Mul on head lugejad. Õppimisvõimelised. Keegi pole näiteks küsima tulnud enam, kuhu see või too postitus kadus. Stalkerid ilmselt teevad varakult koopiad endale huvitavast materjalist, et minu eraelust rääkivat raamatut välja anda, kui minust Eesti esimene naispresident saab. Või noortele tüdrukutele suhteõpikut pealkirjaga “Lugege mu vigadest ja jätke need ise tegemata”. Hmm, huvitav, kas selle viimasega võiksin ma ise raha teenida? Sel juhul paneks hiljutiste sündmuste põhjal sinna juurde ka peatükid:
a) “Koeraarmastajad ja puhtusefriigid ei saa koos mängida” ja
b) “Padukristlastega kaasneb padukristlus ja muid pisikesi tähelepanekuid”
Muuhulgas tunnen ma, et ma sobiks praegu suurepäraselt elama kommuuni, kus mul oleks omaette tuba. Sel viisil saaksin ma oma tuppa ära minna ja samas tunneksin end siiski inimestest ümbritsetuna. Täna mind häirib natuke üksi olemine (mis mulle muidu väga meeldib, üksi elada on hea rahulik), aga ma ei taha reaalselt kellegagi KOKKU SAADA, sest siis peaks ju suhtlema, mida ma ei taha. Ma tahan lihtsalt tunda, et keegi on lähedal ja mul soovi korral oleks võimalus suhelda, mis sellest, et ma seda tegelikult teha ei taha. Mine või empsi juurde ja koli kolmeks päevaks oma vanasse tuppa. 😀
Aga tegelikult ei kirjuta keegi teine nagunii midagi, nii et tahtsin vahelduseks küsitlust teha. Kui üks täiesti suvaline 27aastane eestlanna, kes lisaks eesti keelele räägib inglise, prantsuse ja hispaania keelt ja kellel ei ole minuga mitte mingit seost, tahaks igaveseks Eestist põgeneda, soovahetusoperatsiooni teha ja uut elu alustada, siis millist sihtkohta te talle soovitaksite? Põhjendage. (Ja seejuures pange tähele, et see mainitud kangelanna, kellel minuga mitte mingit seost ei ole, reisiks koeraga, st näiteks Austraalia poleks hea valik)
Muuhulgas tervitan oma ANDUNUD (te olete kõik andunud, kui ma teid teistele kirjeldan) lugejat, kes mulle Zavoodis tere ütles.
Pärdikute päevaraamat 