Ma olen mustlastega elu lõpuni laulatatud

Enne tegime seda fotonäitust. Nüüd jätkuvalt loodan ühele poisile kunstinäituse sebida. Ja kui suhtlema hakkad, siis lõpuks näed neid igal pool. Siis, kui näituse jaoks materjali kogusime, sattusime kokku eelkõige viisakate inimestega, viimased paar nädalat viskab elu tiba teistsuguseid ette.

Nimelt on üks paarike juba mõnda aega siin ümber maja jõlkunud. Paari päeva eest tuli mees (hommikul kell 11) küsima, kas ta naine tohib meie vetsus käia, sest ta on liiga palju joonud. Oli tõesti, nii et lubasin ta vetsu ja pakkusin talle hiljem veel vett juua. Seepeale ütles ta mulle lahkudes, et andku Jumal mulle “õnne, tervist ja hea mees.” Osutab käega oma mehe poole:”Mitte nagu see siin.”

Kerime siis mõned tunnid edasi, kell on juba kuus. Tuleb mees üksinda tagasi. Nüüd on ka tema purjus, aga mitte selle pärast pole ta siin. Ta on siin, sest ta on avastanud, et JUST MINA olen tema elust puudu ja JUST MIND on ta alati vajanud. Kui ma oma telefoninumbrit anda ei taha, viskub ta mu akna taha põlvili (tudengid käivad mööda ja irvitavad), pisar on kohe silma tulemas, ta ei saa aru, kuidas on võimalik, et ma ei mõista, et me oleme kokku loodud. “Ei, no ei saa sa seda numbrit, sul on aeg koju ära minna.”

Ja mees, kelle süda hetk tagasi murdunud oli, tõuseb püsti, rapsib hoogsalt põlved puhtaks ja ütleb sõbralikult, et “nojah siis, proovida ikka tasus, järgmise korrani.” Ja läinud ta ongi. Mustlase iseloom on ikka nagu keeristorm.

Teisest teemast. Käisin sõbraga laupäeval Mökus. Seisame, ajame juttu – ja astub uksest sisse mingi välismaa piff, koperdab trepi peal ja lendab meie kahe vahele hunnikusse maha, nii et õlut pritsib igale poole. Me vaatame, kas me oleme enamvähem kuivad, ja seejärel hakkame uurima, kas noor daam näitab mingeid elutegevuse märke (kõik ikka tähtsuse järjekorras, eks). Ajab siis tema end oma värisevatel jalgadel püsti ja ütleb täiesti tõsiselt:”Someone made me fall.” Mhmh, this would be called GRAVITY, bitch.

P.S. Ma olen kindel, et SEE hakkab megakasumeid teenima. Kõigil stalkeritel elu jälle mõnusam.

P.P.S. Kui ma muidu kohvi ei joo, aga see mulle järsku üleöö megalt maitsema hakkas, kas siis võib järeldada, et sain järsku paugust täiskasvanuks või on tõenäolisem, et sellel muutusel on meditsiiniline põhjendus? Sest muus osas olen ma saanud valgustatud küll, näiteks jõudis mulle mõne aja eest järsku kohale, et ma võin tahta paljusid asju, aga vot doktoriõpe on igatahes asi, mida ma oma praeguses eluetapis EI taha. Vabalt võib olla, et see on kuidagi seotud mu vasttärganud kofeiiniarmastusega.

Dresden Dolls

it’s one of these days

Hommikul pani üks täiesti hullu, sest noh, ju see tundus talle tol hetkel vajalik. Mulle tundus väsitav ja arusaamatu, sest ma pole topeltstandarditega enda lähiümbruses harjunud. Siis tahtsin joogasse minna, jäin kaks minutit hiljaks ja jälle sisse ei lastud. Siis suutis Atu end kõnniteel nii risti keerata ja passima jääda, et üks jooksja jooksis talle kogemata otsa. Siis palusin sõpra, et ta mu asjad kuivatisse paneks, et ma ei peaks sada aastat nende järel ootama – ja avastasin kohale jõudes, et ta oli sinna pannud pooled.

Sõbrannal lekkis imiku mähe läbi, titt oksendas talle dekolteesse ning kui ta vastutustundliku koeraomanikuna koera tagant koristama hakkas, selgus, et kilekotis on auk.

Sõber pani pannkoogid kapi otsa ja läks kodust ära ja avastas koju jõudes, et taksid võivad olla lühikeste jalgadega, aga oskavad väga hästi ronida.

Ma ei julge rohkem üleval olla, lähen magama ära, äkki homne on parem.

vabanduseks

Mul on tõesti megakiire nädal olnud, te ei kujuta isegi ette, KUI kiire. Täiesti ime, et ma haigeks pole jäänud, arvestades seda, et vahepeal olid ööd, kus neli ja viis tundi magada sai. Nii et vabanduseks panen ühe ilusa laulu.

