anna kannatust

A kui ei defineeriks kõiki suhteid läbi seksi või raha?

Printsess just kirjutas, et nii kui blogijad kellegagi sebima hakkavad, jäävad blogid ka vaikseks ja igavaks. Ma vaatan juba sügisest saadik, et mul pole selleks peiksi vajagi (kuigi poisid võtavad muidugi palju aega ära ja tahavad palju tähelepanu), nii kui mul rohkem tegemist on, halvab see kogu mu muud elu puudutava mõttetegevuse ja ma kirjutaksingi hea meelega kogu aeg ainult sellest, et puder sai vist hommikul liiga soolane. Sest töötamine nüristab vaimu. Kui saaks selle kuidagi sealt vahelt ära võtta, küll ma SIIS alles elaksin. Mitte et ma seda aega tööl siis maksimaalselt kasutaksin, eks ole.

No ja siis on sellised inimesed nagu Murca, kes ALATI teevad asju ja selle kõrvalt haldavad oma inimsuhteid (ja lasevad teadlikult ja teadvustatult lapsel kasvada) ja IKKA on näha, et nende aju on jätkuvalt töökorras ja et nad mõtlevad igapäevaselt huvitavatele asjadele, mitte ainult sellele, mida süüa teha. Ja kehvematel hetkedel see isegi ei inspireeri, vaid ajab ainult kadedaks, sest mis mõttes tema on jätkuvalt Päris Inimene? Ah? Mul vist on väike üleväsimus, sest pole viimasel ajal palju magada saanud, siis ma olen alati sihuke uimane ja pahur ja veidi aeglane.

Igatahes kirjutas Murca väga huvitava postituse sellest, et:

Meil on kokku lepitud, et kui sa kellegagi käid või koos või abi-elad, siis sa oled talle truu. Pead olema, sest muidu ta saab haiget ja muidu oled sa halb inimene ja sind jäetakse paugupealt maha. Ja oluline polegi, et sa oleksid talle lojaalne ja ustav. Ja keegi ei nõua, et sa oleksid alati tema poolt ja ei reedaks teda ja ei kasutaks ta usaldust ära ja ei pööraks tema nõrkusi tema vastu ja ei pläkutaks tema saladusi kogu maailmale. Ei. Piisab sellest, kui sa kellegagi koos olles ei seksi kellegi teisega. Ja ongi. Truudus. Sa võid kellegi teisega suhelda ja nendega sõber olla. Võid nendega kinos käia ja pidudel ja joomas. Võid neid usaldada, armastada, neisse lõputult kiinduda, nende tuge vajada ja neile seda pakkuda. Nendega hommikul kella kuueni raamatutest ja lapsepõlvest rääkida või öö läbi tantsu vihtuda. Ja see kõik on täiesti okei ja sa oled seda tehes üleni oma esialgsele kokkulepitud partnerile truu, kuni sa pole nende teiste toredate inimestega maganud. Hästi lihtne kontrollida ka. Ei midagi hägust või ebaselgelt. Hoiad oma jalgevahel pilku peal ja kohe teadki, kuidas sul selle truudusega täpselt lood on.

See “meil on kokku lepitud” ja “keegi ei nõua” on muidugi kaheldava väärtusega – ma olen küll kohanud päris palju inimesi, kes kergitavad üllatunult kulmu juba siis, kui sa ütled, et “X ajas mind täna nii leili, sest passis mul jalus, kui ma oma võtmeid otsisin”, sest neile tundub elementaarne, et su kaaslase juures ei aja sind mitte IIAL miski närvi ja kui ka ajab, siis sa oled nii taktitundeline, et sa mitte kunagi ei maini seda poole sõnagagi väljaspool kodu. Ja samas olen ma kõrvalt näinud küllalt inimesi, kes leiavad, et nad ei ole midagi kokku leppinud ja võivad seega teha, mida nad tahavad (tavaliselt eeldades, et see kehtib ainult nende kohta, vihastades, kui nende kaaslane sama loogikat järgib – meil oli blogimaailmaski üks sihuke väiksemat sorti skandaal, kus armukest pidav naine vihastas end pooleks, kui avastas, et mees on endale ka sõbranna leidnud).

Igatahes truudusest. Minu meelest ei ole see sugugi asi iseenesest, et mul on nüüd kaaslane ja nüüd me seega teistega ei seksi. Pea igas suhtes on alguses tulnud jutuks, et kas selles osas jäävad vabad käed või mitte. Eesti mehed üldiselt ütlevad, et päris kindlasti mitte – ja kui ma peaksin nüüd hiljem teada saama, et ta mõtles tegelikult “SULLE päris kindlasti mitte”, oleksin ma sigavihane, sest asi pole ju enam selles, et “jõin end täis, komistasin trepil, kukkusin sellele aluspesuta daamile otsa ja nii see juhtuski”, vaid selles, et mulle valetati teadlikult, et keelata mulle mingeid õigusi ise neid samal ajal säilitades. Või et mulle ei antud võimalust objektiivelt otsustada meie suhte tulevikupotentsiaali üle. See ei tundu nagu väga kena asi, mida teha. Bad tone, really bad tone. Aga see on kõik kokkulepete küsimus. Täpselt nii, nagu sõpradega on tavaliselt vaikimisi kokkulepe, et me EI seksi. Ei, isegi siis mitte, kui me purjus oleme. Mõnel on jälle sõpradega teistsugused kokkulepped, keegi tänapäeval pahaks ei pane.

