oodake, siit tuleb murranguline tekst

Aga enne. Vaatasin ise ka üllatusega, kui palju saasta ma viimase kahe kuu jooksul tootnud olen, ja kustutasin seda veidi vähemaks. Ja hakkasin muidugi kohe saama meile teemal “miks sa selle maha kustutasid, ma ometi lugesin seda igal õhtul enne magamaminekut”. Väga kahju muidugi, aga peate muid abivahendeid leidma, proovige pöialt imeda näiteks. Teate ju küll, et ma paljusid asju ei jäta siia püsivalt. Nii et kui teil tagantjärele huvi tekib, siis küsige mu stammkundede käest, võin kihla vedada, et neil on kõik põnevam salvestatud.

Teemasse. Tahaksin arutada seda, mis kurat toimub selles meie ühiskonna kromosoomiveaga seltskonna (tuntud ka kui meessugu) väikeses segmendis, mille liikmed näevad välja nagu vananevad lesbid. Olen viimase nädala jooksul saanud kaks kogemust rohkem, kui mul õnnelikuks eluks vaja oleks (null võib ka ilus number olla, päriselt), ja ma ei saa aru, kuidas võib inimene täiesti tõsiselt eeldada, et kui ta isegi ei tunne mind ja räägib mulle lambist täielikke perverssusi, hoian ma need kõik kenasti enda teada ja ei ütle ühelegi teisele inimesele, et “kuule, hoia temast parem eemale, kui sa ei viitsi kuulata, kui väga talle anaalseks meeldib”. Näiteks suhtlesin sel nädalal ühe teatava ümaravõitu kodanikuühiskonna aktivistiga, kes muuhulgas ütles mulle, et ta oskab väga toredaid alastipilte teha ja saatis mulle selle tõestuseks MU SÕBRANNA ALASTIPILDI. Arvata on, et ma lähen selle peale sõbrannalt küsima, et jumalauta, bitch. Standards, do you have them? Selles mõttes, et ma usun, et tegu on väga targa mehega, aga kogu sellest tarkusest pole väga palju kasu, kui absoluutselt iga rindadega isikut nähes tuleb suust ainult ilanire ja valimatut paska. Lisaks veel mingi soig teemal, kuidas mina saan kogu aeg kõigest valesti aru – no võib vabalt olla, ma ei väidagi vastupidist, aga sel juhul on ju ainult loogiline, et ma suhtlen kellegagi, kellest ma paremini aru saan.

Mul on kuri kahtlus, et selle teise tüübi saatsid mulle kraesse minu head sõbrad, kes mind väga armastavad ja kelle meelest on naljakas sajakilostele jumalakompleksiga meestele öelda, et ma RAUDSELT oleksin neist väga huvitatud. Tema igatahes tuli kohe jutuga, et ta vaatas mu pilte ja ma olen küll veidi paksuvõitu, aga no kui mul VÄGA hea iseloom on, siis no ehk võiks. Kes Perekooli on lugenud, võib heldimusega Yxikmeest meenutada, suht samasse auku – ideaalist jääb sul küll palju puudu, aga no ajutiseks suhteks olgu peale. Tema saatis mulle pildi iseendast aluspesus. Ma tatistasin suurest ehmatusest ekraanile ja oleks peaaegu tooli pealt maha kukkunud. Oleks ma halb inimene, ma paneksin selle siia üles, aga kuna mu süda on täpselt nii hell, nagu see on, jätan ma selle tegemata. Tema tegi minu köhahoo ajal juba plaane potentsiaalseks külaskäiguks, mis pidid toimuma eeldusel, et ma olen valmis magamistoas tegema seda, teist ja kolmandat (tema muidugi väljendas end väga detailselt, olen siiani tänulik, et pilti ei joonistanud). Kusjuures kogu selle aja ma mõtlesin, et äkki ta teeb mingit haiget nalja, aga siis avastasin, et ta Facebooki profiil on avalik ja ta on seal juba pikemat aega rääkinud, et õige naine ei kaalu üle 43 kilo ja et asjad on juba kord seatud nii, et naistel peab olema välimus ja meestel ajud, sest kahjuks naistel mõistust nagunii ei ole. Eks ma siis ütlesin talle viisakalt, et jääb ikka kohtumata, ma hindan nimelt ilu väga ja otsin endale pigem ühe ilusa lesbisõbranna. Ta nõustus, et see on hea mõte – sest ta on ometigi mõistlik mees.

Ja see pole veel kaugeltki kõik, kallid külalised. Üks sõber näiteks avaldas just imestust, miks meie ühine sõbranna ei olnud sugugi rahul sellega, et ta abivalmilt tema rinnahoidjapaela kohendas (tema tahtis ju ainult kena olla!) ja miks mina oma rinnapartii kohta käivat huumorit ei hinnanud. No tõesti, keegi ei keela pervert olla, aga kui pidevalt rõvetseda, on üsna loogiline, et inimesed räägivad sellest teistelegi. See jõuab muidugi ühel hetkel ringiga nende endini tagasi, sest bros before hoes kehtib ainult ühtepidi, sest ho on teatavasti ho ja temalt ei saagi oodata, et ta midagi muud oleks ja näiteks usaldust defineerida suudaks. Ja siis on pervod järsku ääretult solvunud, süüdistavad sind valetamises (millest oleks ilmselt kasu, kui nad ei oleks täpselt sama rõvedat juttu ajanud ka inimesele, kellele nad parajasti seda tiraadi peavad), blokivad su ära ja … Ja küsivad ühelt neist tüdrukutest, kellega nad paralleelselt rõvetsenud on, kas see tuleb siis ometigi külla või mitte. 😀 Aga draamat on ometigi vaja teha, et lõbusam oleks.

Lõpetame ühise mõtteharjutusega. Nagu ütleb Ray, usaldus on alati nõrkus. Kohati meeldiv või isegi kasulik nõrkus, aga ikkagi nõrkus. Seega tasub alati teada, kui palju sa seda omale lubada saad. See võib tunduda üllatav, aga sa tegelikult vastutad selle eest, mis sul suust välja tuleb. Selle eest, mis su sõrmede alt välja tuleb, vastutad sa veel rohkem, sest seda ei saa sa hiljem eitada. St saad muidugi eitada, aga keegi ei usu, eriti kui sa juba suurekaliibriline mölakas oled. Ja kuigi usaldus on väga tore asi, ei ole väga mõistlik seda investeerida võhivõõrastesse inimestesse, kelle ainus ühine nimetaja on see, et nad ajavad sul kõvaks. Ja ilmselt ka mitte lähedastesse inimestesse, kelle ühine nimetaja on see, et nad peavad normaalseks toimimiseks palju tablette võtma, aga siin olen ma valmis mõne erandi tegema. Seega, proovime nüüd kõik koos harjuda mõttega, et kui sa ei taha, et maailm peaks sind A-ks, B-ks või C-ks, on mõistlik mitte tegeleda avalikult A-le, B-le või C-le omaste tegevustega. Ja teadvustagem endile, et “iga päev paralleelselt kümne erineva inimesega, kellest suur osa üksteist tunnevad”, on samuti “avalikult”.

Noh, kas tunnete, et olete Tõelisele Valgustatusele ühe väikese sammukese lähemal?

No kuidas niimoodi rasvaprotsenti vähendatakse?

Reedel tegin ise trenni banaanileiba kaasa. Siis selgus, et Artjom oli publikatsiooni saanud ja selle puhul trenni hulgim šokolaadi toonud. Laupäeval oli meil klubi koosolek, nii et meie vaimne juht küpsetas sidrunikoogi (jah, daamid, selliste võimetega vallalised mehed on meil trennis). No ja täna ärkasin selle peale, et ema tõi kartulisalatit, liha + kooki.

Paari päeva eest jõejää veel kandis, pärast sellist menüüd ei julge hästi testida. :S

Only God Forgives (2013)

Tahtsin täna midagi head vaadata ja mõtlesin, et Ryan Gosling mind ometigi alt ei veaks. Aga vedas ja kuidas veel. “Ainult jumal andestab” oli esimesed 45 minutit sigaimelik ja aeglane ja seejärel lihtsalt sigaimelik. On üks poolhull poiss Julian (ehk siis meie Ryan), kes on USA-s oma isa ära tapnud ja seetõttu elab nüüd Bangkokis. Seal on tal tore pisike poksiklubi, mis varjab veel toredamat, kuigi mitte nii pisikest narkoäri. Tema elu teeb natuke keerulisemaks see, et tema vanemale vennale meeldib hirmsasti 14aastaseid panna. Eestlased kehitavad siinkohal õlgu ja küsivad, et mis siis – aga ta peksab ühe surnuks ka. Nii et nüüd on siis kättemaks ja kättemaksu kättemaks ja kättemaksu kättemaksu kättemaks jne.

