sport

Ma vaatan oma ema nüüdsest hoopis teise pilguga

Ma olen terve elu suhtunud aeroobikasse kahetiste tunnetega. Esiteks olen ma valmis ausalt tunnistama, et mina ei saaks aeroobika grupitreeningus osaleda (ja oi kuidas ma koolis selliseid harjutusi vihkasin, tüdrukuid ikka sunniti neid tegema), sest mul on kehv koordinatsioon ja veel kehvem rütmitaju (+ ei mingit muusikalist kuulmist). See tähendab seda, et kui hakatakse mingit uut harjutust tegema, siis ma ei üritagi seda kohe kaasa teha (ja ma olen näinud kõrvalt, et osad teevad – ja vähemalt tundub, et ilma mingite probleemideta, nagu see oleks kõige loomulikum asi siin ilmas), vaid enne jõllitan kümme sekundit ja üritan aru saada, et kuidas see käsi käib ja see jalg ja kas need on nüüd vastupidi või samapidi ja … Siis hakkan ma vaikselt omaenese jalgade otsa koperdades seda tegema ja siis … Siis tundub mulle, et oh, ma sain aru! Aga ma ei saa selles kunagi päris kindel olla, sest samal ajal alustab treener uue harjutusega, mida kõik teised täieliku iseenesestmõisetavusega kohe kaasa teevad. Nii et selle pärast pole ma isegi heviaeroobikas käinud, kuigi sõbrannad ikka vahel kutsuvad.

Samas tundub see teiseks ikka maru igav asi. Selles mõttes, et jooksed ja jooksed ühe koha peal, aga kuskile ei jõua. Samaväärne nendega, kes käivad jõusaalis ratast väntamas või jooksmas, kui võiks seda ometigi vabas õhus teha. Ja ainus tulemus on see, et saad öelda, et noh, ma oskan nüüd ühelt jalalt teisele hüpata vms. Et ei anna nagu reaalseid oskusi.

Igatahes. Nagu ma ütlesin, hakkasin ma proovima uut treeningprogrammi. Selleks on siis Jillian Michaelsi Ripped in 30. Ta on see pildil olev tädi ja kuulus eelkõige seetõttu, et on USA kaalukaotussaadetes treener olnud ja oma sõjaväelasliku suhtumisega end rahva südamesse maadelnud. Trenni esimest nädalat saab näha siit ja minu arvates see normaalses vormis inimest päris maha ei tapa, aga võtab ikka võhmale küll. Vaja on selle jaoks ainult kahte hantlit (võiksid olla ca kahekilosed), aga no kui ikka mitte midagi võtta ei ole (nagu mul praegu, sest mu väikevend ei too mulle ju neid hantleid), peavad veepudelid asja ära ajama. Kuna mina teen seda paralleelselt teise trenniga ja käin lisaks jooksmas ka (sest aeroobset trenni peab ometigi ka tegema), on mu treeningplaan hetkel üsna tihe, aga laupäevad on päris vabad ja pühapäeviti on ainult ronimine. Nii et võtan Jillianist kaks vaba päeva nädalas.

Hetkel olen seega esimese nädala ära teinud (jee, varahommikused trennid!), nii et igati sobilik aeg väikeseks tagasisideks. Süsteem on lihtne – 3 minutit üldfüüsilist, 2 cardiot, 1 kõhulihaseid ja uus raund uute harjutustega. Tulemuseks see, et esimesel päeval ei tundunud nagu üldse väga raske, sest ma sain piisavalt puhkepause, sest iga uue asja alguses pidin 15 sekundit vahtima, mida seal tehakse. Ja ikka avastasin täna hommikul, et ühte harjutust olen nädal otsa vale jalaga teinud. Aga pärast teisipäevast trenni olid reie- ja tuharalihased ikka reaalselt valusad. My ass was on fire! Kolmapäeval ja neljapäeval oli end ikka üsna raske tööle sundida – ja see on esimene nädal. Täna oli juba täitsa normaalne, aga asi võis olla ka selles, et mind tiivustas teadmine, et kohe tuleb kaks trennivaba päeva. On, mille nimel elada. 😀

Järeldus – mina olen rahul. Üldfüüsilist parandab igatahes, kõhulihastele on ka kasulik. Ja tõesti, mu ema on ikka päris karm, et igapäevaselt aeroobikat teeb. Nii et uhke värk.