sport

teil on vahel õigus ka (trennipostitus)

Ma arvan, et ma ei jaksanud vahepeal juba selle pärast midagi teha, et stressi oli muu tööga seoses nii palju, aga igatahes oli mul vahepeal neli täiesti trenni- ja seega ka venitamisvaba päeva. Pärast seda avastasin üllatusega, et ma mitte ainult niisama ei veni paremini, vaid ka selle lootoseasendi saaks kätte, kui keegi aitaks veits mind väänata. Ja see ei olnud mitte nii, et “oi, ma paindun tiba paremini”, vaid puusade osas oli see muutus ikka metsik. Lihtsalt jalad käisid hoopis teisiti kuidagi. Sellist asja poleks küll osanud oodata.

Muus osas nagu polnud erinevust, ainult jooksmas oli juba pärast sellist pausi kuidagi väga raske uuesti käima hakata – ja väsisin kiiresti ära sellest. Aga seda ei saa ka otseselt trenniga seostada, sest see võis tõesti olla seotud ka sellega, et ma sain vahepeal väga vähe magada (nädal aega oli 5-6 tundi norm). Tänasest plaanin vahelduseks (kuu aja jooksul) tavapärasest tiba rohkem trenni teha – kuu aja jooksul selle pärast, et vanemad kinkisid mulle sünnipäevaks joogatrenni, kuhu ma tahan täiega minna, aga ma tahaksin sinna minna siis, kui need inimesed, kes hullu hurraaga jaanuaris trenni jooksid, kadunud on. Seega tundub veebruar tolle alustamiseks sobivam ja nii kaua teen ma ühte neljanädalast üldfüüsilist trenni. Iga nädal on natuke raskem kui eelmine. Mulle meeldivad sihukesed asjad, sest keha on teatavasti selline loom, kes kipub ühesuguste harjutustega kiiresti ära harjuma, selle pärast on hea mõne aja tagant erinevaid asju teha.

Pluss veel see, et nüüd olen ma kaks päeva puhanud ja tunnen kohe, et mul on jälle energiat selleks, et inimeseks hakata. Mis sellest, et ma praegu istun ja mõtlen, kas mul on väsinud tunne, sest ma käisin eile üle hulga aja ronimas, või olen ma lihtsalt uimane ja peaksin siiski jooksma minema, et üles ärgata. St otsustasin juba, et tuleb ikka joosta, aga ootan natuke, et jogurt seediks.

Trenniga seostub see sõpruse teema ka, millest ma eraldi rääkida tahtsin. On mul üks sõber. Sõber ja trennikaaslane. Ja suisa väga hea sõber. Ma saan temaga väga hästi läbi, me käime koos mitte ainult ronimas, vaid ka jooksmas ja ujumas ja, mis seal salata, vahel saab baariski käidud. Ja kuna mina temaga igapäevaselt suhtlen, tean ma, et mis siis, et ta on lollakas, häbematu, üliaktiivne, ülienergiline, pealetükkiv ja naudib teiste inimeste punastama ajamist, on ta tegelikult väga tore ja tark poiss, kes saab ülikoolis näiteks ainult A-sid, sest kui on vaja õppida, siis ta lihtsalt istub maha ja õpibki. Ja ei ole ainult koolitarkus, vaid ta on väga hästi kursis igasuguste asjadega, ütleme nii, et ühiskondlikul ja kultuurilisel tasandil väga informeeritud. AGA. Sellest kõigest pole sugugi kasu, kui me lähme koos trenni ja ta ajab seal kõva häälega mingit nikujuttu või valetab, et ma olin eelmisel päeval täiesti kastis – ainult selleks, et mind närvi ajada, kui ma parajasti seinal olen ja teda lüüa ei saa. Või läheb suvalise trennikaaslase juurde ja ütleb, et Reena palus küsida, kas ta on vallaline, sest on temast väga huvitatud. Mul on vaikselt mark trennis käia juba, päriselt. Rääkimata sellest, et ma tahaksin vahelduseks rahulikult trennile keskenduda. Julgen arvata, et nii mõnigi teine ka. Keegi ei taha ju pidevalt mingit mölinat kuulata. Nii et kui talle nüüd nädalase välisreisi jooksul mõistust persest pähe ei peksta, oleks mulle vist uut partnerit vaja, sest mul on juba kopp ees. Eelduseks on hea huumorimeel ja see, et sa ei kaaluks üle 85 kg. Ja see, et sa ei margistaks mind trennis. Jään pakkumisi ootama.

anna kannatust

Ütle, kes on su sõbrad

Ehk päeva tsitaat:”Aga selle üle, et juba esimesel korral kulus mul autosse sissemurdmiseks alla viie minuti, olen ma küll uhke.”

Ja ega mu teised sõbrad korralikumad ei ole. Mina üksi olen nagu lilleke, aga kui sõbrad on nagu kuradima lõukoerad, ei usu seda ju keegi. Oodake, ma teen kohe sel teemal uue postituse, see teema väärib arendamist.