oodake, siit tuleb murranguline tekst

Aga enne. Vaatasin ise ka üllatusega, kui palju saasta ma viimase kahe kuu jooksul tootnud olen, ja kustutasin seda veidi vähemaks. Ja hakkasin muidugi kohe saama meile teemal “miks sa selle maha kustutasid, ma ometi lugesin seda igal õhtul enne magamaminekut”. Väga kahju muidugi, aga peate muid abivahendeid leidma, proovige pöialt imeda näiteks. Teate ju küll, et ma paljusid asju ei jäta siia püsivalt. Nii et kui teil tagantjärele huvi tekib, siis küsige mu stammkundede käest, võin kihla vedada, et neil on kõik põnevam salvestatud.

Teemasse. Tahaksin arutada seda, mis kurat toimub selles meie ühiskonna kromosoomiveaga seltskonna (tuntud ka kui meessugu) väikeses segmendis, mille liikmed näevad välja nagu vananevad lesbid. Olen viimase nädala jooksul saanud kaks kogemust rohkem, kui mul õnnelikuks eluks vaja oleks (null võib ka ilus number olla, päriselt), ja ma ei saa aru, kuidas võib inimene täiesti tõsiselt eeldada, et kui ta isegi ei tunne mind ja räägib mulle lambist täielikke perverssusi, hoian ma need kõik kenasti enda teada ja ei ütle ühelegi teisele inimesele, et “kuule, hoia temast parem eemale, kui sa ei viitsi kuulata, kui väga talle anaalseks meeldib”. Näiteks suhtlesin sel nädalal ühe teatava ümaravõitu kodanikuühiskonna aktivistiga, kes muuhulgas ütles mulle, et ta oskab väga toredaid alastipilte teha ja saatis mulle selle tõestuseks MU SÕBRANNA ALASTIPILDI. Arvata on, et ma lähen selle peale sõbrannalt küsima, et jumalauta, bitch. Standards, do you have them? Selles mõttes, et ma usun, et tegu on väga targa mehega, aga kogu sellest tarkusest pole väga palju kasu, kui absoluutselt iga rindadega isikut nähes tuleb suust ainult ilanire ja valimatut paska. Lisaks veel mingi soig teemal, kuidas mina saan kogu aeg kõigest valesti aru – no võib vabalt olla, ma ei väidagi vastupidist, aga sel juhul on ju ainult loogiline, et ma suhtlen kellegagi, kellest ma paremini aru saan.

Mul on kuri kahtlus, et selle teise tüübi saatsid mulle kraesse minu head sõbrad, kes mind väga armastavad ja kelle meelest on naljakas sajakilostele jumalakompleksiga meestele öelda, et ma RAUDSELT oleksin neist väga huvitatud. Tema igatahes tuli kohe jutuga, et ta vaatas mu pilte ja ma olen küll veidi paksuvõitu, aga no kui mul VÄGA hea iseloom on, siis no ehk võiks. Kes Perekooli on lugenud, võib heldimusega Yxikmeest meenutada, suht samasse auku – ideaalist jääb sul küll palju puudu, aga no ajutiseks suhteks olgu peale. Tema saatis mulle pildi iseendast aluspesus. Ma tatistasin suurest ehmatusest ekraanile ja oleks peaaegu tooli pealt maha kukkunud. Oleks ma halb inimene, ma paneksin selle siia üles, aga kuna mu süda on täpselt nii hell, nagu see on, jätan ma selle tegemata. Tema tegi minu köhahoo ajal juba plaane potentsiaalseks külaskäiguks, mis pidid toimuma eeldusel, et ma olen valmis magamistoas tegema seda, teist ja kolmandat (tema muidugi väljendas end väga detailselt, olen siiani tänulik, et pilti ei joonistanud). Kusjuures kogu selle aja ma mõtlesin, et äkki ta teeb mingit haiget nalja, aga siis avastasin, et ta Facebooki profiil on avalik ja ta on seal juba pikemat aega rääkinud, et õige naine ei kaalu üle 43 kilo ja et asjad on juba kord seatud nii, et naistel peab olema välimus ja meestel ajud, sest kahjuks naistel mõistust nagunii ei ole. Eks ma siis ütlesin talle viisakalt, et jääb ikka kohtumata, ma hindan nimelt ilu väga ja otsin endale pigem ühe ilusa lesbisõbranna. Ta nõustus, et see on hea mõte – sest ta on ometigi mõistlik mees.

Ja see pole veel kaugeltki kõik, kallid külalised. Üks sõber näiteks avaldas just imestust, miks meie ühine sõbranna ei olnud sugugi rahul sellega, et ta abivalmilt tema rinnahoidjapaela kohendas (tema tahtis ju ainult kena olla!) ja miks mina oma rinnapartii kohta käivat huumorit ei hinnanud. No tõesti, keegi ei keela pervert olla, aga kui pidevalt rõvetseda, on üsna loogiline, et inimesed räägivad sellest teistelegi. See jõuab muidugi ühel hetkel ringiga nende endini tagasi, sest bros before hoes kehtib ainult ühtepidi, sest ho on teatavasti ho ja temalt ei saagi oodata, et ta midagi muud oleks ja näiteks usaldust defineerida suudaks. Ja siis on pervod järsku ääretult solvunud, süüdistavad sind valetamises (millest oleks ilmselt kasu, kui nad ei oleks täpselt sama rõvedat juttu ajanud ka inimesele, kellele nad parajasti seda tiraadi peavad), blokivad su ära ja … Ja küsivad ühelt neist tüdrukutest, kellega nad paralleelselt rõvetsenud on, kas see tuleb siis ometigi külla või mitte. 😀 Aga draamat on ometigi vaja teha, et lõbusam oleks.

