anna kannatust

oodake, siit tuleb murranguline tekst

Aga enne. Vaatasin ise ka üllatusega, kui palju saasta ma viimase kahe kuu jooksul tootnud olen, ja kustutasin seda veidi vähemaks. Ja hakkasin muidugi kohe saama meile teemal “miks sa selle maha kustutasid, ma ometi lugesin seda igal õhtul enne magamaminekut”. Väga kahju muidugi, aga peate muid abivahendeid leidma, proovige pöialt imeda näiteks. Teate ju küll, et ma paljusid asju ei jäta siia püsivalt. Nii et kui teil tagantjärele huvi tekib, siis küsige mu stammkundede käest, võin kihla vedada, et neil on kõik põnevam salvestatud.

Teemasse. Tahaksin arutada seda, mis kurat toimub selles meie ühiskonna kromosoomiveaga seltskonna (tuntud ka kui meessugu) väikeses segmendis, mille liikmed näevad välja nagu vananevad lesbid. Olen viimase nädala jooksul saanud kaks kogemust rohkem, kui mul õnnelikuks eluks vaja oleks (null võib ka ilus number olla, päriselt), ja ma ei saa aru, kuidas võib inimene täiesti tõsiselt eeldada, et kui ta isegi ei tunne mind ja räägib mulle lambist täielikke perverssusi, hoian ma need kõik kenasti enda teada ja ei ütle ühelegi teisele inimesele, et “kuule, hoia temast parem eemale, kui sa ei viitsi kuulata, kui väga talle anaalseks meeldib”. Näiteks suhtlesin sel nädalal ühe teatava ümaravõitu kodanikuühiskonna aktivistiga, kes muuhulgas ütles mulle, et ta oskab väga toredaid alastipilte teha ja saatis mulle selle tõestuseks MU SÕBRANNA ALASTIPILDI. Arvata on, et ma lähen selle peale sõbrannalt küsima, et jumalauta, bitch. Standards, do you have them? Selles mõttes, et ma usun, et tegu on väga targa mehega, aga kogu sellest tarkusest pole väga palju kasu, kui absoluutselt iga rindadega isikut nähes tuleb suust ainult ilanire ja valimatut paska. Lisaks veel mingi soig teemal, kuidas mina saan kogu aeg kõigest valesti aru – no võib vabalt olla, ma ei väidagi vastupidist, aga sel juhul on ju ainult loogiline, et ma suhtlen kellegagi, kellest ma paremini aru saan.

Mul on kuri kahtlus, et selle teise tüübi saatsid mulle kraesse minu head sõbrad, kes mind väga armastavad ja kelle meelest on naljakas sajakilostele jumalakompleksiga meestele öelda, et ma RAUDSELT oleksin neist väga huvitatud. Tema igatahes tuli kohe jutuga, et ta vaatas mu pilte ja ma olen küll veidi paksuvõitu, aga no kui mul VÄGA hea iseloom on, siis no ehk võiks. Kes Perekooli on lugenud, võib heldimusega Yxikmeest meenutada, suht samasse auku – ideaalist jääb sul küll palju puudu, aga no ajutiseks suhteks olgu peale. Tema saatis mulle pildi iseendast aluspesus. Ma tatistasin suurest ehmatusest ekraanile ja oleks peaaegu tooli pealt maha kukkunud. Oleks ma halb inimene, ma paneksin selle siia üles, aga kuna mu süda on täpselt nii hell, nagu see on, jätan ma selle tegemata. Tema tegi minu köhahoo ajal juba plaane potentsiaalseks külaskäiguks, mis pidid toimuma eeldusel, et ma olen valmis magamistoas tegema seda, teist ja kolmandat (tema muidugi väljendas end väga detailselt, olen siiani tänulik, et pilti ei joonistanud). Kusjuures kogu selle aja ma mõtlesin, et äkki ta teeb mingit haiget nalja, aga siis avastasin, et ta Facebooki profiil on avalik ja ta on seal juba pikemat aega rääkinud, et õige naine ei kaalu üle 43 kilo ja et asjad on juba kord seatud nii, et naistel peab olema välimus ja meestel ajud, sest kahjuks naistel mõistust nagunii ei ole. Eks ma siis ütlesin talle viisakalt, et jääb ikka kohtumata, ma hindan nimelt ilu väga ja otsin endale pigem ühe ilusa lesbisõbranna. Ta nõustus, et see on hea mõte – sest ta on ometigi mõistlik mees.

Ja see pole veel kaugeltki kõik, kallid külalised. Üks sõber näiteks avaldas just imestust, miks meie ühine sõbranna ei olnud sugugi rahul sellega, et ta abivalmilt tema rinnahoidjapaela kohendas (tema tahtis ju ainult kena olla!) ja miks mina oma rinnapartii kohta käivat huumorit ei hinnanud. No tõesti, keegi ei keela pervert olla, aga kui pidevalt rõvetseda, on üsna loogiline, et inimesed räägivad sellest teistelegi. See jõuab muidugi ühel hetkel ringiga nende endini tagasi, sest bros before hoes kehtib ainult ühtepidi, sest ho on teatavasti ho ja temalt ei saagi oodata, et ta midagi muud oleks ja näiteks usaldust defineerida suudaks. Ja siis on pervod järsku ääretult solvunud, süüdistavad sind valetamises (millest oleks ilmselt kasu, kui nad ei oleks täpselt sama rõvedat juttu ajanud ka inimesele, kellele nad parajasti seda tiraadi peavad), blokivad su ära ja … Ja küsivad ühelt neist tüdrukutest, kellega nad paralleelselt rõvetsenud on, kas see tuleb siis ometigi külla või mitte. 😀 Aga draamat on ometigi vaja teha, et lõbusam oleks.

Lõpetame ühise mõtteharjutusega. Nagu ütleb Ray, usaldus on alati nõrkus. Kohati meeldiv või isegi kasulik nõrkus, aga ikkagi nõrkus. Seega tasub alati teada, kui palju sa seda omale lubada saad. See võib tunduda üllatav, aga sa tegelikult vastutad selle eest, mis sul suust välja tuleb. Selle eest, mis su sõrmede alt välja tuleb, vastutad sa veel rohkem, sest seda ei saa sa hiljem eitada. St saad muidugi eitada, aga keegi ei usu, eriti kui sa juba suurekaliibriline mölakas oled. Ja kuigi usaldus on väga tore asi, ei ole väga mõistlik seda investeerida võhivõõrastesse inimestesse, kelle ainus ühine nimetaja on see, et nad ajavad sul kõvaks. Ja ilmselt ka mitte lähedastesse inimestesse, kelle ühine nimetaja on see, et nad peavad normaalseks toimimiseks palju tablette võtma, aga siin olen ma valmis mõne erandi tegema. Seega, proovime nüüd kõik koos harjuda mõttega, et kui sa ei taha, et maailm peaks sind A-ks, B-ks või C-ks, on mõistlik mitte tegeleda avalikult A-le, B-le või C-le omaste tegevustega. Ja teadvustagem endile, et “iga päev paralleelselt kümne erineva inimesega, kellest suur osa üksteist tunnevad”, on samuti “avalikult”.

Noh, kas tunnete, et olete Tõelisele Valgustatusele ühe väikese sammukese lähemal?