Mõnel mehel on äge hääl

Aga muidu ei saa ma uhkustamata jätta, et hakkasin kevadega peale ja käisin täna esimest korda Anne kanalis ujumas. Päris tore oli. Külm, aga tore.

Death Grips on vist küll sellise häälega, et kui valge mehe kurgust selline hääl tuleks, oleks ta USAs raadiodiktor. 😀

Kaitstud: ikka see sarikommenteerija

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Ainult feministid seksivad

Imetajatel on huvitavad hobid. Sigadele meeldib näiteks mudas püherdada. Neil muidugi on sellest vähemalt kasu, sest sarnaselt koertele on neil vähe higinäärmeid ja seega aitab selline käitumine neil mõistlikku kehatemperatuuri säilitada (jah, ma guugeldasin seda, ja ei, ma ei kavatsegi seda häbeneda). Inimestele jälle tundub, et kuna nad on karjaloomad, on vahepeal hirmsasti vaja oma seisukohti valideerida. Miks mulle tundub, et mul internetis vaidlemisest kasu on, kui ainsaks tulemuseks on see, et tuvid mu Facebooki täis situvad, pole mul õrna aimugi, aga ma olen ju naine ka and women don’t make sense, they make babies*.

Igatahes jõudsin vaidluse tulemusel taas kiiresti põhjuseni, miks ma tavaliselt ei kasuta enda kohta sõna “feminist”, vaid ütlen pigem “võrdõiguslane” (jättes kõrvale selle, et feminismil on tänapäeval nii palju eri harusid ja tavainimesed panevad su kohe radikaalfemmidega ühte patta). Feministid kaitsevad heal meelel kõiki naisi, ainult selle väikese nüansiga, et “kõik naised” on vaikimisi defineeritud kui need, kes ÕIGESTI mõtlevad. Igasugused marginaalsed äärmused, nagu kodused emad, stripparid, pornostaarid ja prostituudid (ja mõne radikaali meelest üldse heteroseksuaalsed aktiivse seksuaaleluga naised, sest vaginaalne seks on alati vägistamine), võiksid kuskil kivi all peidus olla, mittte normaalsete naiste vabadusvõitluse õilsal teel ees seista.

Keegi väitis hiljuti mu kommentaariumis, et feministid ei seksi – ja Epp leidis, et just feministid seksivad, teiste naistega seksitakse, aga nad on alati objektid, mitte aktiivsed nautijad. See mõtteviis on üldiselt tunnustatud, seksuaalrevolutsioon ja puha, aga ainult nii kaua, kui naine jääb seda tehes lubatud piiridesse. No näiteks dildoga oma mehele anaalseksi tegemine on ainult hea, naine võtab domineeriva rolli – aga allaheitlikus rollis olemine on kindlasti halb, sest see ei lähe feministliku ideoloogiaga hästi kokku. Ja päris kindlasti on halb igasugune olukord, kus naine saab palka oma seksuaalsusega seonduva eest, sest see on räpane ja vale ja objektistab naist.

Sest miskipärast objektistab alastipildi müümine naist rohkem kui näiteks endavalmistatud võileiva või enda kirjutatud koodi müümine. Vähemalt feministide meelest, mina näen siin rohkem objektistamise defineerimist läbi kristlikule kultuuriruumile omaste väärtuste. Nii et täna vaidlesimegi me seksuaaltöötajate raske elu teemal. Mind alati häirib vähegi ideoloogilistes teemades see, et sa võid pool tundi inimesele Kuud näidata, ta vahib ikka su näppu. Ehk siis sa võid neli korda öelda “prostituut” või “pornostaar”, tema ütleb ikka “inimkaubandus, narkootikumid, suguhaigused”. Jah, need kõik seostuvad prostituutidega, täpselt nagu arstidega seostub kõrgem enesetapurisk, aga kui me räägime konkreetse ameti olemusest, räägime me ju millestki muust. Kui meil on naisterahvas, kes kirjutab artikli sellest, miks talle meeldib seksiga raha teenida, on inimkaubandus täiesti teemaväline. Samuti on antud kontekstis absurdne rääkida sellest, et tema ametiga seonduvad kannatused on kuidagi suuremad (või tähtsamad) kui näiteks liinitöötaja omad, ainult selle pärast, et liinitöötaja kasutab oma töös teisi kehaosi. Oleks meil siin moslemid, oleks isegi see ette kirjutatud, kumba kätt vetsus käies kasutada tohib, aga kui me räägime üldises plaanis, ei saa me ühte kesaosa hoopis teisele pulgale asetada (heh-heh-heh) ainult selle pärast, et me oleme harjunud nii mõtlema. Feministid peaksid piisavalt hästi teadma, et see, et mingi mõttemall on sisseharjunud, ei ole piisav põhjendus, et sellest kramplikult kinni hoida.

Praegu on olukord selline, et kõrgelt haritud daamid löövad rusikaga lauale ja ütlevad, et välise (või kohati lause sisemise) poolega rahateenimine on naisele alandav. Olen oma eriala tõttu pidanud rääkima paljude erineva taustaga inimestega ja kohanud mitmeid noori tüdrukuid, kes leiavad, et alandav oleks Maximas piima müüa – aga näiteks iha.ee-s sponsorit otsida ei ole alandav. Või Soome strippariks minna. Või kasvõi prostituudiks, kuni ainult ema teada ei saa (= alandav on nende jaoks sellega kaasnev hukkamõist, mitte tegevus ise). Nad ei näe seda alandavana, vaid nad näevad seda võimaliku karjäärivalikuna ja nad on reaalselt eksisteerivad noored naised, mis tähendab, et vähemalt teoreetiliselt peaksid feministid toetama ka nende õigust vabalt otsustada, milliseid väärtusi nad toetavad ning milliseid karjäärivalikuid nad eelistavad. Lisaks kipuvad mõned neist noortest daamidest oma seisukohti järjest häälekamalt avaldama – ja ma ei mõtle ainult ühendusi nagu Femen, mille liikmed kasutavad oma keha poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, vaid ka näiteks tavalisi pornotöötajaid (näiteks see ja see), kes leiavad, et seks on nende jaoks empowerment ja seda pole põhjust häbeneda.

Üks palavalt armastatud kirjanik armastas rõhutada, et keegi peab rääkima nende eest, kellel häält ei ole. Olen nõus, olen sada protsenti nõus ja olen alati valmis teiste kaitseks välja astuma. Aga igasugustes ideoloogilistes küsimustes kipub kellegi eest RÄÄKIMINE väga kergesti üle minema kellegi eest MÕTLEMISEKS ja OTSUSTAMISEKS, mis lõpuks tähendab, et erinevad sotsiaalses hierarhias kõrgemal seisvad seltskonnad vaidlevad omavahel selle üle, mida kõnealusel grupil tegelikult vaja on või kas prostitutsioon peaks üldse legaliseeritud olema. Unustades, et tegelikult need inimesed ON juba reaalselt olemas ja neil mitte ainult ei ole omad huvid, vaid nad on tegelikult võimelised ka näiteks täitsa iseseisvalt ütlema, et nad tahaksid makse maksta vms.

Pilt on pärit siit.

* Täiega praegu stereotüpiseerisin kogu naissugu oma kohatu huumoriga, tänu minule oleme jälle ühe kukesammu võrra pimedale keskajale lähemal ja varsti võetakse naistel hääletusõigus jälle käest ära.

seems the light at the end of the tunnel was a fire

Vahepeal tuletab elu mulle meelde, et ma ikka ei oska normaalselt teiste lastega mängida. Igas liivakastis lõppeb asi sellega, et ma istun lõpuks oma nurgas, ootan, millal koju saab, ja mõtlen, kui loll peab inimene olema, et arvata, et liivakookide tegemiseks peaks enne ilmtingimata liiva peale kusema. Sest inimesed on juba kord sellised, et kui neil on võimalik midagi täis kusta, siis nad seda varem või hiljem ka rõõmuga teevad. Ja mina olen juba kord selline, et kuni otseselt minu asjade peale ei lasta või kellelegi liiga ei tehta, ei viitsi ma ka kellelegi kühvliga virutada, mängin parem omaette ja keeran selja, kui keegi liiga lähedale tuleb. Täiskasvanutemaailmas saavad õnneks kõik näo ette tõstetud raamatu semantilisest tähendusest aru ja ei pea otse välja ütlema, et anna andeks, ma pean seda surnud paberit sinust tunduvalt huvitavamaks.