Tegelikult omad momendid selles filmis olid. Mulle meeldis väga Ryani suhe (või “suhe”) Maiga. Näha oli, et midagi nad üksteisele juurde annavad, aga seda tehes suutsid nad nii emotsioonitud olla, kui vähegi võimalik. Üldse oli selline kivinägu seal paljudele omane, emotsioonide välja näitamine on ainult eitedele.

Lisaks oli kogu see film täis diipe sümbolistlikke asju. Just täna, kui ma tahtsin vaadata kerget meelelahutust ilusa peaosalisega, oli see kõik liiga tüütu ja ärritav. Nii et mina soovitaksin seda filmi pigem siis, kui poolteist tundi üle on.

Aga vägivalla esteetikat on seal küll, ei eita.

See igikestev häda

Mingi aeg tagasi oli meil Liisiga* vestlus teemal, kuidas püstitatud eesmärke saavutada. Tol hetkel ütlesin ma, et olen ammu loobunud motivatsiooni otsimisest, sest seda nagunii piisavalt määral ei ole ega tule, ma teen kõike distsipliini pealt. Ja nii oligi, tol hetkel oli see täiesti tõsi. Polnud mingi probleem kuus korda nädalas trenni teha ja töötada nagu hull, sest tähtajad olid ju ees ja oli vaja valmis saada.

Nii. Ja nüüd oleme me olukorras, kus üks asi on tehtud ja teise tähtaeg taas määramatusse (sest aprill/mai on ometigi täiesti määramatu) tulevikku edasi lükatud. Ja kogu mu enesedistsipliin on täiesti kadunud. Trenni suudan end veel vedada, aga näiteks Jilliani (mis on tõesti raske ka) tegin eile ikka nii laisalt, et oleks AbFab minu juures olnud, ta oleks mulle vist päriselt üle küüru andnud. Ja kooli jaoks lugemine. No tõesti, mul pole sellist tunnetki, et peaks raamatu kätte võtma. Olen nagu lapsuke, lapsepõlve süütud muretud mängud ja muu ei mahu pähegi. Sellest saan ma aru, et see oli see suur endorfiinidetulv, mis mind ree pealt maha lükkas, aga kuidas sinna tagasi saada, pole mul õrna aimugi. Sest ma üritan küll endale öelda, et Rents, võta nüüd end kokku, sul on vaja reaalselt midagi teha – aga ma ei võta end seda tehes tõsiselt. No ma ei tea, mida sellisega peale hakata, peksa tuleks anda, et parem saaks.

* see pole absoluutselt oluline hetkel, kes ta on, ignoge tundmatut sümbolit

“Nümfomaan” ja “Don Jon”

Ma tegin jaanuaris midagi, mida tavaliselt ei tee – käisin kinos. Lars von Trieri “Nümfomaani” vaatamas. Von Trier oli selle teema käsitlemiseks hea meetodi valinud. Film on üles ehitatud nümfomaani ja aseksuaalse juudi vanamehe vestlusele. St ta pole tegelikult vanamees (ja tõenäoliselt ka mitte aseksuaalne), aga ta käitub sedamoodi, nii et selline mõnus sünergia tekib. No näiteks üks räägib, mitu tõuget keegi talle tegi, ja teine kommenteerib, et vahi kui huvitav, need on Fibonacci numbrid ju. 😀 Igatahes annab selline lähenemine võimaluse vastavalt režissööri soovile tempot tõsta või langetada ning peategelase elu erinevaid aspekte analüüsida.

Eriti meeldis mulle aga filmi soundtrack. No tõesti sobis sinna nagu valatult. Karel ei nõustunud minuga, aga mida temaga ka teab. Minu meelest sobis Rammstein sinna ideaalselt. No ja mis siis veel? Seda ma ei pea vist ütlema, et näitlejad olid head ja kino oli hea, sest kõik teavad, kuidas von Trier detailidele rõhku paneb. Läbiraputav film oli, siin ei ole lihtsalt mitte midagi muud öelda.

Ahjaa, kirsiks koogil on Shia LaBeouf, kes filmis ilueedit ja peategelase Tõelist Armastust mängib. Sobib väga hästi sinna.

“Don Jon” oli sellega võrreldes täielik pettumus. Selles mõttes, et see polnud halb film, Hollywoodi kohta, aga neid kahte poleks tegelikult tohtinud järjest vaadata, kuigi temaatika on sama, sest lõpuks võrdled ikka perset Kuuga ja ka kvaliteetperse on siiski perse. Minu põhiline emotsioon oli igatahes see, et Joseph Gordon-Levitt on väga hea näitleja, aga ta võiks kas oma vigadest õppida või näitlemise juurde jääda, sest režissööritöö talle siin väga ei istunud. Põhimõtteliselt näidati meile õppefilmi sellest, kuidas välimus pole siin ilmas kõige tähtsam ja pinnapealsus ei saa olla õnne aluseks – ja seda kõike näidati eeldusega, et kujuteldava vaataja ajutegevus on võrreldav šimpansi omaga. Ilus oli ta muidugi küll ja seksi näidati ka palju, nii et oli motivatsiooni lõpuni vaadata. See-eest oli see lõpp eriti pettumustvalmistav, no ei olnud diip, Joosep, ei olnud. Ainus karakter, kes mulle tegelikult selles filmis muljet avaldas, oli Joni õde, keda näidati täpselt nii vähe, et ta ei jõudnud veel pettumust valmistada.  Aga kuna Joseph on tegelikult siiski veel üsna noor ja see oli tema esimene film, võib selle keskpärasuse ehk andeks anda. Või ma ei tea kah, palju ilusa näolapi eest andeks antakse?

Nädala tsitaat

Tuleb heteroseksuaalselt mehest:”Kui ma valiksin oma kaaslast selle järgi, milliseid raamatuid ta loeb, peaksin ma Kunnust sebima.”

Ma PEAN jagama

LensCulture kuulutas välja eelmise aasta parimad pildid (kõik on head, tehke see lisaklikk ja vaadake). Portfooliote kategoorias sai teise koha hiinlanna Yijun Liao, kes elab USA-s, deidib endast viis aastat noorema jaapanlasega ja armastab fotodel soorollidega eksperimenteerida. Mulle meeldis terve see seeria nii kohutavalt, et isegi poisi valge kõhetu keha tundub huvitav. Nii et vaadake ka, siit.

Naistest ja suhetest (jube üldistamine)

Lagleke kirjutas oma blogis sellest, kuidas mehed naisi valivad ja kas eelistatud on kartulid või apelsinid. Teate küll, milline ma olen – olen valmis kohe tunnistama, et ma ei ole seda sarja näinud ja ei kavatsegi vaadata, aga sõna tahaks ikka hirmsasti võtta. Ja suisa nii pikalt, et kommentaari ei mahtunud ära. Esiteks, postitus oli taandatud sellele, kumb naisetüüp siis parem on. Mitte parem universaalsel skaalal, vaid antud hetkel on “parem” defineeritud kui “pikaajaliste suhete loomise perspektiivis edukam” – kuigi kui võtta postituses väljatoodud definitsioon, siis selle põhjal võiks arvata, et “võimalikult pikaajaline ja stabiilne suhe iga hinna eest” ei lähe nagunii “apelsinide” edunägemusega kokku. Lagle (televisioonist parafraseeritud) definitsioon apelsinidele ja kartulitele oli siis selline:

Sealne naiste definitsioon oli selline, et “kartulid” on need naised, kes on truud, andestavad, leplikud, armastavad ja lihtsad. Kuid “apelsinid” on täis elumahla, värskust ja põnevust, nipsakust ning meie kliimas ikkagi eksootilised viljad.

Teiseks, ma ei usu, et inimesi saab sellel tasandil jagada. St saab küll jagada sellel tasandil, kes on lihtsakoelisemad ja kes sügavamad või kes on leplikumad ja kes kärsitumad, aga leplikum ei pruugi sugugi lihtsakoelisem olla. Ja sellel üldisel truuduse, andestamise, leplikuse jms skaalal tundub mulle, et jutt ei käi mitte erinevatest inimestest, vaid ühe inimese erinevatest etappidest. Pea keegi ei ole ju kohe alguses armastusest tulvil ja leplik, see tuleb siiski välja teenida. Nendega, kes minu arvates seda väärt pole, pole ma muidugi kannatlik, sest mis me ikka aega raiskame. Vastupidi muidugi ka, kui mees algusest peale sinuga pidevalt ülbitseb, siis ta tõenäoliselt tahaks kedagi paremat (mida iganes see kellegi jaoks tähendada võiks), aga on hetkel sinuga, sest püsikepp on püsikepp ja talvel on ikka öösiti jahe ka ja no vahepeal pesed sa pesu ära, kui sa kartul juhtud olema. Iseasi muidugi, kas see vinguv kaaslane seda ise teadvustab, sest inimesed on üldiselt üsna lihtsakoelised loomad.

Kolmandaks ma tegelikult ei nõustu Laglekese definitsiooniga. Mulle on mujalt jäänud mulje, et selle liigituse all mõeldakse pigem seda, et kartulid on tagasihoidlikumad ja järeleandlikumad ning apelsinid iseteadvamad ja sotsiaalsemad. Aga taas kord, see ei ütle siiski midagi selle kohta, kas inimene on truu ja hooliv või mitte. Ma pole näiteks kunagi aru saanud loogikast, et kui naine annab ühele mehele kiiresti kätte, annab ta seda ilmselt ka teistele. St ma saan sellest aru, kui ta esimesel kohtingul sulle juba enne söömahakkamist käe põlvele libistab, see on teine asi. Aga üldises plaanis saab ju kindlalt järeldada ainult seda, et naine teab, mida ta tahab. Ma käin poes ka nii, et kui ma näen neid ÕIGEID kingi, siis ma tean seda KOHE – aga tavaliselt ei osta ma ühtki paari, sest neid õigeid on teatavasti üsna vähe. Aga kui need õiged on ka veidi ebamugavad, siis ikka mõtled küll, et kas oled ehk valmis isiklikus mugavuses siiski pisut järeleandmisi tegema, sest need on lihtsalt NII ÕIGED. Ja kui need õiged ka sobivad, siis poleks teisi kingi maailmas nagu olemaski, läheb kohe meelest ära, et mõne kleidiga sobiksid need punased ehk siiski paremini. Kas te mõistate, mida ma öelda tahan?

Neljandaks tundub mulle, et tegelikult on tavaliselt naised need, kes valivad. St mehed võtavad seda, mida parajasti pakutakse, naised valivad kõike kauem ja põhjalikumalt. St mehed võtavad parajasti saadaolevast parima, naiste puhul kohtab hulga rohkem suhtumist, et pigem olen paljajalu kui kehvade kingadega. Terve see lõik on muidugi üks suur üldistamine, eks me kõik hälbime mingis osas sellest kujuteldavast keskmisest. Aga võtame kasvõi seal blogis ühe kommenteerija toodud näite, et võrrelge, kuidas mehed ja naised toidupoes käivad – minu ema veedab ka poes pool tundi, samas kui isal läheb viis minutit. Aga siin ei tohi muidugi ära unustada, et pikem valikuprotsess ei tähenda teadlikku valikut. Tihti lihtsalt mõeldakse kauem enne, kui harjumusele järele antakse. Minu ema ostab ikka Lastevorsti ja mina ostsin ikka Delli, erinevus on ainult selles, et tema mõtleb kauem, mina otsustan tavaliselt kiiresti. Kuigi tegelikult ma usun, et vahepeal tuleb teadlikult mugavustsoonist välja astuda, sest just siis juhtuvad need kõige toredamad ja maailma muutvad asjad. Päriselt. Pealegi, kui sul on alati mugav, võid sa sama hästi surnud olla, vahepeal tuleb iseend üle piiri ajada.

Viies ei seostu mitte kuidagi naisetüüpidega, vaid soostereotüüpidega, millega ma viimasel ajal ikka kokku olen puutunud. Vallalised naised kuulevad igasugu huvitavaid asju (minu lemmik on jätkuvalt “Meestel on raskem koristada, sest NEILE see eriti ei meeldi”). Üks neist, mida mulle on paar korda ohates öeldud, on see, et “naised tahavad ainult selliseid mehi, kes käituvad nendega nagu mölakad” või “naistele ei meeldigi viisakad mehed” või midagi muud samas stiilis. Viitena siis sellele, et kui keegi pärast kolme kuud minu eemalt piilumist end mulle hästi aeglaselt külje alla ajab ja hakkab rääkima, et võib-olla, eeldusel muidugi, et mulle sobib (aga no kui ei sobi, siis ta täiega saab aru), võiks kunagi äkki kuskile minna või midagi teha, siis ma ei lange selle peale suurest õnnest põlvili. Saage aru, mehed, kui te nüüd oma ligiajamisstiili ära tundsite, siis asi ei ole selles, et te liiga viisakas oleksite. Viisakus on see, kui inimene on minu suhtes abivalmis ja tähelepanelik. See on elementaarne. Asi on selles, et te olete ebakindlad – ja pea ühelegi naisele ei meeldi ebakindlad mehed, veel vähem naistele, kes ise on üsna vastupidise iseloomuga. Mulle tundub selline ebakindlus vahel isegi esimese hooga nunnu, olen isegi sellistele pisut aega pühendanud. Aga kui ma olen kolm korda kuulnud seda, et “ma ei tea, mis filmi vaadata, vali sina”, tuleb meelde, et ma võiksin hoopis midagi lõbusamat teha, juukseid pesta näiteks.

Mitte kellelegi ei meeldi mökud, ei meestele ega naistele. Okei, väga spetsiifilistele meestele-naistele ilmselt meeldivad, mulle on jäänud mulje, et Loho ja mõned mehed veel tahaksid naist, kes neile kutsikapilguga alt üles vaataks, aga üldiselt ei ole see tänapäeval enam väga moekas. Ja enesekindel mees/naine ei tähenda sugugi automaatselt mölakat, need on täiesti erinevad asjad. Näiteks George Clooney kuvand on äärmiselt viisakas ja galantne ja enesekindel, ilma, et ta oleks mölakas. Mõni on küll nii enesekindel, et see on juba otsapidi mölaklus, aga mina ütlen ausalt, et minu puhul viib selline hubris ainult selleni, et ma naeratan sulle iga kord väga sõbralikult, teen igat nalja rõõmuga kaasa, aga kaugemale see küll ei lähe. Või noh, lubadusi ma teha ei saa, aga sel juhul võtab see igatahes tunduvalt rohkem aega kui normaalse käitumise puhul, sest selleks peaksin ma esmalt nägema, et tegelikult on selle mölakluse all normaalne inimene peidus. Enamasti ei ole, enamasti varjab mölaklus mölakat. Ja nii nagu ei tohiks kätte anda inimestele, kellel pole kodus ei raamatuid ega lugerit, ei tohiks kätte anda ka mölakatele, sest eugeenika. Mõelge selle peale, naised.

Aga kunagi sügisel käisin ma paar korda väljas tüübiga, kes oli nõus ABSOLUUTSELT kõigega, mis ma ütlesin. Kõik filmid, mis mulle meeldivad, olid automaatselt väga head. Minu lemmikkirjanikud? Veel paremad. No ega ma ka PÄRIS loll ei ole, ma saan ju aru, et sa lihtsalt poed mulle. Või et sul ei olegi oma arvamust, mis oleks veel kehvem variant. Selge see, et inimestele ei meeldi alati samad asjad, see on loomulik ja selle vastu pole mul midagi. Aga see, kui ma ei tea, mida inimene tegelikult mõtleb, sest ta ajab ilmselgelt mingit jura, tähendab ju, et temaga pole mõtet suhelda. Nõustumine ei ole siin viisakus, see on … Ma ei saa öelda, sest mul on selle jaoks ainult halvad sõnad. Inimestel peab olema mingi eneseuhkus ja väärikus, ainult kepi nimel lömitamine (sest mis see muud on, kui sa mind kaks nädalat tunned) ei peaks Inimese pärisosa olema. Siin mängib muidugi oma rolli ka see, et mul on endal üsna kuri huumor, seega olen ma harjunud ka teiste samalaadsete naljadega ja kui keegi kohtleb mind, nagu oleks ma portselanist, kipun ma teda automaatselt kohtlema, nagu ta oleks kohtlane, sest ma ei saa aru, mis nüüd toimub. No mõni teist on mind päris elus näinud, ma olen küll veidi vaiksem (vähemalt alguses), aga enda meelest ei jäta ma kohe KUIDAGI muljet, et ma vajaksin kaitset selle kurja maailma eest.

Njah, seda teksti vaadates tundub, et pealesurutud ahistava liigitussüsteemi kohaselt olen vist tõesti apelsin. Mis ma parata saan, elu on mu selliseks teinud. Vabandust, sündisin sellisena. Ma kipun ikka unustama, et ma tegelikult usun, et nature on olulisem kui nurture. Selle pärast ka mu hiljutine arvamus, et ühe rasedusaegse veiniklaasi pärast vinguvad eelkõige need, kes üritavad endale kinnitada, et teevad oma kehva geenivaliku hilisemate toitumis- ja kasvatusvalikutega heaks. Höhöhö.

Ahjaa, selle, miks naised ei tohiks Marilyn Monroed ja Madonnat ja teisi selliseid ülistada (see oli ka seal blogis jutuks), on Reginald D. Hunter suurepäraselt kokku võtnud:

te kogu aeg küsite, miks ma endast pilti ei pane

Võtke kohe mitu.

apdeit

Nii. Lugu on nüüd selline, et üks lõputöö on valmis, köidetud ja ära esitatud. Varsti tuleb kaitsmine ja saan diplomi. Kaks päeva olin enese üle uhke, siis otsustasin, et ma olen nõrk ja saamatu, kui teist ka valmis ei saa. Rabelesin suht tulutult nädal aega, siis olin juba peaaegu otsustanud, et loobun ja kaitsen kevadel – ja eile ütles läpakas üles, otsustades seda minu eest. Nii et sellega on nüüd nii. Eks üks lõputöö semestris on ka tegelikult päris hea. Ma ise väga ei pabla, sest see, mida mul reaalselt on VAJA praegu kaitsta, saab kaitstud, ja mul on nagunii muud asjad ka, mis mind maikuuni Tartus kinni hoiavad.  Päris mõnus oli end paariks päevaks lõdvaks lasta, te ei kujuta ettegi, KUI mõnus. Eile käisin näiteks üle mitme kuu kinos, “Nümfomaani” vaatamas. Väga äge oli, tahaks siia kohe “Don Joni” kõrvale vaadata, et näha, kuidas Hollywood sarnast teemat käsitleb. Enne vaatan ära, siis kirjutan mõlemast.

Aga lõdvaks laskmist ei kavatse ma kauaks teha, sest a) uus arvuti on vaja osta, b) ka teine lõputöö on vaja siiski valmis saada, sest rehab is for quitters ja c) muud plaanid vajavad ka ellu viimist. Nii et vaatame, kas suudan enamvähem produktiivset elustiili jätkata ja iga päev midagi tehtud saada. Võiks ju, asjade tegemine on täitsa äge. Nagu saavutused ja puha.

Muidu astusin Facebookis feministide gruppi. Täitsa pekkis, mõtlesin, et astun kohe teisipidi välja – täiesti uskumatu, kuidas eided suudavad ka täiesti tühjast kohast probleemi üles tõmmata. Bitches be crazy.

Trenni tuli korraga viis uut baleriini. Jah, päris baleriini, neli meest ja üks naine. Päris äge.

A te teate, kust ma uue läppari normaalse hinnaga saan v? Ma muidu olen Dellidega harjunud ja need on mulle armsaks saanud, aga võite muud ka soovitada. Minusuguse naise standardid on: ca 15 tolli, ilus ja jõuline. Päris tiiger ei pea olema, sõrmejäljelugejat ma ei vaja ja kõige uhkemaid uusi mänge ei mängi. Mäkki ei taha, ei saa seda endale lubada.