Lõpetame ühise mõtteharjutusega. Nagu ütleb Ray, usaldus on alati nõrkus. Kohati meeldiv või isegi kasulik nõrkus, aga ikkagi nõrkus. Seega tasub alati teada, kui palju sa seda omale lubada saad. See võib tunduda üllatav, aga sa tegelikult vastutad selle eest, mis sul suust välja tuleb. Selle eest, mis su sõrmede alt välja tuleb, vastutad sa veel rohkem, sest seda ei saa sa hiljem eitada. St saad muidugi eitada, aga keegi ei usu, eriti kui sa juba suurekaliibriline mölakas oled. Ja kuigi usaldus on väga tore asi, ei ole väga mõistlik seda investeerida võhivõõrastesse inimestesse, kelle ainus ühine nimetaja on see, et nad ajavad sul kõvaks. Ja ilmselt ka mitte lähedastesse inimestesse, kelle ühine nimetaja on see, et nad peavad normaalseks toimimiseks palju tablette võtma, aga siin olen ma valmis mõne erandi tegema. Seega, proovime nüüd kõik koos harjuda mõttega, et kui sa ei taha, et maailm peaks sind A-ks, B-ks või C-ks, on mõistlik mitte tegeleda avalikult A-le, B-le või C-le omaste tegevustega. Ja teadvustagem endile, et “iga päev paralleelselt kümne erineva inimesega, kellest suur osa üksteist tunnevad”, on samuti “avalikult”.

Noh, kas tunnete, et olete Tõelisele Valgustatusele ühe väikese sammukese lähemal?

Advertisements

No kuidas niimoodi rasvaprotsenti vähendatakse?

Reedel tegin ise trenni banaanileiba kaasa. Siis selgus, et Artjom oli publikatsiooni saanud ja selle puhul trenni hulgim šokolaadi toonud. Laupäeval oli meil klubi koosolek, nii et meie vaimne juht küpsetas sidrunikoogi (jah, daamid, selliste võimetega vallalised mehed on meil trennis). No ja täna ärkasin selle peale, et ema tõi kartulisalatit, liha + kooki.

Paari päeva eest jõejää veel kandis, pärast sellist menüüd ei julge hästi testida. :S

Only God Forgives (2013)

Tahtsin täna midagi head vaadata ja mõtlesin, et Ryan Gosling mind ometigi alt ei veaks. Aga vedas ja kuidas veel. “Ainult jumal andestab” oli esimesed 45 minutit sigaimelik ja aeglane ja seejärel lihtsalt sigaimelik. On üks poolhull poiss Julian (ehk siis meie Ryan), kes on USA-s oma isa ära tapnud ja seetõttu elab nüüd Bangkokis. Seal on tal tore pisike poksiklubi, mis varjab veel toredamat, kuigi mitte nii pisikest narkoäri. Tema elu teeb natuke keerulisemaks see, et tema vanemale vennale meeldib hirmsasti 14aastaseid panna. Eestlased kehitavad siinkohal õlgu ja küsivad, et mis siis – aga ta peksab ühe surnuks ka. Nii et nüüd on siis kättemaks ja kättemaksu kättemaks ja kättemaksu kättemaksu kättemaks jne.

Tegelikult omad momendid selles filmis olid. Mulle meeldis väga Ryani suhe (või “suhe”) Maiga. Näha oli, et midagi nad üksteisele juurde annavad, aga seda tehes suutsid nad nii emotsioonitud olla, kui vähegi võimalik. Üldse oli selline kivinägu seal paljudele omane, emotsioonide välja näitamine on ainult eitedele.

Lisaks oli kogu see film täis diipe sümbolistlikke asju. Just täna, kui ma tahtsin vaadata kerget meelelahutust ilusa peaosalisega, oli see kõik liiga tüütu ja ärritav. Nii et mina soovitaksin seda filmi pigem siis, kui poolteist tundi üle on.

Aga vägivalla esteetikat on seal küll, ei eita.

See igikestev häda

Mingi aeg tagasi oli meil Liisiga* vestlus teemal, kuidas püstitatud eesmärke saavutada. Tol hetkel ütlesin ma, et olen ammu loobunud motivatsiooni otsimisest, sest seda nagunii piisavalt määral ei ole ega tule, ma teen kõike distsipliini pealt. Ja nii oligi, tol hetkel oli see täiesti tõsi. Polnud mingi probleem kuus korda nädalas trenni teha ja töötada nagu hull, sest tähtajad olid ju ees ja oli vaja valmis saada.

