Antiprokrastineerimisspetsialistid

Taas jutt, mida ma enda meelest kirjutan korra nädalas uues kuues, aga see on ometigi minu jaoks oluline teema, sest prokrastineerijate seas on rebimine tihe. Esikohal olen: mina. Aitäh-aitäh, võite lilli saata. Mul on tunne, et Naisele võib julgelt teise koha medali anda. Mõni, keda tunnen, on üldse omaette liigas, kui minu ja Naise paneb paanika ühel hetkel nuttes tööle, siis üks mu sõber prokrastineerib viimse hetkeni ja seejärel murdub tegemist ootavate asjade surve all, tulistab inimesi näkku (kujundlikus tähenduses, tegelikult hüsteeritseb tiba ja saadab kõik pikalt), läheb koju ära ja ei tule teki alt välja enne, kui kõik inimesed, kes midagi tahtsid, minema on läinud.

Detsembris on see teema muidugi eriti esil, viimased projektid vaja ära lõpetada, aasta alguses antud lubadused täide viia jne. Alles kirjutas üks saatusekaaslane sel teemal päris asjaliku (piltidega!) postituse, aga ma olen neid aastate jooksul lugenud vist miljon. Lihtsalt kui kunagi kahekümnendates avastad, et tööharjumust ei ole, on päris raske seda tegema õppida. Ei, ärge saage valesti aru, ma TEEN ju tööd ja olen päris kaua juba end ise üleval pidanud jne, aga see pole üldse see. Koolis pole ju vaja eriti õppida ja tööl on enamasti väga konkreetsed eesmärgid, mille nimel on lihtne pingutada – selles mõttes, et kui on vaja vann vett täis tassida, siis saad ikka aru, et kohe, kui sõelal augud kinni mätsid, tõuseb veetase kiiremini ja “tunned rõõmu äratehtud tööst“. Tulemus on kogu aeg silmaga näha ja minusugune eesel töötab väga kenasti, kui porgand nina ees on. Probleem tekibki selliste projektidega, mis eeldavad pikaajalist igapäevast tööd ja pühendumist, aga igapäevast “küpsist” nendega ei kaasne.

Kõige kehvem on see, et vanemaid ka ei saa süüdistada, sest väikevennal ei tundu sellist probleemi olevat. Ta läheb vajadusel nagu tank kasvõi seinast läbi ja töötabki kaks ööpäeva järjest (või kuu aega iga päev järjest), sest vaja on ju. Ja teda ei tundu segavat see, et tahaks filmi vaadata või välja mängima minna, sest paljugi, mida tahaks, praegu on VAJA just sellele asjale keskenduda. Ja tema jaoks on täiesti arusaamatu see, kuidas mõned inimesed EI tee neid asju, mida parajasti oleks MÕISTLIK teha. Ilmselt tuli talle kasuks ka see, et ta on lapsest saadik selgelt ette kujutanud, mida ta tahab ja tema ei passinud matatunnis niisama tühja, vaid tegi lisaülesandeid. Erinevalt siis pere mustast lambast, kellel mataõpiku all üldse juturaamat oli. Hakka või mõtlema, et oleks õpetajatel siiani õigus lapsi joonlauaga peksta, oleks ehk ka minust inimene saanud. Või kui otsida loogilist seost, siis tema kirg (mata) oli selline, mis eeldas teatavat pingutust, et seda edasi arendada, minu oma (kirjandus) selline, mis pakkus elamusi minult omapoolset pingutust eeldamata.

Sügisel toimis mul ühe suure projekti lõpetamisel päris hästi see, et tegin sõbrannaga nö võistluse, mõlemad pidime iga päev vajaliku hulga kraami tehtud saama, et mitte teisele trahviõlut sees olla. Üksteise tegevusel sai google docsi vahendusel silma peal hoida. Toimis küll, mina sain oma asja kenasti õigeks ajaks valmis, tema kohta ei mäleta, aga päris palju sai ta tehtud igatahes. Nüüd on mul sarnane projekt (küll ilma trahvideta), aga muus osas natuke täiustatud. Nimelt olen jaganud päeva 24-ks tunniks ja üritan enamvähem ette planeerida, millal ma magan, olen koolis/tööl ja millal mul võiks olla aega muude projektidega tegelemiseks (ja oma elava seltsielu tabelisse mahutamiseks, kuigi ma juba nädal aega räägin, et plaan “Töine detsember” saab viisaastakuplaani parema täitmise nimel ka igas mõttes karske(m) olema).

