anna kannatust

See igikestev häda

Mingi aeg tagasi oli meil Liisiga* vestlus teemal, kuidas püstitatud eesmärke saavutada. Tol hetkel ütlesin ma, et olen ammu loobunud motivatsiooni otsimisest, sest seda nagunii piisavalt määral ei ole ega tule, ma teen kõike distsipliini pealt. Ja nii oligi, tol hetkel oli see täiesti tõsi. Polnud mingi probleem kuus korda nädalas trenni teha ja töötada nagu hull, sest tähtajad olid ju ees ja oli vaja valmis saada.

Nii. Ja nüüd oleme me olukorras, kus üks asi on tehtud ja teise tähtaeg taas määramatusse (sest aprill/mai on ometigi täiesti määramatu) tulevikku edasi lükatud. Ja kogu mu enesedistsipliin on täiesti kadunud. Trenni suudan end veel vedada, aga näiteks Jilliani (mis on tõesti raske ka) tegin eile ikka nii laisalt, et oleks AbFab minu juures olnud, ta oleks mulle vist päriselt üle küüru andnud. Ja kooli jaoks lugemine. No tõesti, mul pole sellist tunnetki, et peaks raamatu kätte võtma. Olen nagu lapsuke, lapsepõlve süütud muretud mängud ja muu ei mahu pähegi. Sellest saan ma aru, et see oli see suur endorfiinidetulv, mis mind ree pealt maha lükkas, aga kuidas sinna tagasi saada, pole mul õrna aimugi. Sest ma üritan küll endale öelda, et Rents, võta nüüd end kokku, sul on vaja reaalselt midagi teha – aga ma ei võta end seda tehes tõsiselt. No ma ei tea, mida sellisega peale hakata, peksa tuleks anda, et parem saaks.

* see pole absoluutselt oluline hetkel, kes ta on, ignoge tundmatut sümbolit

movies

“Nümfomaan” ja “Don Jon”

Ma tegin jaanuaris midagi, mida tavaliselt ei tee – käisin kinos. Lars von Trieri “Nümfomaani” vaatamas. Von Trier oli selle teema käsitlemiseks hea meetodi valinud. Film on üles ehitatud nümfomaani ja aseksuaalse juudi vanamehe vestlusele. St ta pole tegelikult vanamees (ja tõenäoliselt ka mitte aseksuaalne), aga ta käitub sedamoodi, nii et selline mõnus sünergia tekib. No näiteks üks räägib, mitu tõuget keegi talle tegi, ja teine kommenteerib, et vahi kui huvitav, need on Fibonacci numbrid ju. 😀 Igatahes annab selline lähenemine võimaluse vastavalt režissööri soovile tempot tõsta või langetada ning peategelase elu erinevaid aspekte analüüsida.

Eriti meeldis mulle aga filmi soundtrack. No tõesti sobis sinna nagu valatult. Karel ei nõustunud minuga, aga mida temaga ka teab. Minu meelest sobis Rammstein sinna ideaalselt. No ja mis siis veel? Seda ma ei pea vist ütlema, et näitlejad olid head ja kino oli hea, sest kõik teavad, kuidas von Trier detailidele rõhku paneb. Läbiraputav film oli, siin ei ole lihtsalt mitte midagi muud öelda.

Ahjaa, kirsiks koogil on Shia LaBeouf, kes filmis ilueedit ja peategelase Tõelist Armastust mängib. Sobib väga hästi sinna.

Don Jon” oli sellega võrreldes täielik pettumus. Selles mõttes, et see polnud halb film, Hollywoodi kohta, aga neid kahte poleks tegelikult tohtinud järjest vaadata, kuigi temaatika on sama, sest lõpuks võrdled ikka perset Kuuga ja ka kvaliteetperse on siiski perse. Minu põhiline emotsioon oli igatahes see, et Joseph Gordon-Levitt on väga hea näitleja, aga ta võiks kas oma vigadest õppida või näitlemise juurde jääda, sest režissööritöö talle siin väga ei istunud. Põhimõtteliselt näidati meile õppefilmi sellest, kuidas välimus pole siin ilmas kõige tähtsam ja pinnapealsus ei saa olla õnne aluseks – ja seda kõike näidati eeldusega, et kujuteldava vaataja ajutegevus on võrreldav šimpansi omaga. Ilus oli ta muidugi küll ja seksi näidati ka palju, nii et oli motivatsiooni lõpuni vaadata. See-eest oli see lõpp eriti pettumustvalmistav, no ei olnud diip, Joosep, ei olnud. Ainus karakter, kes mulle tegelikult selles filmis muljet avaldas, oli Joni õde, keda näidati täpselt nii vähe, et ta ei jõudnud veel pettumust valmistada.  Aga kuna Joseph on tegelikult siiski veel üsna noor ja see oli tema esimene film, võib selle keskpärasuse ehk andeks anda. Või ma ei tea kah, palju ilusa näolapi eest andeks antakse?