Nii. Ja nüüd oleme me olukorras, kus üks asi on tehtud ja teise tähtaeg taas määramatusse (sest aprill/mai on ometigi täiesti määramatu) tulevikku edasi lükatud. Ja kogu mu enesedistsipliin on täiesti kadunud. Trenni suudan end veel vedada, aga näiteks Jilliani (mis on tõesti raske ka) tegin eile ikka nii laisalt, et oleks AbFab minu juures olnud, ta oleks mulle vist päriselt üle küüru andnud. Ja kooli jaoks lugemine. No tõesti, mul pole sellist tunnetki, et peaks raamatu kätte võtma. Olen nagu lapsuke, lapsepõlve süütud muretud mängud ja muu ei mahu pähegi. Sellest saan ma aru, et see oli see suur endorfiinidetulv, mis mind ree pealt maha lükkas, aga kuidas sinna tagasi saada, pole mul õrna aimugi. Sest ma üritan küll endale öelda, et Rents, võta nüüd end kokku, sul on vaja reaalselt midagi teha – aga ma ei võta end seda tehes tõsiselt. No ma ei tea, mida sellisega peale hakata, peksa tuleks anda, et parem saaks.

* see pole absoluutselt oluline hetkel, kes ta on, ignoge tundmatut sümbolit

“Nümfomaan” ja “Don Jon”

Ma tegin jaanuaris midagi, mida tavaliselt ei tee – käisin kinos. Lars von Trieri “Nümfomaani” vaatamas. Von Trier oli selle teema käsitlemiseks hea meetodi valinud. Film on üles ehitatud nümfomaani ja aseksuaalse juudi vanamehe vestlusele. St ta pole tegelikult vanamees (ja tõenäoliselt ka mitte aseksuaalne), aga ta käitub sedamoodi, nii et selline mõnus sünergia tekib. No näiteks üks räägib, mitu tõuget keegi talle tegi, ja teine kommenteerib, et vahi kui huvitav, need on Fibonacci numbrid ju. 😀 Igatahes annab selline lähenemine võimaluse vastavalt režissööri soovile tempot tõsta või langetada ning peategelase elu erinevaid aspekte analüüsida.

Eriti meeldis mulle aga filmi soundtrack. No tõesti sobis sinna nagu valatult. Karel ei nõustunud minuga, aga mida temaga ka teab. Minu meelest sobis Rammstein sinna ideaalselt. No ja mis siis veel? Seda ma ei pea vist ütlema, et näitlejad olid head ja kino oli hea, sest kõik teavad, kuidas von Trier detailidele rõhku paneb. Läbiraputav film oli, siin ei ole lihtsalt mitte midagi muud öelda.

Ahjaa, kirsiks koogil on Shia LaBeouf, kes filmis ilueedit ja peategelase Tõelist Armastust mängib. Sobib väga hästi sinna.

Don Jon” oli sellega võrreldes täielik pettumus. Selles mõttes, et see polnud halb film, Hollywoodi kohta, aga neid kahte poleks tegelikult tohtinud järjest vaadata, kuigi temaatika on sama, sest lõpuks võrdled ikka perset Kuuga ja ka kvaliteetperse on siiski perse. Minu põhiline emotsioon oli igatahes see, et Joseph Gordon-Levitt on väga hea näitleja, aga ta võiks kas oma vigadest õppida või näitlemise juurde jääda, sest režissööritöö talle siin väga ei istunud. Põhimõtteliselt näidati meile õppefilmi sellest, kuidas välimus pole siin ilmas kõige tähtsam ja pinnapealsus ei saa olla õnne aluseks – ja seda kõike näidati eeldusega, et kujuteldava vaataja ajutegevus on võrreldav šimpansi omaga. Ilus oli ta muidugi küll ja seksi näidati ka palju, nii et oli motivatsiooni lõpuni vaadata. See-eest oli see lõpp eriti pettumustvalmistav, no ei olnud diip, Joosep, ei olnud. Ainus karakter, kes mulle tegelikult selles filmis muljet avaldas, oli Joni õde, keda näidati täpselt nii vähe, et ta ei jõudnud veel pettumust valmistada.  Aga kuna Joseph on tegelikult siiski veel üsna noor ja see oli tema esimene film, võib selle keskpärasuse ehk andeks anda. Või ma ei tea kah, palju ilusa näolapi eest andeks antakse?

Nädala tsitaat

Tuleb heteroseksuaalselt mehest:”Kui ma valiksin oma kaaslast selle järgi, milliseid raamatuid ta loeb, peaksin ma Kunnust sebima.”

Ma PEAN jagama

LensCulture kuulutas välja eelmise aasta parimad pildid (kõik on head, tehke see lisaklikk ja vaadake). Portfooliote kategoorias sai teise koha hiinlanna Yijun Liao, kes elab USA-s, deidib endast viis aastat noorema jaapanlasega ja armastab fotodel soorollidega eksperimenteerida. Mulle meeldis terve see seeria nii kohutavalt, et isegi poisi valge kõhetu keha tundub huvitav. Nii et vaadake ka, siit.

  • Kategooriad