aga otsekohesus on ju igav

Tahtsin kirjutada Eveliisi postitusest – ta rääkis mitterääkimise kultuurist ja ma olen selle kõigega seal nii nõus,  et no kohe kutsub sõna võtma. Mina nimelt olen rääkija, sest ma ei näe põhjust elu ise keeruliseks* elada. See tähendab näiteks seda, et kasvõi potentsiaalselt romantilises situatsioonis näitan ma enamasti välja, kas ma olen inimesest huvitatud või mitte. No eestlasele kohaselt muidugi, kaela ei hüppa, kui keegi meeldib, aga välja näitan seda küll – ja kui keegi tundub valesid lootusi hellitavat, mainin ära, et ei ole väga mõtet seda teha. Esimesel juhul kaovad kõik ära, sest no igav ju. Teisel juhul on kõik solvunud, sest KOHANE oleks säilitada selline enigmaatiline olek, et mees saaks kuus kuud mõistatada, kas ta siis meeldib mulle või mitte, enne kui minema läheb ja kõigile räägib, et ma mõrd olen. Või mis siin suhetest rääkida.

Tavaelus on sarnane teema. Ütlen mingi projekti või tegevuse kohta mõtted ausalt välja (kusjuures mitte, et miski on kehv, vaid et kuidas paremini teha) ja siis leitakse, et ma olen NII karm ja otsekohene ja kriitiline. Kusjuures ma jälgin enda suhtlusstiili ja olen vähemalt enda hinnangul veel mitme takti võrra tuttavatest meestest tagasihoidlikum, ERITI kui ma suhtlen teiste naistega, sest ma tean, et mõned neist on õrnad. Aga kuna mina olen naisterahvas, siis eeldatakse ometigi, et ma võiksin kogu aeg kellegi kätt hoida ja õrnalt peale puhuda ja muul moel Buduaari teha.

Nägin alles hiljuti sihukest asja (et nüüd kõik aru saaksid siis see on üldistav näide, võtke seda sellisena, me ei keskendu ühelegi konkreetsele inimesele – selle pärast see ka nii nuditud on, et nagu juba öeldud, naised on õrnad). On üks tüdruk. Megatubli tüdruk. Mitte selline, kes oleks lihtsalt andekas (andekas on ta muidugi ka), vaid selline, kes töötab nagu hull, et oma eesmärkideni jõuda**. Tavaliselt jõuab ka, sest, noh, ta töötab nagu hull. Vahel kulub selleks lihtsalt natuke rohkem aega, kui ta tahaks. Ja on meil poisid. Väga tublid ja abivalmis poisid, kes on konkreetse alaga juba väga ammu tegelenud ja kes on tõesti alati väga toetavad. No isegi siis, kui mina ja Indrek üksteisele mingil põhjusel keerata tahame ja üksteist mõnitame ja demotiveerime, siis nemad annavad ikka nõu, kuidas paremini eesmärgini jõuda jne. No ja tüdruk oli iseenda peale pahane, sest ei suutnud teha midagi, mida ta väga tahtis teha (väga tuttav tunne) – ja talle anti nõu. Aga kuna ta esimese korraga hakkama ei saanud, korrati sama lauset – ja tüdruk vihastas, sest sellega antakse ometigi mõista, et ta on idioot, kes esimese korraga aru ei saanud. Sest arusaamine ja selle info rakendamine on ometigi kaks erinevat asja.

Ja oi kui tuttav tunne see oli, sest ka mul on nii, et ebaõnnestumine ajab mind niigi närvi, nii et ka konstruktiivse kriitika puhul on tihti esiplaanil see, et “maailm näeb parajasti, kuidas ma feilin”. Nüüdseks olen ma õppinud seda mingil määral alla suruma ja ütlema, et “Ei, Reena***, maailm näeb, kuidas sa ARENED.” Olen suisa õppinud ISE abi ja nõu küsima, kui seda vaja on, vahel kulub ikka ära. Aga ei ole see sugugi kergelt tulnud ja ega see praegugi kerge ei ole. Aga on oluline aru saada, et sellises olukorras on otsekohesus eriti oluline, sest ega sa muidu oma vigu ei näe ju. Samas on muidugi oluline ka positiivne tagasiside, et hästi tehtu kiidetud saaks, seda võiks ka vahel teha.

Ja nüüd hoopis teisest teemast.

Olin terve selle Sirbijama ajal vait ja hoidsin suu suhteliselt koomal, sest a) mul oli savi ja b) see, et ma ei hinda Kaur Kenderit kirjanikuna, ei tähenda, et ta ei võiks hästi ajalehte juhtida, aga samas, c) sama loogika järgi oleks võinud panna Sirbi peatoimetajaks ka Jüri Liimi, et no äkki ikka tuleb välja ja las inimene proovib. Põhimõtteliselt mulle ei meeldinud see, et ta peatoimetajaks pandi, aga veel vähem meeldis mulle see, kuidas hakati vastandama mingit illusoorset “päris kultuuri” ja “kah-kultuuri” ja leiti näiteks, et arvutimängud ikka päris kultuur ei ole. Kuule, tädi/onu, kui iga teismeline hoolimata sellest, kas ta on ise ühtki mängu mänginud, saab aru, et printsess võib olla teises lossis ja teab, et sõpradele tuleb kasvõi õun teele kaasa anda, sest it’s dangerous to go alone ja et eksamiperioodil võib tihti juhtuda, et everything is due, nothing is submitted, siis see juba tähendabki seda, et mängud ei moodusta ainult mängurite maailma, vaid need on osa laiemast massikultuurist. Nii nagu sina tsiteerid nostalgilise naeratusega fraase filmist “Siin me oleme”, arvab noor hipster irvitades, et Kender oli hea toimetaja, kuni noole põlve sai.

Miks ma seda kõike täna räägin. Sest sheerisin Facebookis Kenderi viimast kirjutist ZA/UMis (ta räägib muide raamatust, mille netistki hõlpsasti kätte saab) ja mulle tuldi ütlema, et ma peaksin ikka valima veidi, KEDA ma jagan, sest noh, need viimased sündmused ja tiba nagu persona non grata. Sel hetkel tundsin küll, et no ei ole võimalik ju elada nagu istuks mudase veega tiigis, kus ei toimu mitte midagi põnevat peale mingi väiklase näpuga näitamise. Kui sa sellist juttu ajad, ei ole sa mitte lihtsalt vana, vaid tekib küsimus, kas sa oled üldse kunagi noor olnud – kas su elus on kunagi olnud aeg, mil sa polnud lihtsalt konformistlik nahahoidja?

Ah, mida iganes, ma lähen magama. Peace out, kallis maailm, nautigem meie multikultuurset anglitsismiderohket massikultuuri, kuni veel lastakse.

* vähemalt veel keerulisemaks mitte

** Kui mõtlema hakata, on meil selliseid suisa mitu. Äärmiselt motiveeriv keskkond on see.

*** Nii kutsun ma end siis, kui tõsiste asjadega tegu on. Ikka täisnimega.

ohoh

Ma avastasin alles praegu, et meil on tegelikult üks üsna huvitav meesoost dieediblogija/tervisliku elustiiliblogija ka.

Ja kuna ma sain kõik ained tehtud, vaatasin vastutasuks lõpuks Doctor Who sünnipäevaosa ära. Ootasin sellist huinamuinatamist, aga tegelikult mulle täiega meeldis. Elus olen ka. Kui veel midagi on, siis see pole meeles.

Ahjaa, orhideed lähevad talveks talvekorterisse, sest mulle tundub, et neile ei meeldi selline temperatuuri kõikumine, nagu mul siin on.

päkapikukesekene

Rõõmustage koos minuga, sest tegin eile ära oma selle semestri ainsa PÄRIS eksami. Vähemalt väikesed asjad edenevad, siis on kohe tunne, nagu midagi toimuks. Ahjaa, trennis sain pühapäeval peaga näkku. Ja ma veel naersin, kui üks sõber ütles mulle hiljuti, et ronimine on ju ekstreemsport. Muidu ei toimu mu elus mitte midagi põnevat, nagu võikski oodata inimeselt, kes terve oma aja kodus arvutiga veedab.

Ja kuna ma olen end täiesti vaeseks elanud, nagu see vahel märkamatult juhtub, olen ma valmis olema suur sõber igaühega, kes mulle jõuludeks “Matemaatika õhtuõpiku” kingib, et ka minusugune saaks õhtuõhtukooli minna. Pretty please?

Ikka Ane Brun

Iga kord,

kui ma selles külmas ja tuulises urkas käin, olen ma hiljem haige. No kellele seda jama vaja on. Kuigi tuleb tunnistada, et Edgar on linna eest kenasti hoolt kandnud, kurta ei oska muud, kui seda, et igasugu terroristiõppuste jaoks pole reede küll parim päev.

Aga see-eest sain ma oma silmaga näha, et ei, Mallu lapsest ikka enam presidenti ei kasva, ja ühte teist titte tutiplutitada. Ahjaa, nende emad olid ka seal, aga see ilmselgelt pole enam oluline, mis mul neist empsidest ikka.

Peaks vist ikka mõne sarja ära vaatama

Sest täna öösel nägin unes, et SoA lõppes nii, et poiste ema sai surma, hoopis Jax põgenes nendega, aga üks neist läks kaotsi, Charmingus lendas kõik vastu taevast ja veel aastaid hiljem käis vanem poiss igal aastal nende mahajäetud majas nooremale kirju jätmas, lootes, et see ikka ühel hetkel sinna ilmub. Ahjaa, osa sündmustest toimus hoopis Veneetsias (kuhu Jax vanema poisiga põgenes), nii et osad kirjad olid itaaliakeelsed. Ei tea, miks ta arvas, et noorem (kes eelduste kohaselt jäi USAsse) sellest aru võiks saada.

Miks ma seda kirjutan? Sest see on põnevam kui mu oma elu.

Pildil on mees, keda Sirgi seksikaks ei pea. Mõni ikka ei oska siin ilmas ilu hinnata.

Antiprokrastineerimisspetsialistid

Taas jutt, mida ma enda meelest kirjutan korra nädalas uues kuues, aga see on ometigi minu jaoks oluline teema, sest prokrastineerijate seas on rebimine tihe. Esikohal olen: mina. Aitäh-aitäh, võite lilli saata. Mul on tunne, et Naisele võib julgelt teise koha medali anda. Mõni, keda tunnen, on üldse omaette liigas, kui minu ja Naise paneb paanika ühel hetkel nuttes tööle, siis üks mu sõber prokrastineerib viimse hetkeni ja seejärel murdub tegemist ootavate asjade surve all, tulistab inimesi näkku (kujundlikus tähenduses, tegelikult hüsteeritseb tiba ja saadab kõik pikalt), läheb koju ära ja ei tule teki alt välja enne, kui kõik inimesed, kes midagi tahtsid, minema on läinud.

Detsembris on see teema muidugi eriti esil, viimased projektid vaja ära lõpetada, aasta alguses antud lubadused täide viia jne. Alles kirjutas üks saatusekaaslane sel teemal päris asjaliku (piltidega!) postituse, aga ma olen neid aastate jooksul lugenud vist miljon. Lihtsalt kui kunagi kahekümnendates avastad, et tööharjumust ei ole, on päris raske seda tegema õppida. Ei, ärge saage valesti aru, ma TEEN ju tööd ja olen päris kaua juba end ise üleval pidanud jne, aga see pole üldse see. Koolis pole ju vaja eriti õppida ja tööl on enamasti väga konkreetsed eesmärgid, mille nimel on lihtne pingutada – selles mõttes, et kui on vaja vann vett täis tassida, siis saad ikka aru, et kohe, kui sõelal augud kinni mätsid, tõuseb veetase kiiremini ja “tunned rõõmu äratehtud tööst“. Tulemus on kogu aeg silmaga näha ja minusugune eesel töötab väga kenasti, kui porgand nina ees on. Probleem tekibki selliste projektidega, mis eeldavad pikaajalist igapäevast tööd ja pühendumist, aga igapäevast “küpsist” nendega ei kaasne.

Kõige kehvem on see, et vanemaid ka ei saa süüdistada, sest väikevennal ei tundu sellist probleemi olevat. Ta läheb vajadusel nagu tank kasvõi seinast läbi ja töötabki kaks ööpäeva järjest (või kuu aega iga päev järjest), sest vaja on ju. Ja teda ei tundu segavat see, et tahaks filmi vaadata või välja mängima minna, sest paljugi, mida tahaks, praegu on VAJA just sellele asjale keskenduda. Ja tema jaoks on täiesti arusaamatu see, kuidas mõned inimesed EI tee neid asju, mida parajasti oleks MÕISTLIK teha. Ilmselt tuli talle kasuks ka see, et ta on lapsest saadik selgelt ette kujutanud, mida ta tahab ja tema ei passinud matatunnis niisama tühja, vaid tegi lisaülesandeid. Erinevalt siis pere mustast lambast, kellel mataõpiku all üldse juturaamat oli. Hakka või mõtlema, et oleks õpetajatel siiani õigus lapsi joonlauaga peksta, oleks ehk ka minust inimene saanud. Või kui otsida loogilist seost, siis tema kirg (mata) oli selline, mis eeldas teatavat pingutust, et seda edasi arendada, minu oma (kirjandus) selline, mis pakkus elamusi minult omapoolset pingutust eeldamata.

