei, ärge saage valesti aru, ma TEEN ju tööd ja olen päris kaua juba end ise üleval pidanud jne, aga see pole üldse see. Koolis pole ju vaja eriti õppida ja tööl on enamasti väga konkreetsed eesmärgid, mille nimel on lihtne pingutada – selles mõttes, et kui on vaja vann vett täis tassida, siis saad ikka aru, et kohe, kui sõelal augud kinni mätsid, tõuseb veetase kiiremini ja “tunned rõõmu äratehtud tööst“. Tulemus on kogu aeg silmaga näha ja minusugune eesel töötab väga kenasti, kui porgand nina ees on. Probleem tekibki selliste projektidega, mis eeldavad pikaajalist igapäevast tööd ja pühendumist, aga igapäevast “küpsist” nendega ei kaasne.

Kõige kehvem on see, et vanemaid ka ei saa süüdistada, sest väikevennal ei tundu sellist probleemi olevat. Ta läheb vajadusel nagu tank kasvõi seinast läbi ja töötabki kaks ööpäeva järjest (või kuu aega iga päev järjest), sest vaja on ju. Ja teda ei tundu segavat see, et tahaks filmi vaadata või välja mängima minna, sest paljugi, mida tahaks, praegu on VAJA just sellele asjale keskenduda. Ja tema jaoks on täiesti arusaamatu see, kuidas mõned inimesed EI tee neid asju, mida parajasti oleks MÕISTLIK teha. Ilmselt tuli talle kasuks ka see, et ta on lapsest saadik selgelt ette kujutanud, mida ta tahab ja tema ei passinud matatunnis niisama tühja, vaid tegi lisaülesandeid. Erinevalt siis pere mustast lambast, kellel mataõpiku all üldse juturaamat oli. Hakka või mõtlema, et oleks õpetajatel siiani õigus lapsi joonlauaga peksta, oleks ehk ka minust inimene saanud. Või kui otsida loogilist seost, siis tema kirg (mata) oli selline, mis eeldas teatavat pingutust, et seda edasi arendada, minu oma (kirjandus) selline, mis pakkus elamusi minult omapoolset pingutust eeldamata.

Sügisel toimis mul ühe suure projekti lõpetamisel päris hästi see, et tegin sõbrannaga nö võistluse, mõlemad pidime iga päev vajaliku hulga kraami tehtud saama, et mitte teisele trahviõlut sees olla. Üksteise tegevusel sai google docsi vahendusel silma peal hoida. Toimis küll, mina sain oma asja kenasti õigeks ajaks valmis, tema kohta ei mäleta, aga päris palju sai ta tehtud igatahes. Nüüd on mul sarnane projekt (küll ilma trahvideta), aga muus osas natuke täiustatud. Nimelt olen jaganud päeva 24-ks tunniks ja üritan enamvähem ette planeerida, millal ma magan, olen koolis/tööl ja millal mul võiks olla aega muude projektidega tegelemiseks (ja oma elava seltsielu tabelisse mahutamiseks, kuigi ma juba nädal aega räägin, et plaan “Töine detsember” saab viisaastakuplaani parema täitmise nimel ka igas mõttes karske(m) olema).

Igatahes on mind end jälgides juba tabanud mõned ebameeldivad üllatused.

a) Tegevused, mida mina ise pidasin viieminutiseks, pole IIAL viieminutised. Näiteks otsus teha tass kohvi – kaua sellega ikka saab aega minna. End jälgides selgub, et tass kohvi + “ainult korraks Facebooki” tähendab seda, et järsku on 15 minutit läinud sellest tunnist, mil ma asjalikke asju tegema peaksin. Isegi “kirjutan kähku blogipostituse” võtab pea alati pool tundi, ka lühike, sest ma jään ju netist pilte vahtima jne. See avastus päädis selgete otsustega enese piiramiseks. Näiteks trenni minna või blogipostitust kirjutada võib ainult siis, kui vähemalt neli tundi on tööd tehtud (tänane on erand, ma magasin üle 12 tunni järjest, mis on ka tegelikult keelatud, aga oli vaja ju öisest vahetusest taastuda). Facebooki saab konkreetsetel aegadel (ja ma pean kuidagi üle saama kombest juba tunnist tööd väikese facebookipausiga rewardida). Täna ma VEEL luban endale nii trenni kui blogi, kuigi päev on pekki läinud, sest praegu on veel ÜMBERHÄÄLESTAMISPERIOOD. (Jah, ma ise tunnen ka end, nagu üritaksin heroiinist loobuda vms.)

b) Selline ajaplaneerimissüsteem sunnib küll oma ajakasutust äärmiselt kriitilise pilguga vaatama, aga see soodustab ka seda, et kui üks “ajaühik” läbi saab, toimub murdumine. Mina ise näeksin ideaali sellisena, et iga kahe tunni tagant võib võtta 15 minutit puhkust niisama mölisemiseks, iga nelja tunni tagant võib teha tunnise puhkepausi. No see EI toimi nii. St MINA teen suurepäraseid plaane sellest, kuidas nüüd kõik olema saab. No ja siis tuleb keegi teine (MA ISEGI EI TUNNE TEDA!!!) ja keerab kõik need plaanid pea peale ja arvab, et no ma NATUKENE võin ju veel Juliaga internetis juttu ajada – ja Sirks äkki hiljem ei olegi netis, mis siis küll saab, jääbki küsimata, kas ikka veel pole sinna linna ühtki kuuma meest sattunud. Ma ei salli seda pinnapealset piffi, võiks isegi öelda, et suurema osa ajast ma jälestan teda, aga ta keeldub ära minemast.

c) Olen viimasel ajal proovinud erinevaid ideid, et oma aju trikitada. Näiteks panen “tööajaks” vihmamuusika mängima – ei teki tahtmist välja minna ja selle ajal muid asju ei tee, nii et teoorias võiks aju ühel hetkel harjuda end ise tööle ümber häälestama, kui see mängima hakkab. St et ei oleks enam keskendumisraskusi jne. Ma ei tea, kas see tundub loogiline ja ma ei tea, kas see päriselt toimib, aga varsti saame teada.

Võtame nüüd selle postituse lühidalt kokku – ma ei ole suurepärane, aga ma tahaksin olla, nii et kui teil on mingeid häid ideid, mis toimivad, nii et minust võiks saada mu väikevenna täiustatud kloon (st jätkuvalt parema välimusega ja oma iseloomuga), siis jagage neid minuga. PALUN. Sest mul on neid nõuandeid VAJA.