demain, tout va changer

Maailma kimbutab malaaria, näljahäda, sõda – ja minu suurim mure on hetkel see, et ma ei suuda maikavärvi valida. Suures plaanis ei saa vist kurta.

Muidu üritan juba teist nädalat joogasse minna. Ilmselgelt ei ole saatusest määratud mul jalga kaela taha panna, sest no kohe mitte kuidagi ei taha õnnestuda. Eelmisel esmaspäeval tuli romantika vahele, neljapäeval pidi sõbranna edukas karjerist olema ja täna jõudsin kohale täpselt kell 18:32 ja nad ei lasknud mind sisse – kusjuures mul olid juba trenniriided seljas, oleksin pidanud ainult jalatsid ära võtma ja oleksin valmis olnud. Aga fain, eks see mu oma süü oli, et ma hilinesin, neljapäeval lähen viis minutit varem. See on lihtsalt äärmiselt irooniline, kuna ma eelmisel nädalal andsin tõotuse, et jätan hilinemise maha, koos heroiini ja mokatubakaga. Kahe viimasega on lihtne olnud, aga esimest on raske seljast raputada.

Aga see-eest avastasin ma, et saan oma kümne korra piletiga ka kõike muud teha, nii et proovin ehk pilatese ja strippaeroobika ja seljalihaste trenni ka ära. Et ikka teaks, mida kõike ilmas pakutakse.

Muud ei ole mul midagi rääkida, üritan töö- ja kooliasjadega järje peale saada ja ei ole aega internetis inimesi sõimata. Kuulake laulu parem:

Advertisements

Update

Diplomeeritud, but none the wiser.

Suur tulevik ootab ees.

Kui sul on sellised sõbrad, pole vaenlasi vajagi (vol miljon)

Juba mitme päeva eest andis Indrek mu andmed mingile egiptlasele, kes endale teist naist otsib – müüs, sest ta lubas Indrekule sobivuse korral reisi USA-sse. Jah, mu sõber müüs mu lennupiletite eest. No ja mis sai mul selle vastu olla, sest teise naise elu on ju päris hea – temalt ei oodata mingeid järglasi, pole esinduskohustust jne. Ela ja õitse. Lisaks kinnitas mu kallis sõber, et tegu on väga viisaka ja galantse mehega. Nii et täna tuli see härrasmees minuga vestlema. Oli nagu tõeline džentelmän ikka, “tere, kuidas läheb, ma tulin töölt, hakkan varsti pornot vaatama.” Ma siis ütlesin, et ma olen veel tööl, varsti lähen koju koristama.

Tema:”Tore, siis saame varsti skaipida.”

Mina:”No ma ei tea, kas ma viitsin üldse läpaka koju kaasa võtta.”

Tema:”Võta ikka mul on sulle seal üllatus.”

Mina (kahtlustavalt):”Kas see on suur üllatus?”

Tema:”Oi, see on VÄGA SUUR üllatus. Heh-heh-heh.”

Võtan mina siis telefoni välja ja helistan oma kallile sõbrale:

Mina:”Indrek, mida kuradit, mis troppidele sa mu andmeid jagad?”

Tema:”Mis mõttes, ta on väga tore mees. Ole nüüd temaga viisakas, meil Floridareis peaaegu paistab.”

Mina:”See kuradi värdjas kujutab ette, et ma hakkan talle kohe Skaibis vi**u näitama. Mis ma teen nüüd?”

Tema:”Mis sa teed, mis sa teed. Viimane aeg raseerima hakata siis.”

Klõps. Ja eesriie.

pühapäeval töötamine sakib täiega

– Üliõpilased vaatavad üleoleva pilguga, kui ma gängstaräppi kuulates küüsi viilin.

– Kõik kohad valutavad, sest ma tagusin end eile vastu jääd, sest ma teisiti ei oska. Doesn’t matter, had fun.

+ Uued on juba õppinud vilistamise peale kohale tulema. Eelolev semester ehk ei tulegi kõige hullem.

+ Varsti saab koju.

kaunitest kunstidest

2

Räägime vahelduseks millestki tõsiseltvõetavast. Mul on mure. Nimelt on mulle tekinud üks protežee. Mustlaspoiss, kes teeb väga lahedaid pilte, kus miksib igasuguseid ägedaid asju näiteks rahvuslike ja religioossete elementidega, aga mitte ilmtingimata. Mitte mingit erialast haridust ei ole, aga tööd on ta palju teinud ja need on väga huvitavad. Nii et ma leian, et tal võiks olla oma näitus. Ja kuna temal ei ole vastavaid kontakte, leian ma, et võiksime teda aidata. Esimese sammu tegime ära, pildistasime ta tööd üles.

Mis edasi? Nõuandeid, soovitusi? Kui teil on konkreetsemaid mõtteid, võite mulle meili saata, aadress on jätkuvalt see, mis lehe vasakus servas näha.

6

pean Tartu linnavalitsusse kirjutama

kilekotikast

Minu miljonid kirjasaatjad üle kogu Maa võtsid sedapuhku minuga ühendust Tähtverest, et jagada pilti uuest modernsest riistapuust. Riistapuu eesmärgiks on varustada koeraomanikke kilekottidega ning lisaks anda neile võimalus sihtotstarbeliselt kasutatud kilekottide minemaviskamiseks. Nagu te ilmselt märkate, erineb konkreetne isend tunduvalt tavalistest selle jaoks loodud kastidest, tõenäoliselt selle pärast, et mõnel disaineril käsi sügeles ja ta tahtis hirmsasti kunsti teha. Ilmselgelt ei olnud see disainer aga koeraomanik ja tundub, et ka tema lähemas tutvusringkonnas ei ole ühtki neist. Nii et sõbrad, kes arvab edasi lugemata ära, mis sellel pildil valesti on? Jätka lugemist

Mõni on lihtsalt sündinud südametemurdja

Läksin täna ühe poisiga välja mängima. Ajas 15 minutit juttu, siis vaatas mulle otsa ja …

Ja ütles:”Sa tundud näljane.”

Võttis taskust halvaa ja andis ilma edasiste kommentaarideta mulle. Mul pidid põlved nõrgaks minema.

Kätt, mis mind toidab, hammustan ma tunduvalt õrnema haardega.

  • Kategooriad