Kas te mõtlete, et mul on kerge või?

Tahaksin täiega naljakat lugu rääkida, aga see on lühike ja ma ei viitsi ometi ainult selle pärast parooliga postitust teha. Maailm on üks hädaorg. Miks ma seda räägin? Sest nii on see mul ehk tulevikus meeles, kui ma mingil muul põhjusel parooli alla kirjutama hakkan.

Nii et räägin hoopis sellest, kui raske on Supilinnas kasvõi jooksmas käia. Kõik teised jooksevad nagu noored hirved, aknast ka ei saa välja vaadata, ilma et mõnda tervisesportlast mööda tuhisemas ei näeks. Nii et mõtlesin, et otsiks ka üle nädala aja papud välja ja jookseks tunnikese. See oli kohutav. Keha oli valmis ja vaim oli valmis, aga:

a) koer, kellele ma olin kogemata uhkete küünetangidega liiga teinud, hakkas 15 minuti pärast vinguma, et tahab koju – nii et kui temaga tagasi jõudsin, oli 30 minutit alles ees. Kas teate, kui raske on jooksu jätkata, kui sa oled juba korra kolmandale korrusele üles jooksnud ja su keha on harjunud sellega, et see tähendab, et nüüd saab kohukest? RASKE. Aga näete, tubli olin ja jooksin trepist alla tagasi ja uuesti jõe äärde ja …

b) Ja siis nägin, et mööda jõe äärt läheneb mulle AbFab, lönta-lönta-lönta, oma üdini graatsilisel sammul. Teate seda Metro Luminali laulu, et “ta pole jälgind jumalanna sammu ja jalg tal püsib kindlalt käies maas“? Temast on see laul. Igatahes oli AbFab parajasti teel toidupoodi ja tõelise sõbrana otsustasin temaga mõnda aega kaasa joosta*, mis sellest, et ta teretamise asemel küsis viisakalt, et mis spordipood see on, kus nüüd humanitaarabi ka on hakatud jagama, ja seejärel päris, kas ma tavaliselt jooksen ikka “normaalses tempos või veningi nagu tatt mööda kaldapealset”.

c) Enne silda pöörasin ikka tagasi, sest mina Supilinnast väljas ei käi, kui selle eest ei maksta, aga motiveeriv tunne jäi igaveseks sisse. Lähen kindlasti ka järgmisel nädalal jooksma. Nii palju toredaid emotsioone ja sokid ei saagi enam märjaks.

Teemavahetus. Kas olete lugenud neid Perekooli teemasid, kus eksid veel pool aastat hiljem helistavad ja mehelt abi paluvad mingite tühiste asjadega, et neid siis negližees vastu võtta või sest nad ongi nii saamatud, et ei saa ise raamaturiiulit kokku? No vot, need teemad on minust. Ma helistasin päriselt eksile, sest ei saanud lambipirni vahetamisega hakkama. St. enda arust nagu sain, aga põlema see sellest hoolimata ei läinud. No ja ma eeldasin, et ju siis on midagi ikka katki, ei hakanud sõpradele ka pinda käima, sest tema on siiski spetsialist. Spetsialist tuli sõbralikult kohale, keeras selle viimased pool keerdu sisse, mis puudu oli, et elektrist valgus tekkida saaks, vangutas pead, nagu mul oleks ajupuue, ja läks koju tagasi. Hea, et ma negližeed ei kandnud, muidu oleks veel natuke rohkem häbi olnud.

Siit õppetund – järgmine kord, kui mingi jama on, näe ikka ise natuke rohkem vaeva. Nali! Järgmine kord, kui mingi jama on, helista enne K.k.p.s.-le või anna oma toyboy‘le võimalus kruvikeerajaga mängida. Tõenäoliselt selgub, et sellest piisab ja polegi vaja oma reputatsiooni päris lõplikult veega alla lasta.

Muidu on kolm erinevat inimest mulle erinevas sõnastuses öelnud, et minu probleemiks (trennis, aga miks mitte seda ka üldisele elule laiendada) on see, et keha on valmis, aga vaim on nõder (a) “Sa oled kindlasti väga võimekas, aga sa võiksid oma üüratut potentsiaali teistelegi näidata,” b) “sa oled vahel selline sitakott, võta end kokku ometigi” ja c) “kõik on su oma suhtumises kinni, sa saaksid hakkama küll”). Mis on muidugi kõik väga kena, ma võin probleemi teadvustada, aga see ei tee selle lahendamist oluliselt lihtsamaks. Aga noh, tegin järgmise sammu ja loen nüüd õige suhtumise kohta ja vaatan motiveerivaid videosid, nii et homseks olen kindlasti parem inimene. Nii trennis, kui isiklikus elus. Sest pildil olevaid nõuandeid ei ole tegelikult sugugi nii lihtne isiklikus elus rakendada.

Aga mõned pifid oskavad näiteks nii ronida, seegi peaks ju motiveeriv olema:

Ahjaa, new low – mõni ema jagab Facebookis pilti sellest, kuidas lapse ninnust tatti pumbatakse. No milleks? MILLEKS?

* kirjutasin automaatselt esimese hooga “juua”, no ma ei saa aru, kust sihukesed Freudian slipid tulevad, ma olen peaaegu karsklane ometigi. Ilmselgelt seostub sõna AbFab mul AINULT selle verbiga.

6 kommentaari

  1. No..kui tõotad, käsi piiblikesel, et neglizheed-kombineed jäävad kindlalt kappi, võin teinekord ise kah veidi elektriseadmete-abi anda..pea iga õhta supilinnast läbi veeren.

    • Mul tegelikult isegi POLE negližeed, nii et ainus oht on, et olen uksel alasti.

  2. Selle postituse mõte on siis sünnipäeva kingiks vihjeid anda? Negilžee, selge.

    Aga vastused küsimustele esitamise järekorras
    – teame küll
    – ei teadnud, ehkki Vainola on üsna lemmik
    – oleme lugenud
    – ma arvan, et mõte on näidata, KUI ja ennastohverdab lapsevanem ta on? Vbl ka eksmehele tõestada, mida ta kõike läbi peab elama, et too end rohkem süüdi tunneks.

  3. See Mero Luminali laul tundub sõnade poolest olevat üks natuke kohmakas kohandus Shakespeare sonetist, mis mulle meenub kujul: “Kuis jumalannad kõnnivad, ei tea/ mu armsam käies maha toetab jalga”

    • Ma usun, et võib vabalt olla, sest neil on üldiselt ka päris intelligentsed sõnad.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid