antropoloogia

Naistest ja suhetest (jube üldistamine)

Lagleke kirjutas oma blogis sellest, kuidas mehed naisi valivad ja kas eelistatud on kartulid või apelsinid. Teate küll, milline ma olen – olen valmis kohe tunnistama, et ma ei ole seda sarja näinud ja ei kavatsegi vaadata, aga sõna tahaks ikka hirmsasti võtta. Ja suisa nii pikalt, et kommentaari ei mahtunud ära. Esiteks, postitus oli taandatud sellele, kumb naisetüüp siis parem on. Mitte parem universaalsel skaalal, vaid antud hetkel on “parem” defineeritud kui “pikaajaliste suhete loomise perspektiivis edukam” – kuigi kui võtta postituses väljatoodud definitsioon, siis selle põhjal võiks arvata, et “võimalikult pikaajaline ja stabiilne suhe iga hinna eest” ei lähe nagunii “apelsinide” edunägemusega kokku. Lagle (televisioonist parafraseeritud) definitsioon apelsinidele ja kartulitele oli siis selline:

Sealne naiste definitsioon oli selline, et “kartulid” on need naised, kes on truud, andestavad, leplikud, armastavad ja lihtsad. Kuid “apelsinid” on täis elumahla, värskust ja põnevust, nipsakust ning meie kliimas ikkagi eksootilised viljad.

Teiseks, ma ei usu, et inimesi saab sellel tasandil jagada. St saab küll jagada sellel tasandil, kes on lihtsakoelisemad ja kes sügavamad või kes on leplikumad ja kes kärsitumad, aga leplikum ei pruugi sugugi lihtsakoelisem olla. Ja sellel üldisel truuduse, andestamise, leplikuse jms skaalal tundub mulle, et jutt ei käi mitte erinevatest inimestest, vaid ühe inimese erinevatest etappidest. Pea keegi ei ole ju kohe alguses armastusest tulvil ja leplik, see tuleb siiski välja teenida. Nendega, kes minu arvates seda väärt pole, pole ma muidugi kannatlik, sest mis me ikka aega raiskame. Vastupidi muidugi ka, kui mees algusest peale sinuga pidevalt ülbitseb, siis ta tõenäoliselt tahaks kedagi paremat (mida iganes see kellegi jaoks tähendada võiks), aga on hetkel sinuga, sest püsikepp on püsikepp ja talvel on ikka öösiti jahe ka ja no vahepeal pesed sa pesu ära, kui sa kartul juhtud olema. Iseasi muidugi, kas see vinguv kaaslane seda ise teadvustab, sest inimesed on üldiselt üsna lihtsakoelised loomad.

Kolmandaks ma tegelikult ei nõustu Laglekese definitsiooniga. Mulle on mujalt jäänud mulje, et selle liigituse all mõeldakse pigem seda, et kartulid on tagasihoidlikumad ja järeleandlikumad ning apelsinid iseteadvamad ja sotsiaalsemad. Aga taas kord, see ei ütle siiski midagi selle kohta, kas inimene on truu ja hooliv või mitte. Ma pole näiteks kunagi aru saanud loogikast, et kui naine annab ühele mehele kiiresti kätte, annab ta seda ilmselt ka teistele. St ma saan sellest aru, kui ta esimesel kohtingul sulle juba enne söömahakkamist käe põlvele libistab, see on teine asi. Aga üldises plaanis saab ju kindlalt järeldada ainult seda, et naine teab, mida ta tahab. Ma käin poes ka nii, et kui ma näen neid ÕIGEID kingi, siis ma tean seda KOHE – aga tavaliselt ei osta ma ühtki paari, sest neid õigeid on teatavasti üsna vähe. Aga kui need õiged on ka veidi ebamugavad, siis ikka mõtled küll, et kas oled ehk valmis isiklikus mugavuses siiski pisut järeleandmisi tegema, sest need on lihtsalt NII ÕIGED. Ja kui need õiged ka sobivad, siis poleks teisi kingi maailmas nagu olemaski, läheb kohe meelest ära, et mõne kleidiga sobiksid need punased ehk siiski paremini. Kas te mõistate, mida ma öelda tahan?

Neljandaks tundub mulle, et tegelikult on tavaliselt naised need, kes valivad. St mehed võtavad seda, mida parajasti pakutakse, naised valivad kõike kauem ja põhjalikumalt. St mehed võtavad parajasti saadaolevast parima, naiste puhul kohtab hulga rohkem suhtumist, et pigem olen paljajalu kui kehvade kingadega. Terve see lõik on muidugi üks suur üldistamine, eks me kõik hälbime mingis osas sellest kujuteldavast keskmisest. Aga võtame kasvõi seal blogis ühe kommenteerija toodud näite, et võrrelge, kuidas mehed ja naised toidupoes käivad – minu ema veedab ka poes pool tundi, samas kui isal läheb viis minutit. Aga siin ei tohi muidugi ära unustada, et pikem valikuprotsess ei tähenda teadlikku valikut. Tihti lihtsalt mõeldakse kauem enne, kui harjumusele järele antakse. Minu ema ostab ikka Lastevorsti ja mina ostsin ikka Delli, erinevus on ainult selles, et tema mõtleb kauem, mina otsustan tavaliselt kiiresti. Kuigi tegelikult ma usun, et vahepeal tuleb teadlikult mugavustsoonist välja astuda, sest just siis juhtuvad need kõige toredamad ja maailma muutvad asjad. Päriselt. Pealegi, kui sul on alati mugav, võid sa sama hästi surnud olla, vahepeal tuleb iseend üle piiri ajada.

Viies ei seostu mitte kuidagi naisetüüpidega, vaid soostereotüüpidega, millega ma viimasel ajal ikka kokku olen puutunud. Vallalised naised kuulevad igasugu huvitavaid asju (minu lemmik on jätkuvalt “Meestel on raskem koristada, sest NEILE see eriti ei meeldi”). Üks neist, mida mulle on paar korda ohates öeldud, on see, et “naised tahavad ainult selliseid mehi, kes käituvad nendega nagu mölakad” või “naistele ei meeldigi viisakad mehed” või midagi muud samas stiilis. Viitena siis sellele, et kui keegi pärast kolme kuud minu eemalt piilumist end mulle hästi aeglaselt külje alla ajab ja hakkab rääkima, et võib-olla, eeldusel muidugi, et mulle sobib (aga no kui ei sobi, siis ta täiega saab aru), võiks kunagi äkki kuskile minna või midagi teha, siis ma ei lange selle peale suurest õnnest põlvili. Saage aru, mehed, kui te nüüd oma ligiajamisstiili ära tundsite, siis asi ei ole selles, et te liiga viisakas oleksite. Viisakus on see, kui inimene on minu suhtes abivalmis ja tähelepanelik. See on elementaarne. Asi on selles, et te olete ebakindlad – ja pea ühelegi naisele ei meeldi ebakindlad mehed, veel vähem naistele, kes ise on üsna vastupidise iseloomuga. Mulle tundub selline ebakindlus vahel isegi esimese hooga nunnu, olen isegi sellistele pisut aega pühendanud. Aga kui ma olen kolm korda kuulnud seda, et “ma ei tea, mis filmi vaadata, vali sina”, tuleb meelde, et ma võiksin hoopis midagi lõbusamat teha, juukseid pesta näiteks.

Mitte kellelegi ei meeldi mökud, ei meestele ega naistele. Okei, väga spetsiifilistele meestele-naistele ilmselt meeldivad, mulle on jäänud mulje, et Loho ja mõned mehed veel tahaksid naist, kes neile kutsikapilguga alt üles vaataks, aga üldiselt ei ole see tänapäeval enam väga moekas. Ja enesekindel mees/naine ei tähenda sugugi automaatselt mölakat, need on täiesti erinevad asjad. Näiteks George Clooney kuvand on äärmiselt viisakas ja galantne ja enesekindel, ilma, et ta oleks mölakas. Mõni on küll nii enesekindel, et see on juba otsapidi mölaklus, aga mina ütlen ausalt, et minu puhul viib selline hubris ainult selleni, et ma naeratan sulle iga kord väga sõbralikult, teen igat nalja rõõmuga kaasa, aga kaugemale see küll ei lähe. Või noh, lubadusi ma teha ei saa, aga sel juhul võtab see igatahes tunduvalt rohkem aega kui normaalse käitumise puhul, sest selleks peaksin ma esmalt nägema, et tegelikult on selle mölakluse all normaalne inimene peidus. Enamasti ei ole, enamasti varjab mölaklus mölakat. Ja nii nagu ei tohiks kätte anda inimestele, kellel pole kodus ei raamatuid ega lugerit, ei tohiks kätte anda ka mölakatele, sest eugeenika. Mõelge selle peale, naised.

Aga kunagi sügisel käisin ma paar korda väljas tüübiga, kes oli nõus ABSOLUUTSELT kõigega, mis ma ütlesin. Kõik filmid, mis mulle meeldivad, olid automaatselt väga head. Minu lemmikkirjanikud? Veel paremad. No ega ma ka PÄRIS loll ei ole, ma saan ju aru, et sa lihtsalt poed mulle. Või et sul ei olegi oma arvamust, mis oleks veel kehvem variant. Selge see, et inimestele ei meeldi alati samad asjad, see on loomulik ja selle vastu pole mul midagi. Aga see, kui ma ei tea, mida inimene tegelikult mõtleb, sest ta ajab ilmselgelt mingit jura, tähendab ju, et temaga pole mõtet suhelda. Nõustumine ei ole siin viisakus, see on … Ma ei saa öelda, sest mul on selle jaoks ainult halvad sõnad. Inimestel peab olema mingi eneseuhkus ja väärikus, ainult kepi nimel lömitamine (sest mis see muud on, kui sa mind kaks nädalat tunned) ei peaks Inimese pärisosa olema. Siin mängib muidugi oma rolli ka see, et mul on endal üsna kuri huumor, seega olen ma harjunud ka teiste samalaadsete naljadega ja kui keegi kohtleb mind, nagu oleks ma portselanist, kipun ma teda automaatselt kohtlema, nagu ta oleks kohtlane, sest ma ei saa aru, mis nüüd toimub. No mõni teist on mind päris elus näinud, ma olen küll veidi vaiksem (vähemalt alguses), aga enda meelest ei jäta ma kohe KUIDAGI muljet, et ma vajaksin kaitset selle kurja maailma eest.

Njah, seda teksti vaadates tundub, et pealesurutud ahistava liigitussüsteemi kohaselt olen vist tõesti apelsin. Mis ma parata saan, elu on mu selliseks teinud. Vabandust, sündisin sellisena. Ma kipun ikka unustama, et ma tegelikult usun, et nature on olulisem kui nurture. Selle pärast ka mu hiljutine arvamus, et ühe rasedusaegse veiniklaasi pärast vinguvad eelkõige need, kes üritavad endale kinnitada, et teevad oma kehva geenivaliku hilisemate toitumis- ja kasvatusvalikutega heaks. Höhöhö.

Ahjaa, selle, miks naised ei tohiks Marilyn Monroed ja Madonnat ja teisi selliseid ülistada (see oli ka seal blogis jutuks), on Reginald D. Hunter suurepäraselt kokku võtnud: