Nagu te ehk mäletate või ei mäleta, on mul mäluprobleemid (juba võtan vitamiine), nii et ega ma ei tea, kui palju ma teile viimasel ajal trennist rääkinud olen, aga TEINUD olen ma seda palju. Sporti, mitte sellest rääkimist. Just vaatasin oma trennipäevikust (jah, mul on trennipäevik), et viimase kolme nädala jooksul on mul olnud umbes üks trennivaba* päev nädalas, ühel nädalal ununes see üldse vahelt ära. Ma ei oska öelda, kas ma end nüüd märgatavalt tugevamana ja tervemana olen tundnud selle aja jooksul, pigem olen ma oma tavapärase seljavaluga ära harjunud, see on kuidagi tuimaks ja vaikseks muutunud. Või olen ma ise Ramboks muutunud ja see tundub tuim ja vaikne.
Igatahes, seda, et hädasti oleks massaaži vaja, olen ma ka juba pea kaks nädalat tundnud, sest selle rabelemise tulemusena on lihased tõesti KOGU aeg pinges. Aga sellega on jälle see jama, et kui vallalised (ent vaesed) neiud tahaksid massaaži saada, on terve ilm täis inimesi, kes tahaksid seda pakkuda (ma ei pea küsimagi, mulle vaadatakse otsa ja öeldakse, et ma näen välja, nagu ma oleks pisut pinges), rõõmsalt rõhutades, et “MUIDUGI see oleks AINULT massaaž, kelleks sa mind pead,” ja ise samal ajal juba end mööda pinki lähemale nihutades. Nii et sellega on nagu on.
Aga see nädal meil spordiklubis trenne ei toimu, nii et mõtlesin, et teen siis ka jõulude puhul suisa kaks PÄRIS spordivaba päeva, esmaspäeva hommikul isegi ei plänkinud mitte. Noh, et öeldakse ju, et vahel peab keha puhkama ka, nii et mõtlesin, et küllap ta tänab mind selle eest. Aga sittagi. Juba teisipäeva pärastlõunal oli kõik nii imelikult kange ja liigutamine nii raske, et pidin end igat pidi väänama hakkama. Öösel käisime koertega rannas, tahtsin seal nalja pärast lõuga tõmmata (no ma viimasel ajal ikka mõned korrad jaksan) – ja ma vaevaga üldse vedasin end üles, kätes lihtsalt ei olnud absoluutselt jõudu. Muid lihasharjutusi ka lihtsalt ei jaksanud teha, Atlase tunne tuli peale, nagu maailma raskus oleks seljas.
Öelge mulle, mis toimub? Kas mu steroidid vedasid mind alt? Kas mu hobisportlase elul on nüüd kriips peal? Täna kavatsen ma igatahes jõudu teha ja jooksma minna, sest nii see elu igatahes jätkuda ei saa.
* Trennivaba päev – päev, mil ei käida jooksmas, ujumas või ronimas; hommikuvõimlemist (st üldisi lihasharjutusi) teen ikka ja enne magamaminekut venitan.
Pärdikute päevaraamat 