P.S. Toomas, kes sa mind poes teretasid – anna andeks, et ma küsisin, kas sa see paks oled, ma pidasin seda Kooma Tommi silmas, noh.

Kes minuga koos elama hakkab?

Minu korterikene on väga armsake. Aga sellel on üks suur miinus. See on pisike. Nii et kui ma just söögilauda välja ei tõsta (ja mul pole tegelikult seda vaja,taldrikut võib ka süles hoida), ei ole mul stripiposti jaoks kuidagi ruumi. Aga just posti on mul hädasti vaja. St tegelikult on mul vaja suisa kahte posti, ühte horisontaalset ja ühte vertikaalset, nende abil saab suurepäraselt üldfüüsilise nii tehtud, et ka mina ükskord tugevaks (aga mitte suureks) saaksin. Sest minu eesmärgiks on to become strong without looking like it. No umbes nagu Oona. Olen juba välja guugeldanud, mis see kõige usaldusväärsem firma on ja puha.

Nii et alustaksin näiteks sellisest treeningust ja tulemuseks oleks see:

Aga selle jaoks on mul vaja ruumi. Nii et ilmselgelt on mul vaja korterikaaslast, kellel ei oleks midagi selle vastu, et osa meie elutoast minu treeninguks jääb. Või kes oleks valmis suurema magamistoa mulle loovutama. Või … Või noh, kõik on kokkulepete küsimus, eks ole. Koeraga peab ta ka vahepeal väljas käima, aga muidu olen ma vähenõudlik inimene. Isegi asukoht ei ole oluline, mul ei ole sangpommi jala küljes, võin kasvõi Malaisiasse kolida, kui lubate, et korterikaaslased mu koera ära ei söö.

Et kes on essa, kes mu omale rabab?

Mustlasnäitus Tartus

Kas ma juba ütlesin teile, et kuni 30. märtsini on minu ja Annika Haasi tehtud näitus Eesti mustlastest Tartu Postimuuseumis (Rüütli tänav 15)? Ei ole kallis, pilet on 1.20 ainult. Ja muuseum on avatud K-P kell 11-18. Ma olen kindel, et ma promosin seda juba siin. Aga kui ei teinud seda, siis nüüd igatahes teate. Käige ära ja kirjutage hiljem, mis te arvasite, sest aprillist läheb see juba Tallinnasse, Rahvusraamatukokku.

Mul ainult üks lapsuke on, kiitke siis seda ometigi.

Akronüümid on ohtlikud

Käisin mina eile (st kolmapäeval) trennis. Enne tegin väikese uinaku, siis läksin trenni ja olin seetõttu alguses natuke pahur, sest no ma olen alati natuke pahur, kui olen just ärganud. Aga ütlesin treenerile kohe, et täna õhtul ma ei mossita, sest mul on kodus jäätist ja siis on ometigi võimatu mossitada.

Fast forward poolteist tundi. Trenn hakkab lõppema. Seisan mina ja pusin köiega. Tuleb treener.

Tarmo: Nii et täna on siis bj-õhtu?

Mina (segaduses): Mis mõttes? Reede on ju rahvusvaheline bj-päev.

Vaikus, arusaamatus. Mina olen jätkuvalt segaduses, sest no mis mõttes ta küsib üldse sellist asja jne jne. Tema on ilmselgelt veel suuremas segaduses ja ei saa üldse aru, millest jutt käib. Kui treeneri nägu pärast kolme sekundit ikka samasugust hämmeldust väljendas, jõudis mulle järsku kohale – mõni inimene ONGI nii viisakas, et ütleb “BJ” ja mõtleb täiesti siiralt ainult “Ben&Jerry’s”. Päriselt.

Elu on imeline maailmaruum.

Kas te mõtlete, et mul on kerge või?

Tahaksin täiega naljakat lugu rääkida, aga see on lühike ja ma ei viitsi ometi ainult selle pärast parooliga postitust teha. Maailm on üks hädaorg. Miks ma seda räägin? Sest nii on see mul ehk tulevikus meeles, kui ma mingil muul põhjusel parooli alla kirjutama hakkan.

Nii et räägin hoopis sellest, kui raske on Supilinnas kasvõi jooksmas käia. Kõik teised jooksevad nagu noored hirved, aknast ka ei saa välja vaadata, ilma et mõnda tervisesportlast mööda tuhisemas ei näeks. Nii et mõtlesin, et otsiks ka üle nädala aja papud välja ja jookseks tunnikese. See oli kohutav. Keha oli valmis ja vaim oli valmis, aga:

a) koer, kellele ma olin kogemata uhkete küünetangidega liiga teinud, hakkas 15 minuti pärast vinguma, et tahab koju – nii et kui temaga tagasi jõudsin, oli 30 minutit alles ees. Kas teate, kui raske on jooksu jätkata, kui sa oled juba korra kolmandale korrusele üles jooksnud ja su keha on harjunud sellega, et see tähendab, et nüüd saab kohukest? RASKE. Aga näete, tubli olin ja jooksin trepist alla tagasi ja uuesti jõe äärde ja …

b) Ja siis nägin, et mööda jõe äärt läheneb mulle AbFab, lönta-lönta-lönta, oma üdini graatsilisel sammul. Teate seda Metro Luminali laulu, et “ta pole jälgind jumalanna sammu ja jalg tal püsib kindlalt käies maas“? Temast on see laul. Igatahes oli AbFab parajasti teel toidupoodi ja tõelise sõbrana otsustasin temaga mõnda aega kaasa joosta*, mis sellest, et ta teretamise asemel küsis viisakalt, et mis spordipood see on, kus nüüd humanitaarabi ka on hakatud jagama, ja seejärel päris, kas ma tavaliselt jooksen ikka “normaalses tempos või veningi nagu tatt mööda kaldapealset”.

c) Enne silda pöörasin ikka tagasi, sest mina Supilinnast väljas ei käi, kui selle eest ei maksta, aga motiveeriv tunne jäi igaveseks sisse. Lähen kindlasti ka järgmisel nädalal jooksma. Nii palju toredaid emotsioone ja sokid ei saagi enam märjaks.

Teemavahetus. Kas olete lugenud neid Perekooli teemasid, kus eksid veel pool aastat hiljem helistavad ja mehelt abi paluvad mingite tühiste asjadega, et neid siis negližees vastu võtta või sest nad ongi nii saamatud, et ei saa ise raamaturiiulit kokku? No vot, need teemad on minust. Ma helistasin päriselt eksile, sest ei saanud lambipirni vahetamisega hakkama. St. enda arust nagu sain, aga põlema see sellest hoolimata ei läinud. No ja ma eeldasin, et ju siis on midagi ikka katki, ei hakanud sõpradele ka pinda käima, sest tema on siiski spetsialist. Spetsialist tuli sõbralikult kohale, keeras selle viimased pool keerdu sisse, mis puudu oli, et elektrist valgus tekkida saaks, vangutas pead, nagu mul oleks ajupuue, ja läks koju tagasi. Hea, et ma negližeed ei kandnud, muidu oleks veel natuke rohkem häbi olnud.

Siit õppetund – järgmine kord, kui mingi jama on, näe ikka ise natuke rohkem vaeva. Nali! Järgmine kord, kui mingi jama on, helista enne K.k.p.s.-le või anna oma toyboy‘le võimalus kruvikeerajaga mängida. Tõenäoliselt selgub, et sellest piisab ja polegi vaja oma reputatsiooni päris lõplikult veega alla lasta.

Muidu on kolm erinevat inimest mulle erinevas sõnastuses öelnud, et minu probleemiks (trennis, aga miks mitte seda ka üldisele elule laiendada) on see, et keha on valmis, aga vaim on nõder (a) “Sa oled kindlasti väga võimekas, aga sa võiksid oma üüratut potentsiaali teistelegi näidata,” b) “sa oled vahel selline sitakott, võta end kokku ometigi” ja c) “kõik on su oma suhtumises kinni, sa saaksid hakkama küll”). Mis on muidugi kõik väga kena, ma võin probleemi teadvustada, aga see ei tee selle lahendamist oluliselt lihtsamaks. Aga noh, tegin järgmise sammu ja loen nüüd õige suhtumise kohta ja vaatan motiveerivaid videosid, nii et homseks olen kindlasti parem inimene. Nii trennis, kui isiklikus elus. Sest pildil olevaid nõuandeid ei ole tegelikult sugugi nii lihtne isiklikus elus rakendada.

Aga mõned pifid oskavad näiteks nii ronida, seegi peaks ju motiveeriv olema:

Ahjaa, new low – mõni ema jagab Facebookis pilti sellest, kuidas lapse ninnust tatti pumbatakse. No milleks? MILLEKS?

* kirjutasin automaatselt esimese hooga “juua”, no ma ei saa aru, kust sihukesed Freudian slipid tulevad, ma olen peaaegu karsklane ometigi. Ilmselgelt seostub sõna AbFab mul AINULT selle verbiga.

õnneks on mu häbitunne taandarenenud

Sest mulle täiega meeldib see laul Glee versioonis ja Adam Lambertiga:

Siin on täispikk versioon.

Teid kõiki kindlasti täiega huvitab, millega ma tegelenud olen

Esiteks. Kas ma olen imelik, kui mulle tundub kergelt kummalisena see, et keegi on kleidipoele nime valides jõudnud otsusele, et just G-store on parim valik? Nagu mida, rõvedad olete või?

Teiseks. Reedel käisin väljas ujumas ja sees trennis. Laupäeval käisin sees trennis + Emajõe ääres saunas (seda muidugi Emajõega ühendades). Lisagem siia veel ühiskondlikult aktsepteeritud (ja kohati isegi sootsiumi poolt soositud) stressimaandamisvahendid ning selle, et ma suutsin iseend ületada ja vahelduseks mitte ainult põlvi, vaid ka küünarnukke seinale toetada, ja võite ette kujutada KUI palju ma igalt poolt valutan. Nohu ei lähe ilmselt enam kunagi üle.

Kolmandaks. Üks tudeng suutis mul olemise parajalt ebamugavaks teha. That’s the first. Pidin mina temaga midagi arutama. Kutsus sisse ja ütles, et “vabandust, mul tooli ei ole, istuge sinna voodi peale”. Nii. Ja kujutage nüüd ette sellist sisekujundust: ühes nurgas on suur voodi. Kõik teised asjad on teise nurka kokku lükatud. Ja voodi ees on statiivil kaamera, voodi poole suunatud. Mul oli VÄGA imelik seal voodi peal istuda. Ma olen neid filme näinud, ma tean, kuhu need välja jõuavad. Ja ma EI taha sel ajal seal olla.

Neljandaks. Mulle soovitati raamatut, mis osutus väga heaks – mitte et ma sellega veel eriti kaugele oleks jõudnud (mis peaaegu et detektiivromani puhul vist üsna oluline võib olla), aga see on äärmiselt lahedas tumedas stiilis kirjutatud. La dame dans l’auto avec des lunettes et un fusil, eesti keeles ilmunud kui “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”.

Näiteks need armsad kirjeldused tuletavad mulle meelde neid positiivse ellusuhtumisega tüdrukuid, kellega ma koos baaris käin ja parematel päevadel kooki küpsetan (ütle, kes on su sõbrannad, ja ma ütlen, et ka sina oled tõenäoliselt küüniline mõrd):

Je déteste les gens qui ont vu la mer, je déteste ceux qui ne l’ont pas vue, je crois que je déteste le monde entier.*

ja

Je n’ai d’ailleurs jamais parlé à personne pour dire autre chose que passez-moi le sel, sauf deux fois, et deux fois, j’ai eu mal. Je déteste les gens qui ne comprennent pas la première fois qu’on leur tape sur les doigts.**

Viiendaks. Sõbranna, kes käis enne mind joogas, ütles, et Värton rääkis liiga palju kolmandast silmast. Kui mina käisin, ei rääkinud ta sellest üldse, igati tore oli. Pilateses käisin ka, see oli ka täitsa okei. Aga kumbki ei ole selline asi, mida ma püsivalt mitu nädalat järjest rühmatrennina teha viitsiksin, nii et ma pean kohe mõtlema, mis ma nüüd iseendaga peale hakkan, kas tõesti hakkan kord nädalas lihashoolduses käima või kannatan mõned nädalad siiski joogat või pilatest välja. See on igav teema ja ma ei viitsi sellest rääkida, aga keegi meilis ja küsis, nii et nüüd olete siis nõuetekohaselt informeeritud.

Kuuendaks. “Prohvet” on täiega hea film. Soovitaksin vahelduseks isegi AbFabile, et ta saaks üle hulga aja nende blogis kirjutada, KUI kehv see ikka on ja miks täpselt, sest tema on ainus, kes isegi seda halvaks filmiks võiks pidada.

Seitsmendaks. Pliinid on ülehinnatud. Kuigi Olga ütles, et need, mis me tegime polnud pliinid, vaid mingid muud asjad, sest pliinid on suured. Igatahes me tähistasime vastlapäeva nii, nagu peab. Kelgutasime ja puha (Tähtvere spordipargis on jätkuvalt veits lund), mina tegin pliinitaigna ja siis hängisima ja chillisime. Või chillisime ja hängisime, ma ei mäleta enam, kummas järjekorras.

Aitab kah vast, ma pean nüüd Abby jalutama viima.

* Ma vihkan inimesi, kes on merd näinud, ma vihkan neid, kes pole teda näinud, ma arvan, et ma vihkan kogu maailma. (Mõlemad tsitaadid on Õnnepalu tõlkest, mis on minu meelest kohati kohmakas, aga ega ma ise paremini ei oskaks – tegu on ühega tema esimestest tõlketöödest, kuigi Camus’d tõlkis ta tegelikult ju päris jupp aega varem.)

** Ma pole muide kunagi kellegagi rääkinud midagi muud kui “ulatage, palun, soolatoos”, välja arvatud kahel korral, ja kahel korral sain ma haiget. Ma vihkan inimesi, kes ei taipa kohe, kui neile vastu näppe antakse.