Nümfomaani teine osa oli täpselt sama hea kui esimene. Aga hoopis teistmoodi. Põhimõtteliselt võib vist öelda, et esimene osa tekitab tunde, et seks on ilgelt äge ja võiks seda põnevat spordiala isegi mõnikord proovida, aga teine osa tekitab tahtmise veidi aega vannitoas looteasendis nutta tihkuda ja seejärel guugeldada, kas ja kust voorusevööd tellida annaks. Aga see on ju ainult tore, kui kunst kõnetab.
Ühe sõbraga vaatasime sellist asja nagu Eastern Promises (2007). Ma tahaks halvasti öelda, aga ei julge, sest see on ta testfilm. Kui keegi ei tea, siis testfilm tähendab seda, et kui sulle hakkab vaikselt tunduma, et mõni poiss või tüdruk on vist keeper või lihtsalt Tõelise Sõbra Kvaliteediga, siis see on üks neist asjadest, millega sa testid, kas ta saab ikka asjadest ÕIGESTI aru (= nagu sina) ja kas tal on piisavalt hea maitse ja huumorimeel (= nagu sul). Mina muidugi ei vaadanud seda sellises situatsioonis, ma ei hakka caps locki kulutama, aga olgu siiski selgelt välja öeldud, et ma ei ürita Printsessi peiksi üle lüüa, me vaatasime seda niisama.
Igatahes. Ma ei ütle, et see halb film oleks. Õigemini see oli film, mis tundus nii halb, et oli juba suisa hea. Aga see ei ole päris kindlasti midagi sellist, mida sa ootad, kui inimene ütleb sulle, et see tema testfilm on. Samas, minu testfilm on Ex drummer, nii et klaasist majas seekord kive ei loobita. Tegu siis sellise filmiga, mis on täies äärmiselt stereotüüpseid ja traagilise saatusega litse kaheldavate moraalsete väärtustega slaavitare ja veel stereotüüpsemaid ja veel traagilisema minevikuga mehi. Ma vahtisin alguses ikka väga iroonilise naeratusega, kuni mulle tuli meelde, et ilmselt see kolumbialane vaataks mind täpselt samasuguse näoga, kui ma talle Machetet näitaksin. Sest tegelikult on stereotüüpidega mängimine väga lahe, ka siis (eriti siis), kui neid teadlikult üle võimendatakse, me oleme Ida-Euroopa kohta käivaid stereotüüpe lihtsalt niigi pidevalt söögi alla ja söögi peale saanud. Nii et kui ma sellest blokist üle sain, oli film suisa äge, sobib meelelahutuseks küll. Kuigi poiss tahtis ilmselt vähemalt osaliselt näha, kas ta hirmutab mind ära, kui ta näitab mulle filmi, kus kellelgi hambaid suust välja kistakse ja jäsemeid küljest lõigatakse. Hah, noob.
Ja Silver Linings Playbook (2012) oli päris tore, aga nõustusime kaaslasega mõlemad, et meile pole see vist kultuuriliselt väga hästi ligipääsetav. Meil siin nimelt peetakse seda normaalseks, et kui keegi su naist paneb ja siis arvab, et sa võiksid ehk viisakusest lavalt lahkuda, annad sa talle tappa. Ja meil ei arvata, et oma täies elujõus vanematel päris kogu aeg kätt peaks hoidma*. Aga naljakas oli see ikkagi. Ja Jennifer Lawrence’i dekoltee oli suure osa ajast selline nagu pildil. Nii et ma ei kurda, kuigi Jenniferi parim film on minu jaoks jätkuvalt Winter’s Bone, selles osas pole midagi muutunud.
P.S. Sirgi, ma ajasin täna kahe hollandlasega juttu (ainult üks oli hiiglane) ja nad kinnitasid, et rattasõidu ajal vihmavarju kasutamine on VÄGA lihtne ja tahab ainult natuke harjutamist. Sa pead selle nüüd ära õppima ja seda kuidagi tõestama, sest nad lubasid su edasise arengu vastu huvi tunda. Ära tee mulle häbi!
* Kallid vanemad, ma kohe varsti tulen külla, päriselt. Ärge mind veel testamendist välja kirjutage.
Pärdikute päevaraamat 