Igatahes on mind end jälgides juba tabanud mõned ebameeldivad üllatused.

a) Tegevused, mida mina ise pidasin viieminutiseks, pole IIAL viieminutised. Näiteks otsus teha tass kohvi – kaua sellega ikka saab aega minna. End jälgides selgub, et tass kohvi + “ainult korraks Facebooki” tähendab seda, et järsku on 15 minutit läinud sellest tunnist, mil ma asjalikke asju tegema peaksin. Isegi “kirjutan kähku blogipostituse” võtab pea alati pool tundi, ka lühike, sest ma jään ju netist pilte vahtima jne. See avastus päädis selgete otsustega enese piiramiseks. Näiteks trenni minna või blogipostitust kirjutada võib ainult siis, kui vähemalt neli tundi on tööd tehtud (tänane on erand, ma magasin üle 12 tunni järjest, mis on ka tegelikult keelatud, aga oli vaja ju öisest vahetusest taastuda). Facebooki saab konkreetsetel aegadel (ja ma pean kuidagi üle saama kombest juba tunnist tööd väikese facebookipausiga rewardida). Täna ma VEEL luban endale nii trenni kui blogi, kuigi päev on pekki läinud, sest praegu on veel ÜMBERHÄÄLESTAMISPERIOOD. (Jah, ma ise tunnen ka end, nagu üritaksin heroiinist loobuda vms.)

b) Selline ajaplaneerimissüsteem sunnib küll oma ajakasutust äärmiselt kriitilise pilguga vaatama, aga see soodustab ka seda, et kui üks “ajaühik” läbi saab, toimub murdumine. Mina ise näeksin ideaali sellisena, et iga kahe tunni tagant võib võtta 15 minutit puhkust niisama mölisemiseks, iga nelja tunni tagant võib teha tunnise puhkepausi. No see EI toimi nii. St MINA teen suurepäraseid plaane sellest, kuidas nüüd kõik olema saab. No ja siis tuleb keegi teine (MA ISEGI EI TUNNE TEDA!!!) ja keerab kõik need plaanid pea peale ja arvab, et no ma NATUKENE võin ju veel Juliaga internetis juttu ajada – ja Sirks äkki hiljem ei olegi netis, mis siis küll saab, jääbki küsimata, kas ikka veel pole sinna linna ühtki kuuma meest sattunud. Ma ei salli seda pinnapealset piffi, võiks isegi öelda, et suurema osa ajast ma jälestan teda, aga ta keeldub ära minemast.

c) Olen viimasel ajal proovinud erinevaid ideid, et oma aju trikitada. Näiteks panen “tööajaks” vihmamuusika mängima – ei teki tahtmist välja minna ja selle ajal muid asju ei tee, nii et teoorias võiks aju ühel hetkel harjuda end ise tööle ümber häälestama, kui see mängima hakkab. St et ei oleks enam keskendumisraskusi jne. Ma ei tea, kas see tundub loogiline ja ma ei tea, kas see päriselt toimib, aga varsti saame teada.

Võtame nüüd selle postituse lühidalt kokku – ma ei ole suurepärane, aga ma tahaksin olla, nii et kui teil on mingeid häid ideid, mis toimivad, nii et minust võiks saada mu väikevenna täiustatud kloon (st jätkuvalt parema välimusega ja oma iseloomuga), siis jagage neid minuga. PALUN. Sest mul on neid nõuandeid VAJA.

34 kommentaari

  1. Kas see vihmamuusika sul pissihäda ei tekita? Noh et sunnib tööd palju pause tegema…

    • Siiani küll pole seda probleemi olnud.

