“Nümfomaan” ja “Don Jon”

Ma tegin jaanuaris midagi, mida tavaliselt ei tee – käisin kinos. Lars von Trieri “Nümfomaani” vaatamas. Von Trier oli selle teema käsitlemiseks hea meetodi valinud. Film on üles ehitatud nümfomaani ja aseksuaalse juudi vanamehe vestlusele. St ta pole tegelikult vanamees (ja tõenäoliselt ka mitte aseksuaalne), aga ta käitub sedamoodi, nii et selline mõnus sünergia tekib. No näiteks üks räägib, mitu tõuget keegi talle tegi, ja teine kommenteerib, et vahi kui huvitav, need on Fibonacci numbrid ju.😀 Igatahes annab selline lähenemine võimaluse vastavalt režissööri soovile tempot tõsta või langetada ning peategelase elu erinevaid aspekte analüüsida.

Eriti meeldis mulle aga filmi soundtrack. No tõesti sobis sinna nagu valatult. Karel ei nõustunud minuga, aga mida temaga ka teab. Minu meelest sobis Rammstein sinna ideaalselt. No ja mis siis veel? Seda ma ei pea vist ütlema, et näitlejad olid head ja kino oli hea, sest kõik teavad, kuidas von Trier detailidele rõhku paneb. Läbiraputav film oli, siin ei ole lihtsalt mitte midagi muud öelda.

Ahjaa, kirsiks koogil on Shia LaBeouf, kes filmis ilueedit ja peategelase Tõelist Armastust mängib. Sobib väga hästi sinna.

Don Jon” oli sellega võrreldes täielik pettumus. Selles mõttes, et see polnud halb film, Hollywoodi kohta, aga neid kahte poleks tegelikult tohtinud järjest vaadata, kuigi temaatika on sama, sest lõpuks võrdled ikka perset Kuuga ja ka kvaliteetperse on siiski perse. Minu põhiline emotsioon oli igatahes see, et Joseph Gordon-Levitt on väga hea näitleja, aga ta võiks kas oma vigadest õppida või näitlemise juurde jääda, sest režissööritöö talle siin väga ei istunud. Põhimõtteliselt näidati meile õppefilmi sellest, kuidas välimus pole siin ilmas kõige tähtsam ja pinnapealsus ei saa olla õnne aluseks – ja seda kõike näidati eeldusega, et kujuteldava vaataja ajutegevus on võrreldav šimpansi omaga. Ilus oli ta muidugi küll ja seksi näidati ka palju, nii et oli motivatsiooni lõpuni vaadata. See-eest oli see lõpp eriti pettumustvalmistav, no ei olnud diip, Joosep, ei olnud. Ainus karakter, kes mulle tegelikult selles filmis muljet avaldas, oli Joni õde, keda näidati täpselt nii vähe, et ta ei jõudnud veel pettumust valmistada.  Aga kuna Joseph on tegelikult siiski veel üsna noor ja see oli tema esimene film, võib selle keskpärasuse ehk andeks anda. Või ma ei tea kah, palju ilusa näolapi eest andeks antakse?

3 kommentaari

  1. Kallis Reena, nagu sa tead, pole küsimus enamasti mitte meeldimises, vaid selles, et ma pole rahul. Näiteks Bachi osas ma ju tegelikult ei esindanud konkreetselt iseenda seisukohta, vaid prognoosisin mõningaid vaateid von Trieri vastavale käigule. Saksalikku arusaama suurusest on Lars oma stilistilise võttena olulisel määral kasutanud ju varemgi: kogu Canne’is aset leidnud natsiskandaal rullus lahti küsimusest, mis puudutas “Melanhooliat” ja Wagnerit. Tasub vaid meenutada Wilde’i sõnu: “I like Wagner’s music better than anybody’s. It is so loud that one can talk the whole time without other people hearing what one says.” Juhuslikku siin muidugi midagi pole.Stseeni pisut rusutud ja möördunud värvigammaga Rammstein muidugi sobitus. Lihtsalt kõige muu osas peale eelpool mainitud kahe aspekti, tundus valik pisut lihtsama vastupanu teed minek.

    Olgu või seepärast, et von Trier teeb vähemalt kolmes kohas potentsiaalseid vihjeid Maynard James Keenani esteetikale ning see paneb küsima, et kas ei oleks võinud ses osas siis ka teatavat lõpuniminekut üles näidata: 1) võrdle A perfect circle’i logo ja “Nümfomaani” vulvalike sulgudega. Rääkimata sellest, et terve nende teine album “Thirteenth Step” tegeleb sõltuvuse kui sellisega ning pealkiri on sama tsükliline kui Larsi filmid. Plaadilt pärit loo “The Outsider” kasutamist võinuks üldjoontes kaaluda küll 2) Siit edasi Tooli kolmanda albumi nimilugu on kogu pundi üks kuulsamaid, sest selle sõnad on seotud Fibonacci numbritega 3) või võta Keenani kolmanda projekti ehk Puscifer’i debüütalbum “V is for vagina” ning kõrvuta selle kolmandat lugu “Vagina mine” religioosse parafraasiga “mea maxima vulva”

    • Tooli album ja lugu, mida silmas pean, kannab mõistagi nime “Lateralus”. Mõte jooksis trükkimiskiirusest ette vast😉

  2. aspergerlik kommentaar: Fibonacci *arvud*.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid