aga otsekohesus on ju igav

Tahtsin kirjutada Eveliisi postitusest – ta rääkis mitterääkimise kultuurist ja ma olen selle kõigega seal nii nõus,  et no kohe kutsub sõna võtma. Mina nimelt olen rääkija, sest ma ei näe põhjust elu ise keeruliseks* elada. See tähendab näiteks seda, et kasvõi potentsiaalselt romantilises situatsioonis näitan ma enamasti välja, kas ma olen inimesest huvitatud või mitte. No eestlasele kohaselt muidugi, kaela ei hüppa, kui keegi meeldib, aga välja näitan seda küll – ja kui keegi tundub valesid lootusi hellitavat, mainin ära, et ei ole väga mõtet seda teha. Esimesel juhul kaovad kõik ära, sest no igav ju. Teisel juhul on kõik solvunud, sest KOHANE oleks säilitada selline enigmaatiline olek, et mees saaks kuus kuud mõistatada, kas ta siis meeldib mulle või mitte, enne kui minema läheb ja kõigile räägib, et ma mõrd olen. Või mis siin suhetest rääkida.

Tavaelus on sarnane teema. Ütlen mingi projekti või tegevuse kohta mõtted ausalt välja (kusjuures mitte, et miski on kehv, vaid et kuidas paremini teha) ja siis leitakse, et ma olen NII karm ja otsekohene ja kriitiline. Kusjuures ma jälgin enda suhtlusstiili ja olen vähemalt enda hinnangul veel mitme takti võrra tuttavatest meestest tagasihoidlikum, ERITI kui ma suhtlen teiste naistega, sest ma tean, et mõned neist on õrnad. Aga kuna mina olen naisterahvas, siis eeldatakse ometigi, et ma võiksin kogu aeg kellegi kätt hoida ja õrnalt peale puhuda ja muul moel Buduaari teha.

Nägin alles hiljuti sihukest asja (et nüüd kõik aru saaksid siis see on üldistav näide, võtke seda sellisena, me ei keskendu ühelegi konkreetsele inimesele – selle pärast see ka nii nuditud on, et nagu juba öeldud, naised on õrnad). On üks tüdruk. Megatubli tüdruk. Mitte selline, kes oleks lihtsalt andekas (andekas on ta muidugi ka), vaid selline, kes töötab nagu hull, et oma eesmärkideni jõuda**. Tavaliselt jõuab ka, sest, noh, ta töötab nagu hull. Vahel kulub selleks lihtsalt natuke rohkem aega, kui ta tahaks. Ja on meil poisid. Väga tublid ja abivalmis poisid, kes on konkreetse alaga juba väga ammu tegelenud ja kes on tõesti alati väga toetavad. No isegi siis, kui mina ja Indrek üksteisele mingil põhjusel keerata tahame ja üksteist mõnitame ja demotiveerime, siis nemad annavad ikka nõu, kuidas paremini eesmärgini jõuda jne. No ja tüdruk oli iseenda peale pahane, sest ei suutnud teha midagi, mida ta väga tahtis teha (väga tuttav tunne) – ja talle anti nõu. Aga kuna ta esimese korraga hakkama ei saanud, korrati sama lauset – ja tüdruk vihastas, sest sellega antakse ometigi mõista, et ta on idioot, kes esimese korraga aru ei saanud. Sest arusaamine ja selle info rakendamine on ometigi kaks erinevat asja.

Ja oi kui tuttav tunne see oli, sest ka mul on nii, et ebaõnnestumine ajab mind niigi närvi, nii et ka konstruktiivse kriitika puhul on tihti esiplaanil see, et “maailm näeb parajasti, kuidas ma feilin”. Nüüdseks olen ma õppinud seda mingil määral alla suruma ja ütlema, et “Ei, Reena***, maailm näeb, kuidas sa ARENED.” Olen suisa õppinud ISE abi ja nõu küsima, kui seda vaja on, vahel kulub ikka ära. Aga ei ole see sugugi kergelt tulnud ja ega see praegugi kerge ei ole. Aga on oluline aru saada, et sellises olukorras on otsekohesus eriti oluline, sest ega sa muidu oma vigu ei näe ju. Samas on muidugi oluline ka positiivne tagasiside, et hästi tehtu kiidetud saaks, seda võiks ka vahel teha.

Ja nüüd hoopis teisest teemast.

Olin terve selle Sirbijama ajal vait ja hoidsin suu suhteliselt koomal, sest a) mul oli savi ja b) see, et ma ei hinda Kaur Kenderit kirjanikuna, ei tähenda, et ta ei võiks hästi ajalehte juhtida, aga samas, c) sama loogika järgi oleks võinud panna Sirbi peatoimetajaks ka Jüri Liimi, et no äkki ikka tuleb välja ja las inimene proovib. Põhimõtteliselt mulle ei meeldinud see, et ta peatoimetajaks pandi, aga veel vähem meeldis mulle see, kuidas hakati vastandama mingit illusoorset “päris kultuuri” ja “kah-kultuuri” ja leiti näiteks, et arvutimängud ikka päris kultuur ei ole. Kuule, tädi/onu, kui iga teismeline hoolimata sellest, kas ta on ise ühtki mängu mänginud, saab aru, et printsess võib olla teises lossis ja teab, et sõpradele tuleb kasvõi õun teele kaasa anda, sest it’s dangerous to go alone ja et eksamiperioodil võib tihti juhtuda, et everything is due, nothing is submitted, siis see juba tähendabki seda, et mängud ei moodusta ainult mängurite maailma, vaid need on osa laiemast massikultuurist. Nii nagu sina tsiteerid nostalgilise naeratusega fraase filmist “Siin me oleme”, arvab noor hipster irvitades, et Kender oli hea toimetaja, kuni noole põlve sai.

Miks ma seda kõike täna räägin. Sest sheerisin Facebookis Kenderi viimast kirjutist ZA/UMis (ta räägib muide raamatust, mille netistki hõlpsasti kätte saab) ja mulle tuldi ütlema, et ma peaksin ikka valima veidi, KEDA ma jagan, sest noh, need viimased sündmused ja tiba nagu persona non grata. Sel hetkel tundsin küll, et no ei ole võimalik ju elada nagu istuks mudase veega tiigis, kus ei toimu mitte midagi põnevat peale mingi väiklase näpuga näitamise. Kui sa sellist juttu ajad, ei ole sa mitte lihtsalt vana, vaid tekib küsimus, kas sa oled üldse kunagi noor olnud – kas su elus on kunagi olnud aeg, mil sa polnud lihtsalt konformistlik nahahoidja?

Ah, mida iganes, ma lähen magama. Peace out, kallis maailm, nautigem meie multikultuurset anglitsismiderohket massikultuuri, kuni veel lastakse.

* vähemalt veel keerulisemaks mitte

** Kui mõtlema hakata, on meil selliseid suisa mitu. Äärmiselt motiveeriv keskkond on see.

*** Nii kutsun ma end siis, kui tõsiste asjadega tegu on. Ikka täisnimega.