      • Minu kogemus ytleb et vihmamuusika (v6i white noise) blokib v2hemalt k6ik m2letsevad hiinlased edukalt mu kuulmisest v2lja. A mis siis teha kui ma ei tahagi suurep2rane olla, aga k6ik nagu eeldavad et peaks? Ma ka ei suuda end seinast l2bi t88tada, kui see just magistrit88 pole.Muide see et v2ljas on r6ve ilm ei takista mind yldse – ja siin on koguaeg suht r6ve ilm.

        • Sinuga on see jama, et sa oled terve elu suurepärane olnud, seetõttu on inimestel ootused kõrgel.

  2. Lugesin “ümberhäälestamisperioodi” asemel “ülelaskmisperiood”…

    • Ma kardan, et sina oled juba nii kaugele sohu vajunud, et pead arsti poole pöörduma. Kuigi eks ta tõsi ole, täna ei saanud midagi tehtud, aga HOMSEST algab uus elu!

  3. Tegin täna KOLM TUNDI tööd ja käisin 4 tundi koolis.
    Täitsa pael, kui palju 7 tunniga tehtud saab, kui asju TEHA ka. Tööprojekt on kohe kolmveerandi jagu tõhusam tänu sellele.

    Muidugi vapustava tulemuslikkuse harjal laisklen nüüd üleni juba kolmandat tundi. Teine koht prokrastineerimises on mu arust mulle väga hea tulemus, sisetunne pakub ikka esimest süngelt.

    Ja siis et tegelt sa ikka oled päris suurepärane (ja mina ka.) Vaata kui palju me tehtud saame isegi mingid laisad lörtsud olles!
    Sul on terve näitus ja selle esitlemine Sirbis ja puha.
    Mul oli hiljaaegu paar raamatuesitlust nt (kuigi minu oma oli siiski ainult murdosa kummastki raamatust, aga siiski).

    Tegelt on ikka jumalast lahe. Päris elu, päris saavutused.
    Vahel.

    • Sellega on see teema, et erialane töö on minu jaoks suuresti motivatsiooni pealt tehtav, sest nii põnev on ju! Probleem tekibki nende asjadega, mis minu arust on eelkõige vaimu närimine, aga tuleks ära teha.

  4. Homseks ühe rehkenduse asemel kaks teed, saad mu käest kooki.

    • See on see kook, millest Rents mitu aega jahub, jah ?

      • Erinevad koogid.
        Toimivad ka Mad Maxi peletajatena. (sest diibid inimesed kooki ei söö)

    • Need on need “AbFabi lubadused”. Aga AbFab, kui mõlemad magistritööd ära kaitsen, kas siis saan PÄRISELT kooki?

    • Täna sai ta minu käest kooki, aga see oli kaks päeva hilinenud “keegi mind ja minu blogi ei armasta”-kook. Ja tglt peaks ta ikka ilusaks ja saledaks jääma, et temast ilusad fotod tuleksid, kui tal millalgi pärast ärakaitsmist on aega poseerida.

      Nii et ärge talle kohe homme uut kooki viige, eks. Ei taha fotoseeriat “Veerev Reena”.

  5. Kooliasjadega ma uiman ka tavaliselt nii, nagu selles postituse illustratsioonis, et lõpuks ainult vihaga teen ära, et oleks tehtud. Aga töö… see on teine maailm. Seal ei saa enne tähtaega kolistama hakata, vaid tavaliselt tuleb kohe täie rauaga tegema hakata, kui töö kätte saan ja siis saab tähtajaks tehtud ka. Selles suhtes, et kas või terve ööö ja mitu päeva magamata olles, sest selle asutuse tööpoliitika, kelle heaks ma töötan, on lihtsalt selline, võta või jäta. Pohhui, et pole kindel, kas klient ikka tahab sellist tõlget või mitte, aga teeme nii, nagu heaks arvame, ja kui pärast selgub, et ikka teisiti oli vaja, siis kama, siis tõmbleme vastavalt edasi, kuigi võiks kõigepealt oodata, mida klient arupärimisele vastab. Olen nagu vabakutseline, aga samas eriti midagi valida ei saa küll.

