Esiteks. Kas ma olen imelik, kui mulle tundub kergelt kummalisena see, et keegi on kleidipoele nime valides jõudnud otsusele, et just G-store on parim valik? Nagu mida, rõvedad olete või?
Teiseks. Reedel käisin väljas ujumas ja sees trennis. Laupäeval käisin sees trennis + Emajõe ääres saunas (seda muidugi Emajõega ühendades). Lisagem siia veel ühiskondlikult aktsepteeritud (ja kohati isegi sootsiumi poolt soositud) stressimaandamisvahendid ning selle, et ma suutsin iseend ületada ja vahelduseks mitte ainult põlvi, vaid ka küünarnukke seinale toetada, ja võite ette kujutada KUI palju ma igalt poolt valutan. Nohu ei lähe ilmselt enam kunagi üle.
Kolmandaks. Üks tudeng suutis mul olemise parajalt ebamugavaks teha. That’s the first. Pidin mina temaga midagi arutama. Kutsus sisse ja ütles, et “vabandust, mul tooli ei ole, istuge sinna voodi peale”. Nii. Ja kujutage nüüd ette sellist sisekujundust: ühes nurgas on suur voodi. Kõik teised asjad on teise nurka kokku lükatud. Ja voodi ees on statiivil kaamera, voodi poole suunatud. Mul oli VÄGA imelik seal voodi peal istuda. Ma olen neid filme näinud, ma tean, kuhu need välja jõuavad. Ja ma EI taha sel ajal seal olla.
Neljandaks. Mulle soovitati raamatut, mis osutus väga heaks – mitte et ma sellega veel eriti kaugele oleks jõudnud (mis peaaegu et detektiivromani puhul vist üsna oluline võib olla), aga see on äärmiselt lahedas tumedas stiilis kirjutatud. La dame dans l’auto avec des lunettes et un fusil, eesti keeles ilmunud kui “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”.
Näiteks need armsad kirjeldused tuletavad mulle meelde neid positiivse ellusuhtumisega tüdrukuid, kellega ma koos baaris käin ja parematel päevadel kooki küpsetan (ütle, kes on su sõbrannad, ja ma ütlen, et ka sina oled tõenäoliselt küüniline mõrd):
Je déteste les gens qui ont vu la mer, je déteste ceux qui ne l’ont pas vue, je crois que je déteste le monde entier.*
ja
Je n’ai d’ailleurs jamais parlé à personne pour dire autre chose que passez-moi le sel, sauf deux fois, et deux fois, j’ai eu mal. Je déteste les gens qui ne comprennent pas la première fois qu’on leur tape sur les doigts.**
Viiendaks. Sõbranna, kes käis enne mind joogas, ütles, et Värton rääkis liiga palju kolmandast silmast. Kui mina käisin, ei rääkinud ta sellest üldse, igati tore oli. Pilateses käisin ka, see oli ka täitsa okei. Aga kumbki ei ole selline asi, mida ma püsivalt mitu nädalat järjest rühmatrennina teha viitsiksin, nii et ma pean kohe mõtlema, mis ma nüüd iseendaga peale hakkan, kas tõesti hakkan kord nädalas lihashoolduses käima või kannatan mõned nädalad siiski joogat või pilatest välja. See on igav teema ja ma ei viitsi sellest rääkida, aga keegi meilis ja küsis, nii et nüüd olete siis nõuetekohaselt informeeritud.
Kuuendaks. “Prohvet” on täiega hea film. Soovitaksin vahelduseks isegi AbFabile, et ta saaks üle hulga aja nende blogis kirjutada, KUI kehv see ikka on ja miks täpselt, sest tema on ainus, kes isegi seda halvaks filmiks võiks pidada.
Seitsmendaks. Pliinid on ülehinnatud. Kuigi Olga ütles, et need, mis me tegime polnud pliinid, vaid mingid muud asjad, sest pliinid on suured. Igatahes me tähistasime vastlapäeva nii, nagu peab. Kelgutasime ja puha (Tähtvere spordipargis on jätkuvalt veits lund), mina tegin pliinitaigna ja siis hängisima ja chillisime. Või chillisime ja hängisime, ma ei mäleta enam, kummas järjekorras.
Aitab kah vast, ma pean nüüd Abby jalutama viima.
* Ma vihkan inimesi, kes on merd näinud, ma vihkan neid, kes pole teda näinud, ma arvan, et ma vihkan kogu maailma. (Mõlemad tsitaadid on Õnnepalu tõlkest, mis on minu meelest kohati kohmakas, aga ega ma ise paremini ei oskaks – tegu on ühega tema esimestest tõlketöödest, kuigi Camus’d tõlkis ta tegelikult ju päris jupp aega varem.)
** Ma pole muide kunagi kellegagi rääkinud midagi muud kui “ulatage, palun, soolatoos”, välja arvatud kahel korral, ja kahel korral sain ma haiget. Ma vihkan inimesi, kes ei taipa kohe, kui neile vastu näppe antakse.
Pärdikute päevaraamat 