Ma olen mustlastega elu lõpuni laulatatud

Enne tegime seda fotonäitust. Nüüd jätkuvalt loodan ühele poisile kunstinäituse sebida. Ja kui suhtlema hakkad, siis lõpuks näed neid igal pool. Siis, kui näituse jaoks materjali kogusime, sattusime kokku eelkõige viisakate inimestega, viimased paar nädalat viskab elu tiba teistsuguseid ette.

Nimelt on üks paarike juba mõnda aega siin ümber maja jõlkunud. Paari päeva eest tuli mees (hommikul kell 11) küsima, kas ta naine tohib meie vetsus käia, sest ta on liiga palju joonud. Oli tõesti, nii et lubasin ta vetsu ja pakkusin talle hiljem veel vett juua. Seepeale ütles ta mulle lahkudes, et andku Jumal mulle “õnne, tervist ja hea mees.” Osutab käega oma mehe poole:”Mitte nagu see siin.”

Kerime siis mõned tunnid edasi, kell on juba kuus. Tuleb mees üksinda tagasi. Nüüd on ka tema purjus, aga mitte selle pärast pole ta siin. Ta on siin, sest ta on avastanud, et JUST MINA olen tema elust puudu ja JUST MIND on ta alati vajanud. Kui ma oma telefoninumbrit anda ei taha, viskub ta mu akna taha põlvili (tudengid käivad mööda ja irvitavad), pisar on kohe silma tulemas, ta ei saa aru, kuidas on võimalik, et ma ei mõista, et me oleme kokku loodud. “Ei, no ei saa sa seda numbrit, sul on aeg koju ära minna.”

Ja mees, kelle süda hetk tagasi murdunud oli, tõuseb püsti, rapsib hoogsalt põlved puhtaks ja ütleb sõbralikult, et “nojah siis, proovida ikka tasus, järgmise korrani.” Ja läinud ta ongi. Mustlase iseloom on ikka nagu keeristorm.

Teisest teemast. Käisin sõbraga laupäeval Mökus. Seisame, ajame juttu – ja astub uksest sisse mingi välismaa piff, koperdab trepi peal ja lendab meie kahe vahele hunnikusse maha, nii et õlut pritsib igale poole. Me vaatame, kas me oleme enamvähem kuivad, ja seejärel hakkame uurima, kas noor daam näitab mingeid elutegevuse märke (kõik ikka tähtsuse järjekorras, eks). Ajab siis tema end oma värisevatel jalgadel püsti ja ütleb täiesti tõsiselt:”Someone made me fall.” Mhmh, this would be called GRAVITY, bitch.

P.S. Ma olen kindel, et SEE hakkab megakasumeid teenima. Kõigil stalkeritel elu jälle mõnusam.

P.P.S. Kui ma muidu kohvi ei joo, aga see mulle järsku üleöö megalt maitsema hakkas, kas siis võib järeldada, et sain järsku paugust täiskasvanuks või on tõenäolisem, et sellel muutusel on meditsiiniline põhjendus? Sest muus osas olen ma saanud valgustatud küll, näiteks jõudis mulle mõne aja eest järsku kohale, et ma võin tahta paljusid asju, aga vot doktoriõpe on igatahes asi, mida ma oma praeguses eluetapis EI taha. Vabalt võib olla, et see on kuidagi seotud mu vasttärganud kofeiiniarmastusega.

Advertisements

Dresden Dolls

it’s one of these days

Hommikul pani üks täiesti hullu, sest noh, ju see tundus talle tol hetkel vajalik. Mulle tundus väsitav ja arusaamatu, sest ma pole topeltstandarditega enda lähiümbruses harjunud. Siis tahtsin joogasse minna, jäin kaks minutit hiljaks ja jälle sisse ei lastud. Siis suutis Atu end kõnniteel nii risti keerata ja passima jääda, et üks jooksja jooksis talle kogemata otsa. Siis palusin sõpra, et ta mu asjad kuivatisse paneks, et ma ei peaks sada aastat nende järel ootama – ja avastasin kohale jõudes, et ta oli sinna pannud pooled.

Sõbrannal lekkis imiku mähe läbi, titt oksendas talle dekolteesse ning kui ta vastutustundliku koeraomanikuna koera tagant koristama hakkas, selgus, et kilekotis on auk.

Sõber pani pannkoogid kapi otsa ja läks kodust ära ja avastas koju jõudes, et taksid võivad olla lühikeste jalgadega, aga oskavad väga hästi ronida.

Ma ei julge rohkem üleval olla, lähen magama ära, äkki homne on parem.

vabanduseks

Mul on tõesti megakiire nädal olnud, te ei kujuta isegi ette, KUI kiire. Täiesti ime, et ma haigeks pole jäänud, arvestades seda, et vahepeal olid ööd, kus neli ja viis tundi magada sai. Nii et vabanduseks panen ühe ilusa laulu.

P.S. Toomas, kes sa mind poes teretasid – anna andeks, et ma küsisin, kas sa see paks oled, ma pidasin seda Kooma Tommi silmas, noh.

Kes minuga koos elama hakkab?

Minu korterikene on väga armsake. Aga sellel on üks suur miinus. See on pisike. Nii et kui ma just söögilauda välja ei tõsta (ja mul pole tegelikult seda vaja,taldrikut võib ka süles hoida), ei ole mul stripiposti jaoks kuidagi ruumi. Aga just posti on mul hädasti vaja. St tegelikult on mul vaja suisa kahte posti, ühte horisontaalset ja ühte vertikaalset, nende abil saab suurepäraselt üldfüüsilise nii tehtud, et ka mina ükskord tugevaks (aga mitte suureks) saaksin. Sest minu eesmärgiks on to become strong without looking like it. No umbes nagu Oona. Olen juba välja guugeldanud, mis see kõige usaldusväärsem firma on ja puha.

Nii et alustaksin näiteks sellisest treeningust ja tulemuseks oleks see:

Aga selle jaoks on mul vaja ruumi. Nii et ilmselgelt on mul vaja korterikaaslast, kellel ei oleks midagi selle vastu, et osa meie elutoast minu treeninguks jääb. Või kes oleks valmis suurema magamistoa mulle loovutama. Või … Või noh, kõik on kokkulepete küsimus, eks ole. Koeraga peab ta ka vahepeal väljas käima, aga muidu olen ma vähenõudlik inimene. Isegi asukoht ei ole oluline, mul ei ole sangpommi jala küljes, võin kasvõi Malaisiasse kolida, kui lubate, et korterikaaslased mu koera ära ei söö.

Et kes on essa, kes mu omale rabab?

Mustlasnäitus Tartus

1

Kas ma juba ütlesin teile, et kuni 30. märtsini on minu ja Annika Haasi tehtud näitus Eesti mustlastest Tartu Postimuuseumis (Rüütli tänav 15)? Ei ole kallis, pilet on 1.20 ainult. Ja muuseum on avatud K-P kell 11-18. Ma olen kindel, et ma promosin seda juba siin. Aga kui ei teinud seda, siis nüüd igatahes teate. Käige ära ja kirjutage hiljem, mis te arvasite, sest aprillist läheb see juba Tallinnasse, Rahvusraamatukokku.

Mul ainult üks lapsuke on, kiitke siis seda ometigi.

Akronüümid on ohtlikud

Käisin mina eile (st kolmapäeval) trennis. Enne tegin väikese uinaku, siis läksin trenni ja olin seetõttu alguses natuke pahur, sest no ma olen alati natuke pahur, kui olen just ärganud. Aga ütlesin treenerile kohe, et täna õhtul ma ei mossita, sest mul on kodus jäätist ja siis on ometigi võimatu mossitada.

Fast forward poolteist tundi. Trenn hakkab lõppema. Seisan mina ja pusin köiega. Tuleb treener.

Tarmo: Nii et täna on siis bj-õhtu?

Mina (segaduses): Mis mõttes? Reede on ju rahvusvaheline bj-päev.

Vaikus, arusaamatus. Mina olen jätkuvalt segaduses, sest no mis mõttes ta küsib üldse sellist asja jne jne. Tema on ilmselgelt veel suuremas segaduses ja ei saa üldse aru, millest jutt käib. Kui treeneri nägu pärast kolme sekundit ikka samasugust hämmeldust väljendas, jõudis mulle järsku kohale – mõni inimene ONGI nii viisakas, et ütleb “BJ” ja mõtleb täiesti siiralt ainult “Ben&Jerry’s”. Päriselt.

Elu on imeline maailmaruum.

  • Rubriigid