    Ah, sa tahtsid soovitusi? Ma ei tea, kasvatada ennast, mis pole, jah, lihtne tegevus, aga endal on parem ju, kui pole magamata öid ja paha tuju.

  6. […] ära ilmas kuluta. Ma istun FBs ja mängin ja nokin niisamuti. Telekat vaatan ka. Tegelikult peaks Rentsi kombel oma 24 tundi ära jagama ja tööle hakkama. Ma magan liiga palju. Ma mängin liiga palju. Ma tegelen igast mõtetute […]

  7. Mari-Liisi 25+5, Oudekki modifitseeritud kasutuses 45+10 töötab ka päris hästi. See tähendab, et 25 (või 45 või enda valitud arv) aega teed “asjalikku asja” ja siis 5 (või 10 või enda valitud esimesest arvust lühem arv) kõikvõimalikku mitteasjalikku: kohvi, FB, sirutamine, sopakas, mida iganes. Kasulik on panna äratuskell helisema iga perioodi lõpuks. Toidupausid võivad olla pikemad.

    • (arvud tähistavad minuteid, muidugi)

      • Huh, positiivne, 25+5 tähistas vanasti aastaid, ma jäin mõtlema, et mul küll niikaua tähelepanu ühele asjale ei jaguks😀

        • Muidugi, kui järgi mõelda, siis tõenäoliselt oli see Stalini 25+5 väga hea prokrastineerimisvastane meetod…

    • Kes see Mari-Liis on?

  8. Mitmesugused nõksud, mis mul on töötanud (mitte tingimata korraga), äkki mõni töötab sul ka.

    1) tekitasin endale pealtnäha nii lope ajakava, et see ei ajanud hirmu peale: st otsustasin, et planeerin 8 tundi magamiseks, 4 tundi trennide-mälumängude jms väljaskäikude jaoks, 4 tundi tõlkimise peale – ja ülejäänud 8 tundi on söömiseks, puhkamiseks ja mängimiseks. See tundus julgustav plaan, eriti see, et söömise-puhkamise-mängimise aeg tuli kaks korda pikem kui tõlkimise aeg. Ja üllatus-üllatus – normaalse töökoguse puhul selgus, et mul ei lähe selle peale 4 tundi puhast tööaega päevas. Seda ajakava ei tule kahjuks alati meelde hoida ja viimasel aastal ei ole mul olnud mitte normaalne, vaid topeltkogus tõlkimistööd; plaan teha 8 tundi puhast tööd ajaks juba hirmu peale ega laseks üldse tööd teha, niisiis ma viimasel aastal seda ajakava ei kasutanud.

    2) kui ma olin mitu korda käinud tolle pooleteist hüperbooli tsüklist läbi, selle vahega, et lõpuponnistusega sain tehtud 100%, siis panin ma endale millalgi kõrva taha, et kuna ma reeglina SAANGI lõpuponnistusega kõik tehtud, siis võib paanika- ja süüetapi vahelt ära jätta. Töörütm on sel juhul sama, aga mittetöötamise ajal on parem enesetunne. aga see toimib paraku ainult mõõdukate mahtude puhul.

    3) miskipärast aitab vaimulik muusika paremini tööle keskenduda kui ilmalik. kusjuures minu arust mis tahes vaimulik muusika – ma olen katsetanud gregoriaanika, hilisema kirikupolüfoonia, sufide muusikaga, jaapanlaste zen-budistliku shakuhachi-muusikaga… tekib selline tüüne ja rahulik häälestus, mis laseb keskenduda. aga kas teistel töötab, ei tea.

    4) lubada endale vahel vaba aega, millal mitte mingeid kohustusi ei ole. Mitte mingeid – teha kohe selline kord, et “teen ainult seda, mille peale isu tuleb” – eriti hea, kui seda aega saab võtta terve päeva või paar. see on kontraintuitiivne, kui parajasti tundub, et on nii kiire-kiire, aga kui õnnestub ennast puhkama veenda, siis võib see hämmastavalt viljakas olla. Mõnikord tuleb sellise “ametliku” puhkepäeva/-tunni peale kohutav, vastupandamatu töötung, ei suuda enam puhata, saaks ainult arvuti taha. no ja ega siis kätt ette ei maksa panna, kui juba nii suur isu on. Aga mõnikord on lihtsalt kasu sellest settimisajast – kas või tekib parem prioriteetsuse järjekord, mis võib õudselt paigast ära minna, kui üldse eemalduda ja paremat perspektiivi võtta ei saa.