Sügisel toimis mul ühe suure projekti lõpetamisel päris hästi see, et tegin sõbrannaga nö võistluse, mõlemad pidime iga päev vajaliku hulga kraami tehtud saama, et mitte teisele trahviõlut sees olla. Üksteise tegevusel sai google docsi vahendusel silma peal hoida. Toimis küll, mina sain oma asja kenasti õigeks ajaks valmis, tema kohta ei mäleta, aga päris palju sai ta tehtud igatahes. Nüüd on mul sarnane projekt (küll ilma trahvideta), aga muus osas natuke täiustatud. Nimelt olen jaganud päeva 24-ks tunniks ja üritan enamvähem ette planeerida, millal ma magan, olen koolis/tööl ja millal mul võiks olla aega muude projektidega tegelemiseks (ja oma elava seltsielu tabelisse mahutamiseks, kuigi ma juba nädal aega räägin, et plaan “Töine detsember” saab viisaastakuplaani parema täitmise nimel ka igas mõttes karske(m) olema).

Igatahes on mind end jälgides juba tabanud mõned ebameeldivad üllatused.

a) Tegevused, mida mina ise pidasin viieminutiseks, pole IIAL viieminutised. Näiteks otsus teha tass kohvi – kaua sellega ikka saab aega minna. End jälgides selgub, et tass kohvi + “ainult korraks Facebooki” tähendab seda, et järsku on 15 minutit läinud sellest tunnist, mil ma asjalikke asju tegema peaksin. Isegi “kirjutan kähku blogipostituse” võtab pea alati pool tundi, ka lühike, sest ma jään ju netist pilte vahtima jne. See avastus päädis selgete otsustega enese piiramiseks. Näiteks trenni minna või blogipostitust kirjutada võib ainult siis, kui vähemalt neli tundi on tööd tehtud (tänane on erand, ma magasin üle 12 tunni järjest, mis on ka tegelikult keelatud, aga oli vaja ju öisest vahetusest taastuda). Facebooki saab konkreetsetel aegadel (ja ma pean kuidagi üle saama kombest juba tunnist tööd väikese facebookipausiga rewardida). Täna ma VEEL luban endale nii trenni kui blogi, kuigi päev on pekki läinud, sest praegu on veel ÜMBERHÄÄLESTAMISPERIOOD. (Jah, ma ise tunnen ka end, nagu üritaksin heroiinist loobuda vms.)

b) Selline ajaplaneerimissüsteem sunnib küll oma ajakasutust äärmiselt kriitilise pilguga vaatama, aga see soodustab ka seda, et kui üks “ajaühik” läbi saab, toimub murdumine. Mina ise näeksin ideaali sellisena, et iga kahe tunni tagant võib võtta 15 minutit puhkust niisama mölisemiseks, iga nelja tunni tagant võib teha tunnise puhkepausi. No see EI toimi nii. St MINA teen suurepäraseid plaane sellest, kuidas nüüd kõik olema saab. No ja siis tuleb keegi teine (MA ISEGI EI TUNNE TEDA!!!) ja keerab kõik need plaanid pea peale ja arvab, et no ma NATUKENE võin ju veel Juliaga internetis juttu ajada – ja Sirks äkki hiljem ei olegi netis, mis siis küll saab, jääbki küsimata, kas ikka veel pole sinna linna ühtki kuuma meest sattunud. Ma ei salli seda pinnapealset piffi, võiks isegi öelda, et suurema osa ajast ma jälestan teda, aga ta keeldub ära minemast.

c) Olen viimasel ajal proovinud erinevaid ideid, et oma aju trikitada. Näiteks panen “tööajaks” vihmamuusika mängima – ei teki tahtmist välja minna ja selle ajal muid asju ei tee, nii et teoorias võiks aju ühel hetkel harjuda end ise tööle ümber häälestama, kui see mängima hakkab. St et ei oleks enam keskendumisraskusi jne. Ma ei tea, kas see tundub loogiline ja ma ei tea, kas see päriselt toimib, aga varsti saame teada.

Võtame nüüd selle postituse lühidalt kokku – ma ei ole suurepärane, aga ma tahaksin olla, nii et kui teil on mingeid häid ideid, mis toimivad, nii et minust võiks saada mu väikevenna täiustatud kloon (st jätkuvalt parema välimusega ja oma iseloomuga), siis jagage neid minuga. PALUN. Sest mul on neid nõuandeid VAJA.

  • Kategooriad