Seda üllatavam on, et ma olen viimaste aastate jooksul nii palju meeldivaid erandeid leidnud. Räägitakse ju, et inimestel, eriti eestlastel, on pärast teismeiga väga raske uusi sõpru või kasvõi mõttekaaslasi leida, aga minu puhul see küll tõele ei vasta. Kusjuures tahaks öelda, et minu sotsiaalne võimekus on kohutavalt arenenud, aga tegelikult on asi lihtsalt nii, et ma olen mulle omaselt ebadelikaatne ja taktitundetu ja ühel hetkel avastan üllatusega, et see polegi kõiki inimesi eemale peletanud – vastupidi minusuguse huumorimeelega inimesi on tunduvalt rohkem, kui arvata võiks, suurem osa on lihtsalt kultuurikihi all peidus. Tore, eks, iga kord, kui kõik sind halvakspaneva pilguga vaatavad, tuleb keegi neist ikka ja ütleb hiljem, et tahaks sulle jäätist osta. Ja tegelikult on see ilgelt tore – ja mitte ainult selle pärast, et tasuta toit.

Nii et kuna ma nädala eest midagi ei öelnud, sest see oleks ometi labane ja liigkonventsionaalne olnud, olgu siis nüüd kirja pandud, et suur aitäh teile, et te jätkuvalt sellised joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead olete. Jätkake samas vaimus.

Igavesti Teie

Rents

P.S. Ahjaa, vaadake see jutt, mis Dylan Moran naiste ja meeste kohta ütleb? Scroobius Pip on selle sihukeseks õpikunäiteks, et Allan Vainola tundub tema kõrval nagu totralt naeratav hipi:

P.P.S. Ukraina tudengid käisid täna telefonist pilte näitamas ja olid tänaste sündmuste üle tõeliselt sillas. Vähemalt siinne seltskond on ilmselgelt ühel meelel.

Pildil on Toxicvision, kes siis veel.

Sidilarsen – “Chatterbox”

Ma veits uimerdasin, nagu ikka, ja avastasin kuu aega hiljem, et me prantsuse vennad on vahepeal uue albumiga maha saanud. Kahju kohe neist, üks kuulsamaid hetkel tegutsevaid prantsuskeelseid metalbände ja ikka on iga plaat selline, et kui paar laulu on midagi enamat kui taustamüra, on juba hästi läinud. Aga no singel on minusuguse pehmo jaoks üsna normaalne, kuigi mind ärritab tema sisemine sund pool ajast ninahäält teha (mis on muidugi osaliselt ka rahvuslik eripära):

P.S. Kas pole lausa häiriv, kui reglementeeritud on “äärmiselt tõsiseltvõetavad metalimeeste pildid”? Mul naisterahvana on üsna raske näha neis midagi muud kui ülekasvanud kaisukarusid, kes antud hetkel on veel pealekauba keigarid ka, sest, noh, nad on ju prantslased. Veri kohustab.

Lihashooldus

Kuna ma nüüd sadat erinevat asja TYSK-is proovin, siis jagan teiega ka kogemusi. Järgmisest nädalast tahaks hakata ühes aines vabakuulajana käima ja siis peaks millegi juurde pidama jääma, et graafik paika saaks – nii et kaua te neid postitusi lugema ei pea, pidage vastu. Eile oli esimene trenn (jõudsin õigeks ajaks!) ja käisin tegemas asja, mille nimi oli “Lihashooldus” ning mille treeneriks on Marit Kull.

Visuaalne pool: Täiesti uskumatu, ei saa nii totrat trenni olemas olla. Põhimõtteliselt sa istud tund aega ja nühid end erinevas asendis vastu vahtkummist toru. Ja Marit saab selle eest palka. Sest SINA maksad selle eest. Vraiment? Pourquoi?

Kogemuspõhine tagasiside: Täiesti uskumatu, kui ma suudaksin oma aega planeerida, läheksin ma notari juurde ja teeksin oma testamendi Marit Kulli nimele. See asi oli NII mõnus, et mul on raske uskuda, et kristlikus kultuuriruumis võiks selline tunne rahvast täis saalis üldse lubatud olla. Kohati oli valus ja lihased ei kuulanud hiljem hästi sõna, aga see oli kõigest hoolimata lihtsalt NII mõnus. Iga kord oli kahju, kui ta ütles, et nüüd liigume järgmise lihasgrupi juurde edasi. Soovitan kõigile, kes lihaspingete käes vaevlevad.

A kui ei defineeriks kõiki suhteid läbi seksi või raha?

Printsess just kirjutas, et nii kui blogijad kellegagi sebima hakkavad, jäävad blogid ka vaikseks ja igavaks. Ma vaatan juba sügisest saadik, et mul pole selleks peiksi vajagi (kuigi poisid võtavad muidugi palju aega ära ja tahavad palju tähelepanu), nii kui mul rohkem tegemist on, halvab see kogu mu muud elu puudutava mõttetegevuse ja ma kirjutaksingi hea meelega kogu aeg ainult sellest, et puder sai vist hommikul liiga soolane. Sest töötamine nüristab vaimu. Kui saaks selle kuidagi sealt vahelt ära võtta, küll ma SIIS alles elaksin. Mitte et ma seda aega tööl siis maksimaalselt kasutaksin, eks ole.

No ja siis on sellised inimesed nagu Murca, kes ALATI teevad asju ja selle kõrvalt haldavad oma inimsuhteid (ja lasevad teadlikult ja teadvustatult lapsel kasvada) ja IKKA on näha, et nende aju on jätkuvalt töökorras ja et nad mõtlevad igapäevaselt huvitavatele asjadele, mitte ainult sellele, mida süüa teha. Ja kehvematel hetkedel see isegi ei inspireeri, vaid ajab ainult kadedaks, sest mis mõttes tema on jätkuvalt Päris Inimene? Ah? Mul vist on väike üleväsimus, sest pole viimasel ajal palju magada saanud, siis ma olen alati sihuke uimane ja pahur ja veidi aeglane.

Igatahes kirjutas Murca väga huvitava postituse sellest, et:

Meil on kokku lepitud, et kui sa kellegagi käid või koos või abi-elad, siis sa oled talle truu. Pead olema, sest muidu ta saab haiget ja muidu oled sa halb inimene ja sind jäetakse paugupealt maha. Ja oluline polegi, et sa oleksid talle lojaalne ja ustav. Ja keegi ei nõua, et sa oleksid alati tema poolt ja ei reedaks teda ja ei kasutaks ta usaldust ära ja ei pööraks tema nõrkusi tema vastu ja ei pläkutaks tema saladusi kogu maailmale. Ei. Piisab sellest, kui sa kellegagi koos olles ei seksi kellegi teisega. Ja ongi. Truudus. Sa võid kellegi teisega suhelda ja nendega sõber olla. Võid nendega kinos käia ja pidudel ja joomas. Võid neid usaldada, armastada, neisse lõputult kiinduda, nende tuge vajada ja neile seda pakkuda. Nendega hommikul kella kuueni raamatutest ja lapsepõlvest rääkida või öö läbi tantsu vihtuda. Ja see kõik on täiesti okei ja sa oled seda tehes üleni oma esialgsele kokkulepitud partnerile truu, kuni sa pole nende teiste toredate inimestega maganud. Hästi lihtne kontrollida ka. Ei midagi hägust või ebaselgelt. Hoiad oma jalgevahel pilku peal ja kohe teadki, kuidas sul selle truudusega täpselt lood on.

See “meil on kokku lepitud” ja “keegi ei nõua” on muidugi kaheldava väärtusega – ma olen küll kohanud päris palju inimesi, kes kergitavad üllatunult kulmu juba siis, kui sa ütled, et “X ajas mind täna nii leili, sest passis mul jalus, kui ma oma võtmeid otsisin”, sest neile tundub elementaarne, et su kaaslase juures ei aja sind mitte IIAL miski närvi ja kui ka ajab, siis sa oled nii taktitundeline, et sa mitte kunagi ei maini seda poole sõnagagi väljaspool kodu. Ja samas olen ma kõrvalt näinud küllalt inimesi, kes leiavad, et nad ei ole midagi kokku leppinud ja võivad seega teha, mida nad tahavad (tavaliselt eeldades, et see kehtib ainult nende kohta, vihastades, kui nende kaaslane sama loogikat järgib – meil oli blogimaailmaski üks sihuke väiksemat sorti skandaal, kus armukest pidav naine vihastas end pooleks, kui avastas, et mees on endale ka sõbranna leidnud).

Igatahes truudusest. Minu meelest ei ole see sugugi asi iseenesest, et mul on nüüd kaaslane ja nüüd me seega teistega ei seksi. Pea igas suhtes on alguses tulnud jutuks, et kas selles osas jäävad vabad käed või mitte. Eesti mehed üldiselt ütlevad, et päris kindlasti mitte – ja kui ma peaksin nüüd hiljem teada saama, et ta mõtles tegelikult “SULLE päris kindlasti mitte”, oleksin ma sigavihane, sest asi pole ju enam selles, et “jõin end täis, komistasin trepil, kukkusin sellele aluspesuta daamile otsa ja nii see juhtuski”, vaid selles, et mulle valetati teadlikult, et keelata mulle mingeid õigusi ise neid samal ajal säilitades. Või et mulle ei antud võimalust objektiivelt otsustada meie suhte tulevikupotentsiaali üle. See ei tundu nagu väga kena asi, mida teha. Bad tone, really bad tone. Aga see on kõik kokkulepete küsimus. Täpselt nii, nagu sõpradega on tavaliselt vaikimisi kokkulepe, et me EI seksi. Ei, isegi siis mitte, kui me purjus oleme. Mõnel on jälle sõpradega teistsugused kokkulepped, keegi tänapäeval pahaks ei pane.