    *

    tõsi, need nõksud on kujunenud minu elulaadiga: mul ei ole kunagi olnud töökohta, kus ma peaks kindla aja ära istuma ja ajakava sõltub minust endast ja on vabalt loksutatav, kui tantsutunnid välja arvata. ma ei kujuta ette, kas siis, kui kuskil ekstra tööl KÄIMA peab, on neid lihtsam või raskem rakendada.

    • “Teatud perioodide tagant vahepeal terve päev molutamiseks” töötas omal ajal mul hästi, kui oma m-tööd kirjutasin. Tegin molutamise-päeva siis, kui igas mõttes absoluutselt ja täiesti siiber oli. Kusjuures kukkus nii välja, et m-töö vabaks kujunes iga kuues päev.

      Esimesel korral oli süütunne ja võttis natuke enesesisendust, et pärast üht päeva molutamist jälle jätkata, teisel korral juba sain ilma süütundeta, kolmandal korral taipasin, et see on lausa kasulik. Sest molutamispäeval aktiivne mõtlemine puhkab teemast, aga aju tagumine nurk tegeleb ikka tööga edasi ning emotsionaalne ja laisk mina sai ka hetkeks rahuldatud. Nii et pärast molutamispäeva ei tundunud m-töö kirjutamine enam enesepiinamisena.

      Võti seisnes ära tabamises, millal on lihtsalt “ahmaiviitsi”-hetk ja millal oligi totaalselt siiber.

      • (ja ma käisin sel ajal E-R 9-17 tööl, nii et notsu variantidest punkt 4 saavad sellised inimesed kasutada)

      • mulle meenus, et viimasel ajal, st topelttöö-perioodil kasutasin ma ahmaiviitsi-hetkedel aktiivset puhkust: läksin kloppisin mõne vaiba ära või koristasin esiku ära või pesin nõud ära. See oli ühest küljest täielik vaheldus ja ajud läksid värskemaks, teisest küljest tuli sellest konkreetne saavutus, nii et süü- ja paanikatunded läksid väiksemaks ja mott suuremaks. eriti kasulikud on pisisaavutused just sellise töö vahele, kus saavutuserahuldust muidu väga tihti ei tule.

  9. Aitäh teile, päeval tahtsin juba vinguda, et nõuandeid ei olegi, aga nüüd on neid lausa hulgim siia ritta laotud.🙂

  10. Meenus veel A. süsteem: ta on ette võtnud põhjalikumaid koristamisi, kui ta on avastanud, et nagunii ei suuda midagi tegema hakata (st neid asju, mida peab), sest laga pidurdab, tähendab, valida on nagunii masendunud molutamise-jokutamise ja laga likvideerimise vahel – et tulemus oleks kolme tunni pärast nii või teisiti see, et see, mida PEAB, on tegemata, aga ühel juhul on see tegemata vähemalt ilusas puhtas toas. ja siis võib lausa juhtuda, et seal ilusas puhtas toas tuleb isu teha seda, mida PEAB.

    sellised pealtnäha kõrvalised pisiasjad nagu segamini majapidamine või toiduaine, mis ähvardab halvaks minna, kui temast kohe süüa ei tee, võivad olla hämmastavalt tõhusad demotivaatorid, nii et nende asjade jalust ära tegemine ei ole üldse nii mõttetu, kui tundub.

    (minu puhul see koristamise asi küll sedapidi ei käi – ma ei pane enamasti segadust lihtsalt tähele, mul on see puhtalt aktiivpuhkuse funktsioonis).

  11. https://habitrpg.com (et nagu elust RPG teha) ja StayFocused (et ei saagi FB-s istuda). Mõlemad on muidugi ainult abivahendid, aga väiksema laiskusega saavad hakkama. Suurema laiskusega saab lihtsalt kõige peale vilistatud.

  12. Ma vihkan tööle HAKKAMIST, nii et selle perioodi teen pisikesteks tükkideks, kus täiesti hajameelselt niisama netis toksimise vahele teen faile ja kaustu ja raamatuid ja märkmikke niimoodi lahti, et oleks mõnus võtta.
    Kui see osa on tehtud siis on “Jess, nüüd, kohe!” palju kergem tulema.

    • ma olen tööle hakkamise endale niiviisi kergemaks teinud, et ei nõua endalt midagi muud. ainult alustamist. “ma salvestan selle faili endal praegu meilboksist õigesse kausta / tirin ta netist alla, aga ega ma sellepärast veel temaga kohe tööle ei pea hakkama, vabalt võin alles homme hakata.” palju kergem on alustada, kui sellega ei käi kaasas jätkamise kohustust. ja kui on alustatud, siis ei keela keegi mul pmst jätkamast, kui peaks tulema õudne isu edasi teha.

  13. Mu meeleseisundit iseloomustab ühtlane paanika, nii et nii kui ma mõne töö saan, siis käivitub kohe režiim „appi-appi, pean ruttu tegema hakkama, sest niguni tuleb järgneva 2,5 kuu jooksul igasugu ettenägematuid sündmuseid ja vajalikke pausipäevi ja ma pean nüüd ikka alguses ruttu töö ära tegema, kuni veel energiat jätkub”. Ja siis on viimased paar nädalat rahulik tiksumine ning vigadeparandus/faktiotsing.

  14. Oo, nõuanded, mu lemmik.
    Mis mul näiteks töötab
    1. Teen nimekirja kõigist kõigist asjadest, mis tahavad tegemist, ja siis teen sealt ühte, sest tavaliselt üks ikka on, mida ma parajasti olen nõus tegema. Töö juures on tööasjade nimekiri, kodus koduasjade. Tavaliselt teen ma seda mitte kõige tähtsamat asja, sest tähtsad asjad ajavad sooritusärevuse peale ja igasugune õud. Aga siis on kõiki neid mitte kõige tähtsamaid asju teha seda magusam, sest ma prokrastineerin sellelt kõige tähtsamalt asjalt. Kuni nimekirja tuleb mingi asi, mis on veel tähtsam ja siis on ilgelt magus teha seda endist kõige tähtsamat jne.
    2. Lepin kellegagi kokku, et me saame kella peale kokku. Siis tekib mingi raam ajale peale ja mõni kord on tekkinud hasart ja sport, et mitu asja ma jõuan enne ära teha, kui ma kohtumisele pean minema. Töötab väikse tühise tingeltangliga, mitte suurte tähtsate asjadega.
    3. Ma ei tea, miks see töötab, aga täiesti imeline tööhoog tuleb sisse keldriruumides töötades. Vanasti Urus passides sai jumalast palju keskendumist nõudvaid omi asju korda saadet. Ja kui ma koolipraktikal olin, oli mu tööruum keldris ilma akendeta uberik. Tundide kaupa parandasin töid ja kavandasin tunde. Täiesti ennastunustavalt. Aeg nagu lõpetaks eksisteerimise. Kas ülikooli raamatukogus pole ilma akendeta ruume?

    Facebooki või internetti rumalusi vaatama või mingi pooliku sarja kallale lähen siis, kui ma end iseäranis äpardununa ja mõttetuna tunnen. Tundub vähe imelik neid asju teha ‘preemiana’ tubli poole tunni töötegemise eest.

    • ajalisest raamist – vanasti kasutasin ma igavavõitu tööde jaoks niiviis mingeid telesarju või filme, millel reklaamid vahel olid. et “kui palju tööd ma jõuan ühe reklaamipausiga ära teha”. hämmastavalt palju jõudis, sest reklaamid on vahel hämmastavalt pikad.

      a sestsaadik, kui ma peagu kõike salvestan (ja nendel asjadel, mida ma otse vaatan, ei ole reklaame), on see võimalus ära kukkunud.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid