anna kannatust

Iga kord,

kui ma selles külmas ja tuulises urkas käin, olen ma hiljem haige. No kellele seda jama vaja on. Kuigi tuleb tunnistada, et Edgar on linna eest kenasti hoolt kandnud, kurta ei oska muud, kui seda, et igasugu terroristiõppuste jaoks pole reede küll parim päev.

Aga see-eest sain ma oma silmaga näha, et ei, Mallu lapsest ikka enam presidenti ei kasva, ja ühte teist titte tutiplutitada. Ahjaa, nende emad olid ka seal, aga see ilmselgelt pole enam oluline, mis mul neist empsidest ikka.

anna kannatust

Peaks vist ikka mõne sarja ära vaatama

Sest täna öösel nägin unes, et SoA lõppes nii, et poiste ema sai surma, hoopis Jax põgenes nendega, aga üks neist läks kaotsi, Charmingus lendas kõik vastu taevast ja veel aastaid hiljem käis vanem poiss igal aastal nende mahajäetud majas nooremale kirju jätmas, lootes, et see ikka ühel hetkel sinna ilmub. Ahjaa, osa sündmustest toimus hoopis Veneetsias (kuhu Jax vanema poisiga põgenes), nii et osad kirjad olid itaaliakeelsed. Ei tea, miks ta arvas, et noorem (kes eelduste kohaselt jäi USAsse) sellest aru võiks saada.

Miks ma seda kirjutan? Sest see on põnevam kui mu oma elu.

Pildil on mees, keda Sirgi seksikaks ei pea. Mõni ikka ei oska siin ilmas ilu hinnata.

anna kannatust

Antiprokrastineerimisspetsialistid

Taas jutt, mida ma enda meelest kirjutan korra nädalas uues kuues, aga see on ometigi minu jaoks oluline teema, sest prokrastineerijate seas on rebimine tihe. Esikohal olen: mina. Aitäh-aitäh, võite lilli saata. Mul on tunne, et Naisele võib julgelt teise koha medali anda. Mõni, keda tunnen, on üldse omaette liigas, kui minu ja Naise paneb paanika ühel hetkel nuttes tööle, siis üks mu sõber prokrastineerib viimse hetkeni ja seejärel murdub tegemist ootavate asjade surve all, tulistab inimesi näkku (kujundlikus tähenduses, tegelikult hüsteeritseb tiba ja saadab kõik pikalt), läheb koju ära ja ei tule teki alt välja enne, kui kõik inimesed, kes midagi tahtsid, minema on läinud.

Detsembris on see teema muidugi eriti esil, viimased projektid vaja ära lõpetada, aasta alguses antud lubadused täide viia jne. Alles kirjutas üks saatusekaaslane sel teemal päris asjaliku (piltidega!) postituse, aga ma olen neid aastate jooksul lugenud vist miljon. Lihtsalt kui kunagi kahekümnendates avastad, et tööharjumust ei ole, on päris raske seda tegema õppida. Ei, ärge saage valesti aru, ma TEEN ju tööd ja olen päris kaua juba end ise üleval pidanud jne, aga see pole üldse see. Koolis pole ju vaja eriti õppida ja tööl on enamasti väga konkreetsed eesmärgid, mille nimel on lihtne pingutada – selles mõttes, et kui on vaja vann vett täis tassida, siis saad ikka aru, et kohe, kui sõelal augud kinni mätsid, tõuseb veetase kiiremini ja “tunned rõõmu äratehtud tööst“. Tulemus on kogu aeg silmaga näha ja minusugune eesel töötab väga kenasti, kui porgand nina ees on. Probleem tekibki selliste projektidega, mis eeldavad pikaajalist igapäevast tööd ja pühendumist, aga igapäevast “küpsist” nendega ei kaasne.