See muidugi ei tähenda, et lähisuhtes ainult seksuaalsest üksmeelest piisaks. Üks sõber ütles just paari päeva eest, et seks on nagunii 80 protsenti suhtest, mis tundub mulle üsna tugevalt ülepakutud. Selles mõttes, et see võib olla väga lõbus, aga sellisel juhul pole see tõenäoliselt suhe. Ja naised ei taha enamasti nagunii väga pikalt hängida kellegagi, kellega muud klappi ei olegi. Üldiselt oodatakse sõpradeltki lojaalsust (milleks üldse sõbrad, keda usaldada ei saa?) ja mõistmist, ühiseid huvisid jne, seega, kui keegi juba omale koju lubatakse, peaks see ju vaikimisi eelduseks olema. Mis ei tähenda, et füüsiline truudus ei võiks lojaalsuse üheks osaks olla (kas ilmtingimata peaks, on muidugi teine küsimus, aga meil ollakse üldiselt harjunud sellega, et peaks, ja eks see igasugu haigusi jms silmas pidades on muidugi mõistlik ka).

Rahaküsimus ei tule Murcalt, aga on viimasel ajal mujalt läbi käinud, eelkõige seoses tähtpäevadega. Ma olen üldiselt selles paadis (ka sõpruse puhul), et rahalises plaanis mõõdetavad kingitused on äärmiselt toredad, aga see, mis lõpuks LOEB, on see, kas ja kuidas sa oma aega kulutad. Seda enam, et aega on kõigil vähemalt mingil määral käes*, raha väärtus on inimeste jaoks väga erinev. Vaese inimese hoolikalt välja käidud kümme eurot on vähe teise kaaluga kui need kümme eurot, mille teistsuguse elustandardiga inimene baaris jooke ostes tipipurki jätab. Ja väga tihti kipub raha olema pigem silumisvahend, millega heaks teha seda, et sul iial piisavalt aega ei ole – või et sa kasutad seda aega kellegi/millegi muu jaoks. Mõnda aega toimib, aga mitte igavesti.

Samas on minu tutvusringkonnas üks naisterahvas, kes mehega kokku kolides teadlikult testis seda, kas mees on “abieluks sobilik”. Kuigi algselt oli kokku lepitud, et arved makstakse pooleks, teatas tüdruk lihtsalt iga kord, kui maksmiseks läks, et no anna andeks, ei ole enam raha, niigi on vähe teist. Kui mees oleks liigselt virisema hakanud, poleks ta selle tüdruku seisukohast lihtsalt piisavalt abielukõlbulik olnud. Tema jaoks peegeldas raha väga otseselt seda, kas mees on valmis tema eest hoolitsema – “ja ühel hetkel olen ma ju nagunii lapsega kodune”. Abielu kestab siiani ja keegi ei kurda. Võib ka nii.

Lihtsalt ideaalis … Ideaalis võiks ehk olla nii, et sul on partneriga ja sõpradega samad eelistused. Et ehk partner isegi meeldib sulle nii väga, et sa ei tahagi teistega seksida** – ja sõber jälle teistmoodi nii väga, et sa ei tule selle pealegi, et äkki võiks. No ja kui on valearvestus, siis üks osapool ütleb viisakalt, et kuule, see nagu hästi ei sobi. Ja teil on koos tore, nii et see pole väga oluline, kumb eelmine kord õlled ostis ja kes saiakesi tegi. Naiivitar much?

Kui see kõik täiesti seosetu tundus, siis on asi selles, et mu pea valutab.

* hakkasin ikka mõtlema selle peale, et mu tutvusringkonnas on nii töötuid hipisid kui trennisõltlastest doktorante, kelle vaba aeg on väga erinevalt määratletud, aga no nii üldiselt

** Üks meessõber väitis mulle just, et meeste puhul pole see lihtsalt võimalik – mul on jätkuvalt raske uskuda, et on võimalik selliseid üldistusi teha terve meessoo kohta.

anna kannatust · music

demain, tout va changer

Maailma kimbutab malaaria, näljahäda, sõda – ja minu suurim mure on hetkel see, et ma ei suuda maikavärvi valida. Suures plaanis ei saa vist kurta.

Muidu üritan juba teist nädalat joogasse minna. Ilmselgelt ei ole saatusest määratud mul jalga kaela taha panna, sest no kohe mitte kuidagi ei taha õnnestuda. Eelmisel esmaspäeval tuli romantika vahele, neljapäeval pidi sõbranna edukas karjerist olema ja täna jõudsin kohale täpselt kell 18:32 ja nad ei lasknud mind sisse – kusjuures mul olid juba trenniriided seljas, oleksin pidanud ainult jalatsid ära võtma ja oleksin valmis olnud. Aga fain, eks see mu oma süü oli, et ma hilinesin, neljapäeval lähen viis minutit varem. See on lihtsalt äärmiselt irooniline, kuna ma eelmisel nädalal andsin tõotuse, et jätan hilinemise maha, koos heroiini ja mokatubakaga. Kahe viimasega on lihtne olnud, aga esimest on raske seljast raputada.

Aga see-eest avastasin ma, et saan oma kümne korra piletiga ka kõike muud teha, nii et proovin ehk pilatese ja strippaeroobika ja seljalihaste trenni ka ära. Et ikka teaks, mida kõike ilmas pakutakse.

Muud ei ole mul midagi rääkida, üritan töö- ja kooliasjadega järje peale saada ja ei ole aega internetis inimesi sõimata. Kuulake laulu parem: