Maailma kimbutab malaaria, näljahäda, sõda – ja minu suurim mure on hetkel see, et ma ei suuda maikavärvi valida. Suures plaanis ei saa vist kurta.
Muidu üritan juba teist nädalat joogasse minna. Ilmselgelt ei ole saatusest määratud mul jalga kaela taha panna, sest no kohe mitte kuidagi ei taha õnnestuda. Eelmisel esmaspäeval tuli romantika vahele, neljapäeval pidi sõbranna edukas karjerist olema ja täna jõudsin kohale täpselt kell 18:32 ja nad ei lasknud mind sisse – kusjuures mul olid juba trenniriided seljas, oleksin pidanud ainult jalatsid ära võtma ja oleksin valmis olnud. Aga fain, eks see mu oma süü oli, et ma hilinesin, neljapäeval lähen viis minutit varem. See on lihtsalt äärmiselt irooniline, kuna ma eelmisel nädalal andsin tõotuse, et jätan hilinemise maha, koos heroiini ja mokatubakaga. Kahe viimasega on lihtne olnud, aga esimest on raske seljast raputada.
Aga see-eest avastasin ma, et saan oma kümne korra piletiga ka kõike muud teha, nii et proovin ehk pilatese ja strippaeroobika ja seljalihaste trenni ka ära. Et ikka teaks, mida kõike ilmas pakutakse.
Muud ei ole mul midagi rääkida, üritan töö- ja kooliasjadega järje peale saada ja ei ole aega internetis inimesi sõimata. Kuulake laulu parem:
Pärdikute päevaraamat 