Kõige kehvem on see, et vanemaid ka ei saa süüdistada, sest väikevennal ei tundu sellist probleemi olevat. Ta läheb vajadusel nagu tank kasvõi seinast läbi ja töötabki kaks ööpäeva järjest (või kuu aega iga päev järjest), sest vaja on ju. Ja teda ei tundu segavat see, et tahaks filmi vaadata või välja mängima minna, sest paljugi, mida tahaks, praegu on VAJA just sellele asjale keskenduda. Ja tema jaoks on täiesti arusaamatu see, kuidas mõned inimesed EI tee neid asju, mida parajasti oleks MÕISTLIK teha. Ilmselt tuli talle kasuks ka see, et ta on lapsest saadik selgelt ette kujutanud, mida ta tahab ja tema ei passinud matatunnis niisama tühja, vaid tegi lisaülesandeid. Erinevalt siis pere mustast lambast, kellel mataõpiku all üldse juturaamat oli. Hakka või mõtlema, et oleks õpetajatel siiani õigus lapsi joonlauaga peksta, oleks ehk ka minust inimene saanud. Või kui otsida loogilist seost, siis tema kirg (mata) oli selline, mis eeldas teatavat pingutust, et seda edasi arendada, minu oma (kirjandus) selline, mis pakkus elamusi minult omapoolset pingutust eeldamata.

Sügisel toimis mul ühe suure projekti lõpetamisel päris hästi see, et tegin sõbrannaga nö võistluse, mõlemad pidime iga päev vajaliku hulga kraami tehtud saama, et mitte teisele trahviõlut sees olla. Üksteise tegevusel sai google docsi vahendusel silma peal hoida. Toimis küll, mina sain oma asja kenasti õigeks ajaks valmis, tema kohta ei mäleta, aga päris palju sai ta tehtud igatahes. Nüüd on mul sarnane projekt (küll ilma trahvideta), aga muus osas natuke täiustatud. Nimelt olen jaganud päeva 24-ks tunniks ja üritan enamvähem ette planeerida, millal ma magan, olen koolis/tööl ja millal mul võiks olla aega muude projektidega tegelemiseks (ja oma elava seltsielu tabelisse mahutamiseks, kuigi ma juba nädal aega räägin, et plaan “Töine detsember” saab viisaastakuplaani parema täitmise nimel ka igas mõttes karske(m) olema).

Igatahes on mind end jälgides juba tabanud mõned ebameeldivad üllatused.

a) Tegevused, mida mina ise pidasin viieminutiseks, pole IIAL viieminutised. Näiteks otsus teha tass kohvi – kaua sellega ikka saab aega minna. End jälgides selgub, et tass kohvi + “ainult korraks Facebooki” tähendab seda, et järsku on 15 minutit läinud sellest tunnist, mil ma asjalikke asju tegema peaksin. Isegi “kirjutan kähku blogipostituse” võtab pea alati pool tundi, ka lühike, sest ma jään ju netist pilte vahtima jne. See avastus päädis selgete otsustega enese piiramiseks. Näiteks trenni minna või blogipostitust kirjutada võib ainult siis, kui vähemalt neli tundi on tööd tehtud (tänane on erand, ma magasin üle 12 tunni järjest, mis on ka tegelikult keelatud, aga oli vaja ju öisest vahetusest taastuda). Facebooki saab konkreetsetel aegadel (ja ma pean kuidagi üle saama kombest juba tunnist tööd väikese facebookipausiga rewardida). Täna ma VEEL luban endale nii trenni kui blogi, kuigi päev on pekki läinud, sest praegu on veel ÜMBERHÄÄLESTAMISPERIOOD. (Jah, ma ise tunnen ka end, nagu üritaksin heroiinist loobuda vms.)

b) Selline ajaplaneerimissüsteem sunnib küll oma ajakasutust äärmiselt kriitilise pilguga vaatama, aga see soodustab ka seda, et kui üks “ajaühik” läbi saab, toimub murdumine. Mina ise näeksin ideaali sellisena, et iga kahe tunni tagant võib võtta 15 minutit puhkust niisama mölisemiseks, iga nelja tunni tagant võib teha tunnise puhkepausi. No see EI toimi nii. St MINA teen suurepäraseid plaane sellest, kuidas nüüd kõik olema saab. No ja siis tuleb keegi teine (MA ISEGI EI TUNNE TEDA!!!) ja keerab kõik need plaanid pea peale ja arvab, et no ma NATUKENE võin ju veel Juliaga internetis juttu ajada – ja Sirks äkki hiljem ei olegi netis, mis siis küll saab, jääbki küsimata, kas ikka veel pole sinna linna ühtki kuuma meest sattunud. Ma ei salli seda pinnapealset piffi, võiks isegi öelda, et suurema osa ajast ma jälestan teda, aga ta keeldub ära minemast.

c) Olen viimasel ajal proovinud erinevaid ideid, et oma aju trikitada. Näiteks panen “tööajaks” vihmamuusika mängima – ei teki tahtmist välja minna ja selle ajal muid asju ei tee, nii et teoorias võiks aju ühel hetkel harjuda end ise tööle ümber häälestama, kui see mängima hakkab. St et ei oleks enam keskendumisraskusi jne. Ma ei tea, kas see tundub loogiline ja ma ei tea, kas see päriselt toimib, aga varsti saame teada.

Võtame nüüd selle postituse lühidalt kokku – ma ei ole suurepärane, aga ma tahaksin olla, nii et kui teil on mingeid häid ideid, mis toimivad, nii et minust võiks saada mu väikevenna täiustatud kloon (st jätkuvalt parema välimusega ja oma iseloomuga), siis jagage neid minuga. PALUN. Sest mul on neid nõuandeid VAJA.

anna kannatust

Mida mu silmad peavad nägema?

No kulla inimesed, ma ei tea nüüd, kas nutta või naerda. Mis inimesed te sellised olete? Ja kes tegi? Ja kõige tähtsam küsimus – kust seda riista saab, mis NII hea on, et selle nimel suisa põhimõtetest loobuda?

Jutt käib siis loomulikult sellest, kuidas mind mööda internetti taga räägitakse. Merje küsimuste lehel küsis andunud fänn üks tõpranahk sellist asja:

Kuidas sa suhtud sellesse, et naised, kes “sõltumatust” reklaamivad, loobuvad oma “põhimõtetest” kohe, kui ilus mees välja ilmub? Näiteks Rents. Ta annab kohe kõik oma “põhimõtted” ära “hea riista” eest.

anna kannatust

mammad ei ole normaalsed (TEAM MALLU!)

Üks asi, mis mind noorte emade juures täiega närvi ajab, on see, kuidas muidu normaalsetele inimestele silmaklapid pähe kukuvad ja kõiges lastekasvatusse puutuvas on maailmapilt järsku TÄIESTI mustvalge. Kui sa ei ole selline ema, vaid oled normaalne, siis ma ei kirjuta sinust, aga terve hulk neist on just sellised. No sellega on ikka nii, et välismaalastele tundub ka, et kõik eestlased vinguvad, sest vingatsid paistavad rohkem silma (ja seda, et nad ise nulli juures juba virisevad, et külm on, nad ei märka).

Näiteks. Ei ole nii, et mõni kasutab ökomähet ja mõni tavalist (ja mõni vahepeal ökomähet ja vahepeal tavalist). Mkm. On värdjad, kes ei hooli keskkonnast, ja tropid, kes mõtlevad üle. Eriti hulluks läheb asi siis, kui me räägime ema ja lapse toitumisest, no et kas kohvi tohib juua imetamise ajal ja mis vanuses laps seda juua tohiks jne. Perekoolis oli kunagi teema, kus ema kurtis, et tema kümneaastasele lapsele ei müüdud kalja – ja inimesed leidsid reas, et ta on värdjas, kes paneb oma laste elu ohtu ja soodustab sõltuvuste teket, sest naturaalselt kääritatud kaljas on ometigi väike alkoholiprotsent ka sees. Mõni üritas neile selgitada, kuidas niivõrd väike kogus kehas käitub ja et keha ise toodab ka väikeses koguses alkoholi jne jne, aga sellest polnud lihtsalt MITTE MIDAGI kasu, sest mammad lugesid ühes lauses “alkohol” ja “laps” ja nende juhe jooksis pauguga kokku, mõtlemisvõime lülitus välja, aju kärssas üle ja sõrmed hakkasid automaatselt solvanguid tippima. Sel hetkel mõtlesin ma küll, et kas tõesti KÕIK lõpetamata põhiharidusega lapsevanemad on Perekooli kokku kogunenud, sest no ei tahaks uskuda lihtsalt, et koolis käinud inimesed NII lollid on. Aga on! Kui ka enne ei olnud, siis pärast lapse välja surumist järsku on. Terve mõistus lahkub kehast koos platsentaga ja läheb tükk aega, enne kui see tagasi julgeb tulla.

Selle pika heietamise peale tahaks mõni ehk teada, millest kuradist ma räägin. Valgustan. Üks meie kuulsatest kakablogijatest (kes on juhuslikult ka minu sõbranna JA imetav ema) kirjutas oma blogis, et jõi õhtul (5-6 tundi enne järgmist rinnaga toitmist) ÜHE KLAASI VEINI. Uskuge või ärge uskuge, aga sel teemal on palju katseid tehtud (meil on ju terve hulk riike, kus igapäevane väikeses koguses alkoholitarbimine on norm) ja USA lastearstid on seisukohal, et ka imetava ema igapäevane klaas veini lõunasöögi juurde ei mõjuta kuidagi lapse arengut ega motoorset võimekust.

Aga antud hetkel ei räägi me klaasist veinist lõunasöögi kõrvale. Me räägime klaasist veinist HILISÕHTUL, mil järgmine toitmine on 5-6 tunni kaugusel. Klaas veini on maksimaalselt kaks (pakuksin, et pigem 1.5) alkoholiühikut. Kõik allikad ütlevad, et ühik alkoholi lahtub verest umbes kahe tunniga, kaks ühikut (kes ära arvasid, võivad lonksu naturaalset mahla võtta) nelja tunniga. Nii, nüüd tuleb keeruline matemaatiline valem:

4 < 6

Juhuks kui te üldse kooli ei jõudnud, sest oli vaja lapsi teha, siis tõlgin: neli on väiksem kui kuus. See tähendab, et kuue tunni pärast, kui laps süüa nõuab, on see klaasitäis AMMU emme kehast tuld tõmmanud. See omakorda tähendab, et isegi kui niivõrd harva võetav veiniklaas lapsele kahjulik oleks, poleks sellest antud hetkel lugu, sest veinisõõmu ja imetamise vahele jäi niivõrd pikk aeg.

Muide.  Siinkohal tahaks vahele rõhutada ka seda, et Euroopa ajalugu on ju tegelikult väga alkoholirohke. Sajandeid on veiniklaas lõunasöögi ajal Kesk-Euroopas täiesti tavapärane olnud, seda ka rasedatel naistel. Veel hiljuti soovitasid naistearstid ja ämmaemandad noortel emadel, kellel piisavalt piima ei olnud, õlut juua. Lapsed hakkasid oma veega lahjendatud veini samuti küllaltki varakult saama. Ja me ei räägi siin sellest, et “mõned alkassid tarbisid raseduse ajal alkoholi”, vaid sellest, et väikesed kogused olid normiks. Aastasadu. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, ei olnud Kesk-Euroopas sugugi rohkem hälvikuid kui mujal. Hispaanias elatakse siiani nii ja no ei ole nad meist lollimad, töökultuur lihtsalt tiba teine, aga neil pole ka vajadust ju pidevalt tõmmelda.

Ma saan aru, et tavainimesed tahaksid siinkohal mind juba tellisega pähe peksta, sest kõik teavad seda kõike nagunii. AGA. Selgus, et see, mida inimesed TEAVAD ja mida nad USUVAD, on kaks täiesti erinevat asja. Täitsa lõpp, millist sõimu Mallu sai selle kohta, et nüüd on ta laps põhimõtteliselt ajukahjustusega ja võiks ta sama hästi prügikasti ära visata ja uue teha, sest ega sellest enam elulooma ei tule. Mõelge ise, ema jõi KUUS tundi enne imetamist ÜHE klaasi veini. Läbi on nüüd kõik, lõpp sel lool ja ehk järgmine katse läheb paremini. Muidu poleks midagi, ta kommenteerijad ongi tavaliselt sellised kergelt labiilsed ja noh, vastsed emad, mis sealt ikka tahta, aga ka inimesed, kes muidu normaalset juttu ajavad, läksid täiesti lolliks ära. Üks teine staarblogija (ja samuti mu sõbranna), keda ma olen siiani suisa väga intelligentseks inimeseks pidanud, läks nii kaugele, et mainis ära, et sellest lapsest oleks ehk võinud president saada, aga nüüd on sellega perses, sest “alkohol hävitab ajurakke, see ei ole müüt”. Ja et “minimaalselt 12 tundi peaks vahe olema”. Minimaalselt 12 tundi? Ise mõtlete välja numbreid või proktoloog aitas neid välja tõmmata?

Muide. See, et alkohol hävitab ajurakke, ON müüt. Alkohol EI hävita ajurakke. Miks siis istuvad vanamehed poe ees ja mäletavad igast laulust ainult refrääni? Selle pärast, et alkoholismiga kaasneb tihti väga ebaregulaarne ja ebatervislik toitumine ning hoolimatus oma elutingimuste suhtes. Küll teeb aga alkoholi liigtarbimine palju muud paha, mõjub näiteks motoorsele võimekusele, kahjustab maksa jne. Aga taaskord, me räägime LIIGtarbimisest, mitte sellest, kui emps võtab kord poole aasta jooksul klaasi veini KUUS tundi enne imetamist.

Mida mina tõelise sõbrannana soovitasin? Soovitasin narkootikumidele üle minna. Katsed on näidanud, et kanepit suitsetavate emade lapsed olid kontrollgrupiga võrreldes veidi kõrgema IQ-ga, nii et ka siis, kui seda varem proovinud ei ole, tasub lapse tervise huvides alustada. Ja ükski koer ei haugu, sest sa tegutsed ju ainult oma tibulinnukese parema tuleviku nimel.

Pildil on rase Mallukas muidugi, salaja tegin selle juba ammu, sest arvasin kohe, et kompromiteerivat materjali võib ühel hetkel vaja minna.

alcohol · music

erinevus rikastab

Kui paljudel teist on ateistidest sõpru, kes alustavad suvalist lugu lausega “Lugesin mina parajasti kodus Vahitorni …”? Mul on üks (ja vähemalt üks veel võiks ilmselt vabalt sama teha).

Päeva kompliment:”Mulle meeldivad väikesed naised. St mitte nagu pedofiilile, aga saledad, nagu sina.” 😀 Aga anname andeks, sest a) eesti keel pole ta emakeel ja b) ta on täitsa tore.

Pointi ei ole sellel postitusel, mis te minust reede öösel ikka tahate.

alcohol

Olen oma lugejates täiega pettunud :(

Malluka ja Katre lugejad karjuvad nii seal kui siin, kui nõme ikka mina olen ja kui väga nad neid armastavad ja, et TÄIEGA oleks nagu rohkem sallivust vaja ja üldse, mine perse, kui sa salliv ei oska olla, värd, teised, need sallivad, on täiega lahedamad. Ja isegi, kui nad kedagi täiega mõnitavad, pole nad seda tehes ülbed, neil lihtsalt hingest tuleb, nagu täiega. Minu omad on vait nagu kuldid rukkis, keegi mind ei laavi ja teisi värdjateks ei pea. 😦

Sellised need intelligendinärakad on, kui on vaja emotsiooni näidata, kuulavad nemad parajasti Mootsarti või loevad Hullepekki. 😦

anna kannatust

Should I kill myself or have a cup of coffee?*

Lõpetasin eilse õhtu sellega, et vihastasin äärmiselt täiskasvanulikult ühes titeblogis (kuhu ma poleks sattunudki, kui Telc poleks seda mulle linkinud), sest mimm kirjutas täiesti siiralt, et vanasti olid moekad ikka ilu- ja meigiblogid, nüüd aga järjest rohkem tite- ja pereblogid “ja muu huvitav”.

No antagu mulle andeks, aga see kõlab minu jaoks täpselt nii, nagu mõni lesbi kirjutaks, et vanasti lugesid kõik ikka homode päevaraamatuid, nüüd loetakse lesbide omi ka, unustades, et tegelikult on nad siiski äärmus ja 90 protsenti inimestest kirjutab ikka heteroblogisid. Ma vähemalt tahaks siiski uskuda, et inimesed, kes esmalt kirjutavad sellest, mida nad igapäevaselt seljas kannavad ja näkku määrivad, et ikka mehele saada, ja hiljem kirjutavad sellest, kuidas ja mitu last nad sellele mehele sünnitasid ja kuidas nad neid nüüd ainult gluteenivaba toiduga söödavad ja ei saa kümneaastaste kõrvalt tööle minna, sest lapsed ju kannataksid, kui ema ei küpsetakski leiba nullist, on vähemuses.  St kirjutajad ehk mitte, iga ahv tahab ikka oma tagumikku näidata, aga palju sellised ikka teisi omasuguseid lugeda viitsivad ju. Ikka ainult nii palju, kui on vaja selleks, et veenduda tehtud valikute õigsuses ja grupikäitumisele kinnitust saada. No ja et oleks lootust huuleläiget või mõnda muud möginat võita. Eks?

Tegelikult on mul vist silmaklapid. Või nagu siin paari päeva eest jutuks tuli, see on taas kord “püksi kusemine” ja reaalsuse ees silmade sulgemine. Sest kasvõi see, kuidas toimib tehnika areng, näitab ilmekalt, et koorikloomad on ülekaalus. Just selle pärast, et maailmas on nii palju inimesi, kes tõsimeeli kirjutavad, et neil oli VAJA poodi minna, sest ei olnud ilusat kaussi, millega kommi lauale panna, oleme me olukorras, kus Alzheimeriravimi loomiseks investeeritakse vähem raha kui nutitelefoni uude mudelisse, millega saaks pealekasvava printsessi ökomähkmest ikka ERITI terava pildi teha. Sest seda massid ostaksid, haige vanaema lükatakse nagunii vanadekodusse ära, tema blogis näitamine ju feimi ei too. Ja meie igapäevane tarbimiskäitumine ongi ju ainus asi, mis mõjutab seda, mida arendatakse ja mida toodetakse, mitte et see hetkel oluline oleks. Igatahes OLI vanasti ju terve rida asjalikke blogisid. Nüüd on … Nirti oma headel päevadel. Naine. Mina muidugi. Konvekablogi (kuigi ka seal igatsen ma vanu häid aegu, aga praegugi on väga häid hetki). Merje, kes küll on selles mõttes igati tubli bioloogiline olend, et põhieesmärgiks on ikkagi mehele saada, aga ta vähemalt kirjutab sellest nii, et mul on naljakas lugeda – miks teie oma tittede gaasivaludest niimoodi kirjutada ei suuda? Mõni on veel, aga suurem osa ikka sellises vinduvas seisus, kord kuus sajab blogija jälle kohale ja teatab, et ei olegi nagu ammu käidud ja mõtlesin, et ütlen tere, aga ma nüüd lähen ja söön jogurtit hoopis. K, thx, bye siis.

Ja KÕIGE HULLEMAD, kõige hullemad on need, kes tunduvad täiesti tõsiselt arvavat, et nad on Blogijad. St kui sa nendega kuskil baaris kokku saad, siis pole mõtet juttu ajadagi, sest nad ütlevad esimese viie minuti jooksul vähemalt korra välja lause:”No sa oled sellest kindlasti juba mu blogist lugenud.” Ei, bitch, kui sa kirjutad vaheldumisi oma kõurikust ja viimastest dieedinippidest, siis ma ilmselt ei ole seda lugenud, ükskõik kui kosmopolitään see sinu arust on ja kui moodsaks sa kujunduse teinud oled. Ja kui ma ka oleksin seda lugenud, siis mis seal vahet on, praegu oleme me ju siin, räägi inimese kombel, ära ütle iga kahe minuti tagant “minu blogi” ja ära ütle päriselt kõva häälega välja asju nagu “LOL” ja “ROFLMAO”, eriti kui sa seda tehes näitad välja umbes sama palju emotsiooni kui laudasein. Sest ei, ma ei blogi sellest järgmisel päeval, sest mind tegelikult ei koti, aga järgmine kord võib juhtuda, et kellelgi pole järsku enam aega välja tulla. Mis sinu seisukohast on muidugi tore, saab jälle teha uue postituse sellest, et ei tea, miks küll keegi ei hooli. Ja siis ütlevad lugejad, et nemad küll TÄIEGA hoolivad ja on alati sulle toeks ja heiters gonna heit.

Blogi ei ole ju elu. Blogi KAJASTAB su elu või mingit osa sellest, aga kui sa tõesti identifitseerid end esmajärjekorras blogijana ja alles seejärel millegi muuna, siis ilmselt ei ole sa selles muus väga osav. Või siis oled sa helikopteripiloot, kes igapäevaselt töötab ka kaskadöörina, aga kuna sa oma tegemisi blogis kajastad, tutvustad end alati siiski blogijana. Või ka mitte. Pigem siiski mitte. No kas on tõesti häbi öelda, et oled “vabakutseline ajakirjanik”? Mõistan tegelikult, isegi Katrin Lust sai kuskile palgale ju, nii et eks see võib valus torge olla küll. Aga võid ju proovida vahelduseks lauset:”Minu lemmikvärv on punane.” Ikka natuke parem. Mina näiteks olen üliõpilane, etnoloog, tõlkija, välismaalaste lapsehoidja, harrastussportlane, raamatusõber, koerandushuviline, frankofiil ja siidrisõber, kes armastab suve ja ploomiveini. Olgem ausad, kõlab ju tiba normaalsemalt?

* Igaüks peale Notsu, kes tsitaadi ära tundis, võib end õnnitleda.