See muidugi ei tähenda, et lähisuhtes ainult seksuaalsest üksmeelest piisaks. Üks sõber ütles just paari päeva eest, et seks on nagunii 80 protsenti suhtest, mis tundub mulle üsna tugevalt ülepakutud. Selles mõttes, et see võib olla väga lõbus, aga sellisel juhul pole see tõenäoliselt suhe. Ja naised ei taha enamasti nagunii väga pikalt hängida kellegagi, kellega muud klappi ei olegi. Üldiselt oodatakse sõpradeltki lojaalsust (milleks üldse sõbrad, keda usaldada ei saa?) ja mõistmist, ühiseid huvisid jne, seega, kui keegi juba omale koju lubatakse, peaks see ju vaikimisi eelduseks olema. Mis ei tähenda, et füüsiline truudus ei võiks lojaalsuse üheks osaks olla (kas ilmtingimata peaks, on muidugi teine küsimus, aga meil ollakse üldiselt harjunud sellega, et peaks, ja eks see igasugu haigusi jms silmas pidades on muidugi mõistlik ka).

Rahaküsimus ei tule Murcalt, aga on viimasel ajal mujalt läbi käinud, eelkõige seoses tähtpäevadega. Ma olen üldiselt selles paadis (ka sõpruse puhul), et rahalises plaanis mõõdetavad kingitused on äärmiselt toredad, aga see, mis lõpuks LOEB, on see, kas ja kuidas sa oma aega kulutad. Seda enam, et aega on kõigil vähemalt mingil määral käes*, raha väärtus on inimeste jaoks väga erinev. Vaese inimese hoolikalt välja käidud kümme eurot on vähe teise kaaluga kui need kümme eurot, mille teistsuguse elustandardiga inimene baaris jooke ostes tipipurki jätab. Ja väga tihti kipub raha olema pigem silumisvahend, millega heaks teha seda, et sul iial piisavalt aega ei ole – või et sa kasutad seda aega kellegi/millegi muu jaoks. Mõnda aega toimib, aga mitte igavesti.

Samas on minu tutvusringkonnas üks naisterahvas, kes mehega kokku kolides teadlikult testis seda, kas mees on “abieluks sobilik”. Kuigi algselt oli kokku lepitud, et arved makstakse pooleks, teatas tüdruk lihtsalt iga kord, kui maksmiseks läks, et no anna andeks, ei ole enam raha, niigi on vähe teist. Kui mees oleks liigselt virisema hakanud, poleks ta selle tüdruku seisukohast lihtsalt piisavalt abielukõlbulik olnud. Tema jaoks peegeldas raha väga otseselt seda, kas mees on valmis tema eest hoolitsema – “ja ühel hetkel olen ma ju nagunii lapsega kodune”. Abielu kestab siiani ja keegi ei kurda. Võib ka nii.

Lihtsalt ideaalis … Ideaalis võiks ehk olla nii, et sul on partneriga ja sõpradega samad eelistused. Et ehk partner isegi meeldib sulle nii väga, et sa ei tahagi teistega seksida** – ja sõber jälle teistmoodi nii väga, et sa ei tule selle pealegi, et äkki võiks. No ja kui on valearvestus, siis üks osapool ütleb viisakalt, et kuule, see nagu hästi ei sobi. Ja teil on koos tore, nii et see pole väga oluline, kumb eelmine kord õlled ostis ja kes saiakesi tegi. Naiivitar much?

Kui see kõik täiesti seosetu tundus, siis on asi selles, et mu pea valutab.

* hakkasin ikka mõtlema selle peale, et mu tutvusringkonnas on nii töötuid hipisid kui trennisõltlastest doktorante, kelle vaba aeg on väga erinevalt määratletud, aga no nii üldiselt

** Üks meessõber väitis mulle just, et meeste puhul pole see lihtsalt võimalik – mul on jätkuvalt raske uskuda, et on võimalik selliseid üldistusi teha terve meessoo kohta.

  • Rubriigid