seems the light at the end of the tunnel was a fire

Vahepeal tuletab elu mulle meelde, et ma ikka ei oska normaalselt teiste lastega mängida. Igas liivakastis lõppeb asi sellega, et ma istun lõpuks oma nurgas, ootan, millal koju saab, ja mõtlen, kui loll peab inimene olema, et arvata, et liivakookide tegemiseks peaks enne ilmtingimata liiva peale kusema. Sest inimesed on juba kord sellised, et kui neil on võimalik midagi täis kusta, siis nad seda varem või hiljem ka rõõmuga teevad. Ja mina olen juba kord selline, et kuni otseselt minu asjade peale ei lasta või kellelegi liiga ei tehta, ei viitsi ma ka kellelegi kühvliga virutada, mängin parem omaette ja keeran selja, kui keegi liiga lähedale tuleb. Täiskasvanutemaailmas saavad õnneks kõik näo ette tõstetud raamatu semantilisest tähendusest aru ja ei pea otse välja ütlema, et anna andeks, ma pean seda surnud paberit sinust tunduvalt huvitavamaks.

Seda üllatavam on, et ma olen viimaste aastate jooksul nii palju meeldivaid erandeid leidnud. Räägitakse ju, et inimestel, eriti eestlastel, on pärast teismeiga väga raske uusi sõpru või kasvõi mõttekaaslasi leida, aga minu puhul see küll tõele ei vasta. Kusjuures tahaks öelda, et minu sotsiaalne võimekus on kohutavalt arenenud, aga tegelikult on asi lihtsalt nii, et ma olen mulle omaselt ebadelikaatne ja taktitundetu ja ühel hetkel avastan üllatusega, et see polegi kõiki inimesi eemale peletanud – vastupidi minusuguse huumorimeelega inimesi on tunduvalt rohkem, kui arvata võiks, suurem osa on lihtsalt kultuurikihi all peidus. Tore, eks, iga kord, kui kõik sind halvakspaneva pilguga vaatavad, tuleb keegi neist ikka ja ütleb hiljem, et tahaks sulle jäätist osta. Ja tegelikult on see ilgelt tore – ja mitte ainult selle pärast, et tasuta toit.

Nii et kuna ma nädala eest midagi ei öelnud, sest see oleks ometi labane ja liigkonventsionaalne olnud, olgu siis nüüd kirja pandud, et suur aitäh teile, et te jätkuvalt sellised joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead olete. Jätkake samas vaimus.

Igavesti Teie

Rents

P.S. Ahjaa, vaadake see jutt, mis Dylan Moran naiste ja meeste kohta ütleb? Scroobius Pip on selle sihukeseks õpikunäiteks, et Allan Vainola tundub tema kõrval nagu totralt naeratav hipi:

P.P.S. Ukraina tudengid käisid täna telefonist pilte näitamas ja olid tänaste sündmuste üle tõeliselt sillas. Vähemalt siinne seltskond on ilmselgelt ühel meelel.

Pildil on Toxicvision, kes siis veel.

Sidilarsen – “Chatterbox”

Ma veits uimerdasin, nagu ikka, ja avastasin kuu aega hiljem, et me prantsuse vennad on vahepeal uue albumiga maha saanud. Kahju kohe neist, üks kuulsamaid hetkel tegutsevaid prantsuskeelseid metalbände ja ikka on iga plaat selline, et kui paar laulu on midagi enamat kui taustamüra, on juba hästi läinud. Aga no singel on minusuguse pehmo jaoks üsna normaalne, kuigi mind ärritab tema sisemine sund pool ajast ninahäält teha (mis on muidugi osaliselt ka rahvuslik eripära):

P.S. Kas pole lausa häiriv, kui reglementeeritud on “äärmiselt tõsiseltvõetavad metalimeeste pildid”? Mul naisterahvana on üsna raske näha neis midagi muud kui ülekasvanud kaisukarusid, kes antud hetkel on veel pealekauba keigarid ka, sest, noh, nad on ju prantslased. Veri kohustab.